Koermees

Üks mees kakles kõigiga. See mees oli koer. Ta tuli minu juurde ja ütles, et tal on haistmine. Vastasin, et siis ta tunneb vist minu juures halba lõhna. Tema ütles, et ega midagi head ei tunne. Sõitsime paadiga. Koermees hoidis pead minu süles. Vastu tuli teine paat. Meist möödudes ütles Tristan teisest paadist koermehe kohta, et tööandja on purjus. Kõndisin mööda järve ja võsa vahelist kitsast pragu. Kui lähenesin ühele talule, tuli vastu selle talu kuri koer. Pragu oli nii kitsas, et koera ei pidanud lähemale laskma. Mõtlesin, et peksan ta kahjutuks. Nägin järvel paati selle koera peremehega. Läksin paadi juurde. Koera peremees arvas ekslikult, et ma tahan tema paati põhja lasta. Kui ta sai aru, et ei taha, viis ta mind Londoni panka suure härra juurde lepingut sõlmima. Tuli anda kõigepealt allkiri lepingule ja seejärel kirjutada ühe naise rindadele. Kui kirjutamine oli lõpetatud, ütles teine naine sellele naisele, et see ei jää tema rindade viimaseks eksamiks. Ütleja oskas vist kuidagi harvajuhtuvaid asju ette näha.

*
Poes oli iga kassa küljes silt, et sinna oodatakse tööle uut kassapidajat. Ütlesin isale, et nad võiks peale kassapidajate pakkuda tööd ka kontoritöötajatele, kes harjutaks telefoniga helistamist ja muud sellist. Aga kassapidajatele pakuti tööd vist sellepärast, et kassapidajatele oli praktikast rohkem kasu.

*
Läksin juuksurisse. Sinna tulid ka Peep ja Jürgen. Juustelõikajaid oli kaks tükki, aga mõlemad tegid vaheaja. Tagasi lubasid nad tulla 40 minuti pärast. Üks mees tahtis lõikamistoolile istuda. Mõtlesin, et pean talle ütlema, et mina olin enne järjekorras. Läksin vene keele tundi, mis toimus minu toas. Märkasin, et ühe minu vana kaustiku kaane küljest on tükk ära lõigatud. Küsisin, kes seda tegi. Kahtlustasin Peepu. Ütlesin, et ma olen kindel, et natukese aja eest oli kaas veel terve. Mul oli kaasas väga palju oma vanu pabereid. Ariel hakkas neid vägisi vaatama. Paistis, et ta on targemaks saanud, sest ta ei hakanud midagi lõhkuma. Kui ta vaatamise lõpetas, vaatasin ka ise, mida ta oli näinud. Ühe vihiku lehed ei olnud enam kokku köidetud. Kahel leheküljel oli väga oskuslikult joonistatud koomiks. Selle olin vist kopeerinud elukutselise kunstniku pealt ja tema teksti asemele endapoolse asemele kirjutanud.

Põlvitaja

Peegelkõnelejad

Kohtusid Bush ja Blair. Ütlesin, et ma tean, miks nad omavahel kohtudes ei räägi. Nad pole kumbki iseseisva mõtlemisega olendid, vaid peegeldavad ainult seda juttu, mis neile räägitakse. Kui kumbki neist esimesena rääkima ei hakka, siis ei saa ka teine vastata. Vaadati multifilme. Multifilmides avanes täiesti omaette maailm.

Mikroskoobid ja luubid

Esimest korda nägin mikroskoopi, kui isa laenas selle tuttavalt kirjanikult ja bioloogilt Ustavilt. Siis vaatasime lastest seda ainult Pille ja mina, rohkem piisavalt vanu lapsi ei olnud. Minul tuli ka alles õppida, et millegi nägemiseks tuleb üks silm kinni panna. Ustav andis kaasa ka asjad, mida mikroskoobiga vaadata. Meelde jäi kingloom. Mõne klaasi peal olid vist eraldi kinglooma kehaosad.

Luubi saime koju hiljem. Õele kingiti sünnipäevaks suure klaasiga luup, mis suurendas ainult kaks korda. Paides oli onupoeg Veljol väiksem, aga tugevama suurendusega luup, vist kümnekordse. Sellega ta näitas, et sellest päikesekiiri läbi lastes saab tuld süüdata. Ükskord hiljem maletaja Merilo õpetas, et kõik klaasikillud tuleb kokku korjata, sellega teeb Eesti loodusele suure heateo. Põhjenduseks ütles ta vist, et need võivad tulekahju süüdata. Ema vist kodus ükskord märkaski, et mingi klaas oli midagi kõrvetanud.

Ühel korral kui käisime külas endistel naabritel Piretil ja Kerstinil, vaatasime nende margialbumeid. Siis küsis nende ema, kas me luupi ka soovime. Kodus leidsime isa sahtlist ükskord aparaadi, mis oligi mõeldud markide suurendatult vaatamiseks. Sellel ei olnud suurt klaasi nagu tavalistel luupidel, vaid see oli rohkem väikse auguga kandiline toru.

Veljo sai endale luubi järel ka mikroskoobi. Ta rääkis, kuidas ta oli selle jaoks raha kogunud, vist 40 rubla, ja ütles, et see kulub marjaks ära. Ta tõi mikroskoobi Paide vanaema juurde kaasa. Sellega ta näitas, et poest ostetud suhkru terad ja suhkrulille küljes kasvavad suhkruterad sulavad erinevalt - poest ostetu sulas vist ühtlaselt, aga lille küljest võetule jäid mingid tükid sisse. Vahepeal lukustas Veljo ennast mikroskoobiga sauna ja meie pidime ootama, millal ta sisse laseb. Veljo rääkis vist, et ta on endale meelega sõrme lõiganud, et verd mikroskoobiga vaadata. Vanaema aias oli vann, kus lasti kaevust võetud veel soeneda. Veljo ütles, et selles on hästi palju elusolendeid. Ta võttis sealt vist mikroskoobiga vaatamiseks vetikaid.

Järgmine mikroskoop, mida ma nägin, oli arvatavasti koolis, kuigi ma pole päris kindel, kas meile seal mikroskoopi anti. Aga tõenäoliselt anti, kui me rakke õppisime.

Ühe mikroskoobi saime ka koju. See kingiti jõuludeks, vist Tõnule. Sellega vaatasin sibula kile rakke ja juuksekarva, vist ka paberit. Varem olid mikroskoobid minu jaoks fookusesse sätitud, aga seda tuli ise sättida. Varsti lagunes see mikroskoop ära.

Kui Toomas ülikooli bioloogiat õppima läks, rääkis ta, et nad pidid seal õppima muuhulgas mikroskoobist nähtava pildi joonistamist. Kui ma kunagi zooloogia õppimist kaalusin, siis ma sellist raskust üldse kahtlustada ei osanud.

Rahulolematus f-idega

Üks mees, kellega ma olin vist malemängu kaudu kokku puutunud, ütles, et ma läheks nüüd tema juurde ja hakkaks tõlkima. Ta ütles, et ta inglise keelt üldse ei oska. Ta luges ette ühe ingliskeelse pealkirja eesti keele hääldusreeglite põhjal. Sellele ta lisas, et aga ta sai inglise keele eksamil väga hea tulemuse. Ma astusin ka teist korda ülikooli. Sain tagasi kirjaliku ajalooeksami paberi. Seal oli tulnud tõlkida lauseid eesti keelest inglise keelde. Oli tehtud ootamatult palju punasega parandusi. Ma ei teadnud, kas iga valesti kirjutatud tähe eest läks üks punkt maha või iga lause eest, kus oli valesti kirjutatud tähti. Mõnes lauses oli parandatud mitut tähte. Ühte kohta oli kirjutatud, nagu läheks kaks punkti korraga maha, aga võibolla see tähendas ka, et seal oli kaks tähte vahele jäänud. Märkasin, et suur osa parandustest on f-tähed. Ja f-tähti oli kirjutatud kohtadesse, kuhu mina neid mingil juhul ei kirjutaks. Tundus, et need on juurde võltsitud, et saaks mind läbi kukutada. Töö peale oli kirjutatud, milline sisseastuja minu töö parandamise ajal ruumis oli viibinud. Võibolla oli need tähed kirjutanud tema. Aga punasega olid jooned alla veetud ka paljudele sellistele f-tähtedele, mis asusid õiges kohas. Seega oli see lihtsalt käekirja kallal norimine. Mõnele f-ile oli joon alla tõmbamata ka jäänud. Näitasin oma tööd Sandrile ja küsisin, kas see ei ole sihilik läbikukutamine. Sander vastas, et väga võimalik. Vaatasin, et rohketest parandustest hoolimata olin saanud hinde 5. Olin juba rahul, aga siis mõtlesin, et võibolla on see 10-palli süsteemis. Sel juhul oleks tulemus tunduvalt kehvem kui esimesel sisseastumisel. Paberi teisele küljele oli kirjutatud, et hinnati 106-palli süsteemis. Seega olin saanud 50 punkti 106 võimalikust. Sellega oli sissesaamine vähe tõenäoline.

Eraldav loosimine

Päevakeskuses oli lõppenud paljude osavõtjatega maleturniir. Särgava ütles, et osavõtjad jagati juba loosimisega liiga selgelt kahte gruppi. Mina olin keskmisel kohal, aga olin mänginud ainult teise poolde tulnutega. Esimeses pooles olid võõramad nimed. Ütlesin, et juhul kui ma kellegagi esimesest poolest mängisin, ei jäänud mul isegi tema nimi meelde. Isegi tulevase äia nimi mitte. Särgava võis seda lauset uskuma jääda ja lasta lahti jutu, nagu oleks mul plaanis abielluda. Siis oleksin pidanud selgitama, et tegin nalja. Tegelikult ma ilmselt ei olnud tõesti kellegagi esimesest poolest mänginud, vaid minu punktide arv oli seletatav sellega, et osad mängud olid lõppenud viigiga.

Suurmeistri vead

Eelmine nädal osales ülikooli maleklubi turniiril kuus inimest:

1. Jakobson 5 p.
2. Tulva 4
3. Laasmägi 3

See nädal toimus turniir samuti kuue osavõtjaga:

1. Laasmägi 4
2. Hinrikus 3,5
3.-4. Okas, Tulva 3

Mul oli plaanis minna vaatama ka päevakeskuse tulemusi, aga enne helistas Peebo, et seal ei ole täna maletajate jaoks ruumi.

Pikema maletreeningu tegin viimati pühapäeval. Vaatasin partiid Petrosjan-Olafsson 1959, püüdes käike ära arvata. Kui Olafssonil oli valida, kas lüia tsentrisse etturi või viguriga, eelistasin mina vigurikäiku, et mitte ettureid topeldada. Olafsson lõi etturiga, mis kommentaatori hinnangul oli viga, kuna niiviisi pani ta odale pika diagonaali kinni. Seda, et samas avanes poolvaba liin vankrile, pidas ta vähem oluliseks. Viimasel käigul jättis Olafsson vankri ette ja mina oleks jätnud sama moodi.

Raamat ajalehtede sõjast

"Aadu Grenzsteini võitlus Jaan Tõnissoniga". Korraldanud A. Kruusberg. Tartu 1921.

See raamat on dokumentide kogumik Grenzsteini "Oleviku" ja Tõnissoni "Postimehe" vahelisest võitlusest koostaja kommentaaridega. Asjaolu, et ta on trükitud "Postimehe" trükikojas, näitab ühtlasi, et ta lähtub Grenzsteini vastaste seisukohtadest. Samal aastal kui trükiti see raamat, ilmus trükist ka esimene ajalooline uurimus Jaan Tõnissoni kohta, mille autoriks oli Kruusbergiga sarnase nimega ajaloolane Kruus. Kruusbergi raamatu pealkirjas on mainitud nii Grenzsteini kui ka Tõnissoni, aga dokumentide hulgas on Grenzsteini kirju ja salakaebusi, Tõnissonilt midagi ei ole. Lisaks Grenzsteini ja Kruusbergi kirjutistele on toodud ka Tuglase ja Jansi artiklid Grenzsteini surma puhul. Nii Kruusbergi kogumik kui ka Tuglase 1926. a. raamat "Ado Grenzsteini lahkumine" keskenduvad Grenzsteini tegevuse salajasemale ja negatiivsemale osale. Ilmselt puudus 1920. aastatel Grenzsteini tegevuse avaliku osa meeldetuletamiseks veel nii suur vajadus. Ka Tuglas toob oma raamatu lisas ühe pikema Grenzsteini salakirja. Või nii salajased need kirjad ehk ka ei olnud, sest Tugalse raamatust võib lugeda, et Grenzsteinil oli plaanis oma kaebekirju pärast eesmärgi täitmist ka ise avaldada. Aga eesmärki need ei täitnud, vaid pigem kukkus Grenzstein ise enda kaevatud auku. Vastased võisid tegevust jätkata, aga tema nädalalehe päevaleheks muutmiseks luba ei saanud ja lõpuks loobus ajalehetööst üldse.

Tuglase ja Kruusbergi raamatus on peategelase eesnimi erinev. Tuglas kinnitab, et Grenzstein eesnime Aadu ei kasutanud, vaid kirjutas A. Grenzstein, ja dokumentides oli Ado.

Kruusberg ütleb oma raamatu sissejuhatuses, et ei ole keegi suutnud Grenzsteini poliitiliselt puhtaks pesta ja ei suudeta seda seni, kuni Eesti rahvuslik mõte elab. Viimastel aastakümnetel on hinnangud Grenzsteinile siiski paranenud. Ehk on ta mõningal määral võrreldav A. Rüütliga, kes Vene okupantide teenimise eest samuti kõvasti nahutada on saanud, aga sellest hoolimata ka iseseisva Eesti presidendiks valitud.

Kruusberg kirjutab, et Grenzstein ei suutnud oma aja lapsena sügavale ja kaugele näha. Sellepärast olevat tema eksimine teatud määral vabandatav, kuid raamatu kirjutamise ajal olevat vabandamatu inimeste usk Peipsi-taguse õnnemaa sisse. Kuna aga Grenzstein enne riikliku venestuspoliitika algust oli selgelt rahvuslane, võib küsida, kas ta siis tegevuse algul nägi kaugemale kui hiljem.

Kruusberg kirjutab, et oleks Grenzsteinile andeks andnud, kui ta hiljem oma eksimust oleks avalikult tunnistanud ja mitte jälgi seganud. Ta usub siiski, et Grenzstein oma eksimuse on enne surma ära tundnud ja sellepärast hingeliselt kannatanud. Grenzstein suri aastal 1916 Prantsusmaal, kui Eesti oli endiselt Venemaa osa.

Kruusberg kirjutab, et Grenzsteini kirjadest võiks järeldada, et tsensor paitas tema vastaste lehte "Postimeest" pehmete kinnastega, kuid et nii see polevat olnud. Tegelikult oli "Postimees" päevaleht, aga oma päevalehe asutamiseks luba saamata sai Grenzstein iga nädal mitu korda vähem lehes avaldada.

Kruusberg ilmutab Grenzsteini suhtes ka tunnustust, kui ta raamatu tagumises pooles ütleb, et Grenzsteini positiivne töö on vankumiste ja pealiskaudsuse peale vaatamata ikkagi suur küllalt ja tähtis Eesti avalikus elus, kui et ajalugu temast peatamata võiks mööda sammuda.

Lisatud Tuglase artiklis on kirjeldatud muuhulgas, kuidas Grenzsteini tabas Pariisis elades vingumürgitus, nii et ta vaevu eluga pääses. See on kummaline arvestades asjaolu, et juba 19. sajandil avaldatud koolilugemikus kirjutas Grenzstein, et inimene võib teki üle pea tõmbamise korral vingumürgitusse surra. Arvatavasti ajas ta segi süsihappegaasi ja vingugaasi.

Kuigi Tuglas annab oma raamatu kokkuvõttes kogu Grenzsteini elutööle negatiivse hinnangu, kirjeldab ta Kruusbergi raamatule lisatud artiklis ka seda, kuidas ta soovitas Grenzsteinil Prantsusmaalt kodumaale tagasi pöörduda, et tööd jätkata. Hiljem said neist Pariisis koguni naabrid, nii et Tuglase kriitika Grenzsteini aadressil on osalt ehk ka tüüpiline naabrite vaheline vastuolu.

Jans ei hinda eriti kõrgelt Grenzsteini haridust. Võibolla tuleb tema ebaõnnestumisi ja hüplikkust tõesti osalt seletada hariduse puudusega, kuigi ka iseõppimist ei saa alahinnata.

Raamatu lõpul on dokumendid Grenzsteini rahvuslikest vaadetest ja üks rahulepingu kava. Rahulepingu kava olemuses ei ole koostaja päris kindel, aga rahupakkumisi tegi Grenzstein ka "Oleviku" veergudel. Grenzsteini rahvuslikke vaateid puudutavas dokumendis ütleb ta, et ei osta ühtegi asja sakslase või juudi käest, kui võib osta seda eestlase käest; sakslaseks ja juudiks loeb ta iga inimese, kes tegutseb nende kasuks ja eestlaste kahjuks; viimases punktis nimetab ta oma poliitika põhimõtteks - kuidas sina mulle, nii mina sulle. Grenzsteini ja Tõnissoni üheks erinevuseks võibki ehk pidada, et Tõnisson jagas vastastele hoope, aga hiljem ka leppis nendega, Grenzstein seevastu liikus järjest suurema üksinduse suunas.

Päästev invaliidsus

Sain kätte oma viimase klassi lõputunnistuse. Vene keele õpetaja oli mõne aasta eest olnud nii sõbralik, et oli pannud kolmeseisuga välja nelja. Aga nüüd oli ta pannud aastahindeks hoopis kolme asemel kahe. Teised õpetajad olid selle maha tõmmanud, kirjutanud juurde "invaliidsuse korral ei või", ja asendanud kahe kolmega. Mõtlesin, et kui kaks oleks jäänud kehtima, siis ma saaksin aastaga vene keele nii selgeks, et hinne ära parandada, sest ma olen viimasel ajal juba vene keele üsna selgeks õppinud. Ütlesin, et ega ma olen vene keeles palju raamatuid läbi lugenud. Ma ei teadnud, kas see on õige sõna, kui minu puhul räägitakse invaliidsusest. Aga võibolla oli see tõesti invaliidsus, kui osasid asju oli raske õppida. Ema rääkis, et Tõnu oli ära unustanud, et mul mingi haigus on ja ajalehte lugedes sellest uuesti teada saanud. Ta oli emale helistanud ja küsinud, kas ma olen invaliid. Väljusin kodust, et minna oma lõpuaktusele. Aga kui ma raekoja taga emale ja teistele järele jõudma hakkasin, oli juba kaks tundi möödunud. See tähendas, et oma lõpuaktusele ma enam ei jõudnud ja sain minna veel ainult nooremate vendade omale. Kell, mida ma vaatasin, läks käepuudutusest väga tolmuseks, sest enne olin ma kingapaelu sidudes maad puudutanud. Muutusin kurvaks, et mul lõpuaktusel käimata jäi, sest olin seda üksteist aastat oodanud.

*

Põgenesin trepist alla. Tegemist oli sellise trepiga, et kui naine läks ühe seina ääres üles, sai mees tema eest põgenemiseks teise seina ääres alla minna. Kui olin alla jõudnud, rääkis üks mees, et ukrainlased hakkavad tapma Nõukogude sõjaväes teeninuid. Ta lisas, et see puudutab ka teda, kuigi hiljem teenist ta ka Saksa sõjaväes. Kui hakkasime koos trepist üles minema, viskas ta madalamatele astmetele gaasipommi. Mõtlesin, et ei tea, kas see gaas on raske ja vajub alla või tõuseb just viimasele korrusele meie inimeste juurde. Kui ta on väga raske, ulatab ta jälitajatele ainult jalgadeni ja nad saavad ikkagi meid kinni võtma tulla. Jõudsime viimasele korrusele, kus oli palju rahvast. Hingasime läbi riide, sest sellest selle gaasi vastu kaitseks piisas. Võtsin kätte tulirelva ja ütlesin, et kui see siin vedeleb, võin ma ju tulistama hakata. Laar naeris ja ütles, et tulista-tulista. Kui ma tulistama hakkasin, selgus, et seal sees olid ainult paukpadrunid. Ja need ei olnud isegi õiged paugud. Mõtlesin, et see relv on konstrueeritud filmide eeskujul. Filmides tulistamist summutatakse. Mina ja gaasipommi visanud mees otsustasime põgeneda. Selleks läksime aknast välja ja ronisime mööda seina konarusi alla. Alla jõudes pistsime jooksu ja jooksime mööda teed metsa vahele.

Lumesadu

Ühel õhtul tuli korraks lumi maha. Tegin lumesajust ühe foto lühikese ja ühe pika säriajaga.

Ehitasin maja

Ehitasin telliskividest suurt maja. Kui maja valmis sai, vaatasin, et ta on linnapilti kõvasti muutnud. Ema ütles, et talle see maja ei meeldi. Mulle meeldis rohkem, sest see oli mu enda ehitatud. Üks naine tahtis tulla uude majja, aga hakkas väravat lahti keerama juba kohas, kus väravat ei olnud. Mina pidin uude majja elama kolima. Hakkasin seda otsima, aga ei leidnud üles.

*

Vaatasin pealt, kuidas Tulva lõpetas malepartiid. Seejärel läksin klassiruumi. Seal küsis Sander mult, kas mina olen Simo. Mõtlesin, et mina olen mõelnud, et ei tunne klassikaaslasi tänaval ära, aga nemad ei tunne mind isegi koolis.

*

Tõusin hommikul üles ja läksin pidžaama väel suurde tuppa. Istusin kirjutuslaua peale ühe naise kõrvale. Vaatasin arvutisse. Start-menüüsse oli ilmunud uus rida, mille ees oli hüiumärk. Seal küsiti, kas ma tahan, et mulle kingitaks lilli. Lillede saamiseks pidi sellel lingil klikkima. Ma olin seda ühel päeval juba teinud, aga täna tuli see küsimus uuesti. Täna ma sellel klikkima ei hakanud. Laua peale istus veel teine naine. Läksin voodisse tagasi.

Ristirahvas

Hallaste heitis telesaates Murutarile ette, et see ei teadnud, et Mooses ei olnud kristlane. Aga on olemas ka jõululaul Jeesuse sünnist sõnadega "ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta". Kui Jeesus alles sündis, ei olnud teda veel risti löödud ja seetõttu polnud ristiusu mõistet olemas. Asja saab küll nii võtta, nagu sünniks Jeesus kõigi jõulude ajal uuesti. Või et ristirahvas peab selle üle rõõmustama, et Jeesus kunagi ammu sündis.

Ei lähe ma kuhugi

Kõndisime läbi Peedu ja peksime lähemale tulevad koerad puuokstega eemale. Ühe koeraga olid meie suhted algusest peale halvad. Mõtlesin, et võibolla mõni koer, keda me lööme, ei olegi kuri. Jõudsime vanaema suvilasse. Seal üks mees rääkis, et õnneks pooldab Raig Euroopa Liitu jäämist, ta tahab ainult lepingutingimusi paremaks muuta. Küsisin, miks just Raigi arvamus peaks tähtis olema. Mees vastas, et Raig on korralik poliitik. Mõtlesin, et kui teised oleks Euroopa Liitu jäämise poolt, peetaks neid ka korralikeks. Kodus küsis üks mees mult allkirja ühe eurovastase toetuseks. Ütlesin, et mina ei anna toetusallkirja inimesele, kellel pole programmi. Mees soovis, et ma nimetaks ühe eurovastase, kellele ma olen nõus toetusallkirja andma. Ütlesin, et sellist inimest ei olegi. Üks tüdruk tuli ja kutsus, et ma läheks koos temaga kontserdile. Keeldusin minemast. Tüdruk esitas mulle veel hulga soove. Keeldusin kõigist, mis olid seotud kuhugi minemisega, aga nõustusin nendega, mida sai täita paigale jäädes. Kui tüdruk kaugemale läks, ütles ta teistele, et ta tahtis vaadata, kas ma saan millestki aru.

*

Joonistasime pilte. Mina joonistasin oma paberile nägu, mis oli peaaegu paberi suurune. Kui olin silmaterad juba tumedaks värvinud, tegin ühele veel ruudustiku peale. Seejärel tahtsin teha ka teisele, aga nägin, et seal juba on. Vaatasin, mida Henn joonistab. Tal oli pildil rohkem väiksemaid inimesi. Ütlesin ühe Hennu joonistatud habemega mehikese kohta, et seda ma olen varem ka näinud. Mitte et ta oleks varem joonistanud täpselt samasuguse, aga sama mehikest on ta joonistanud. See oli vist minu ja Hennu ühises joonistusvihikus. Joonistasin oma pilti edasi. Tegin silma kohale suure kulmu. Teise silma kohale hakkasin tegema veel suuremat. Siis mõtlesin ümber ja jätsin ülemise osa sellest juuste jaoks. Kui olin joonistanud ka juuksed, ütlesid vennad, et ma joonistan ju isa. Mina ütlesin, et ma ei mõelnud, keda ma joonistan, aga tuli isa sarnane välja. Kui ema tuppa astus, keerasin paberi teist pidi, sest talle ma ei tahtnud oma joonistust näidata.

*

Pille uuris oma toa kappi. Ta küsis, kes on selle kallal käinud ja selle segi ajanud. Vastasin, et mina võtsin sealt ainult oma margialbumi ja tõin oma tuppa. Seejärel tuli mulle meelde, et olin võtnud Pille kapist ka kaks "Vikerkaare" numbrit, mis võiski kapi segi ajada, aga seda ma ei hakanud ütlema. Pille tuli minu tuppa. Ta ei puutunud küll margialbumit, aga karistuseks selle siia toomise eest rebis ta nooremate vendade kommipaberialbumist mõned paberid puruks ja viskas põrandale. Korjasin paberitükid oma toa põrandalt kokku ja viskasin Pille toa põrandale. Ema tuli minu tuppa ja vaatas, et albumitega kapi uks vajub lahti. Ta proovis seda paar korda kinni panna, aga see vajus uuesti lahti, kuigi ükski asi vastu ust ei puutunud. Ema ütles seletuseks, et asju ei tohi sooja käes hoida. Ta ütles, et ma tegin õigesti, kui ütlesin pärast remonti, et Toomas ei tohi magada pehmel madratsil, ja andsin talle kõvema. Aga ema ja isa olid siiski otsustanud, et Toomas ei tohi magada liiga kõrges voodis.

Sõnad muudavad maailma

Mulle meeldivad sõnad. Varblane püüdis teha raamatuesitlusel kriitikat, et ei ole vaja sõnu sõnade pärast. Aga minu jaoks on sõnad võlusõnad. Instrumentaalmuusika puhul ei saa öelda, et sellel pole mõtet, kui ei ole sügavamõttelisi sõnu. Saab öelda, et antud muusika ei meeldi. Kui ta on muusika seadustega vastuolus, siis võibolla ei meeldi kellelegi. Aga kui autor teab, et talle endale meeldib, siis arvatavasti meeldib veel kellelegi. Mõni asi võib meeldida, aga olla ebaeetiline. Siis on kas nautija maitse halb või talle meeldib mõni muu element. Eetikast võivad ka inimesed erinevalt aru saada. Erinevat usku inimesed ei lähtu täpselt samadest käskudest. See ei tähenda, et võiks juhinduda ükskõik millistest käskudest. Kui inimese eesmärk on maailma halvemaks muuta, siis on see kindlasti ebaeetiline. Maailma halvemaks muutjal ei pruugi ka olla peaeesmärk halvemaks muutmine, vaid selleks võib olla ka piinamisest saadav nauding. Sageli piinavad inimesed ennast ise kaugemate positiivsete eesmärkide nimel ja nõuavad seda ka teistelt. Võidakse olla valiku ees, kas piinata ennast tulevase heaolu nimel või saavutada kiirem heaolu tulevaste piinade hinnaga. Maailma usud on üldiselt tulevikku tähtsamaks pidanud. Kuigi tuntakse ka esivanematekultust, mis tähendab, et ka minevik pole tähtsusetu. Minu peaaine ülikoolis oli lähiajalugu, mis oleks võinud sisaldada lisaks lähemale minevikule ka lähemat tulevikku. Üldajalugu oleks võinud tegeleda lisaks kaugemale minevikule ka kaugema tulevikuga. Ja tegelikult ennustust Euroopa Liidu lagunemise kohta võiski kuulda üldajaloo, mitte lähiajaloo loengus. Euroopa Liitu on võrreldud abieluga, aga tänapäeval lõppevad abielud lahutusega. Üks mees ütles enne Euroopa Liitu astumist, et parteid on sinna astumise poolt sellepärast, et tuul on sealt poolt, aga tuul võib pöörduda. Tuule käes ei pöördu mitte ainult tuulelipud, vaid ka rahvuslipud. Kui ajalugu võrrelda veskiga, siis võibolla on see tuuleveski.

Rõngaskere

Elektrikala

Bristol oli avaldanud "Akadeemias" artikli raamatu kohta, mida ma olin samuti lugenud. Artiklis oli Bristol lubanud saata endale küsimusi. Olin saatnud neid suurema hulga ja nüüd ilmusid Bristoli vastused. Esimeses artiklis oli ta kirjutanud, et elektrikala magnetsiseerib oma ohvri. Mina olin küsinud, kui kaua see magnetsiseerimine kestab. Bristol vastas, et võibolla ma ei saanud aru, magnetiseerimine kestabki nii kaua, kuni ohver on elektrikala haardes. Nähtavasti oli sellest raamatus endas ka juttu olnud, aga ma polnud tähele pannud.

*

Pille oli ükskord metsas hundiga kohtunud, aga julges sellest hoolimata metsas edasi käia. Julged inimesed ei kartnud ühtegi metslooma, sest nad teadsid, et iga looma saab endast eemale peksta. Mina ei olnud nii enesekindel, et oleks teadnud, kas see mul õnnestub.

*

Aastaarvud, mis ma olin kunagi pähe õppinud, olid mulle kõik tugevalt mällu sööbinud. Olin kunagi pähe õppinud, et Tõnissoni tähtsus oli kõige suurem aastal 1913, sealt edasi hakkas see langema. Nüüd lugesin teisest kohast, et kõige suurem oli ta tähtsus aastatel 1913-1915. Mulle meenus, et ise olin raamatuesitlusel öelnud, et kõige tähtsama teo tegi ta aastal 1917. Minu koostatud Tõnissoni raamatu esimene köide oli juba ilmunud ja nüüd pidin kirjutama ka teise köite saatesõna. Seal oleksin saanud kirjutada esimesest köitest erinevalt, et kõige tähtsam ei olnud aasta 1917, vaid 1913. Esimese köite saatesõna kirjutades ei olnud see mul meeles. Aga järele mõeldes leidsin, et õigus oli ikkagi minul, kui ma mainisin aastat 1917, sest ei tule vaadata, mis on inimese isiklikult seisukohalt kõige tähtsam, vaid millal tal õnnestus teha kõige rohkem oma rahva jaoks. Mul oli Tõnissoni kohta veel palju asju lugemata. Meil oli kodus tema kohta üks paks raamat, mida ma polnud üldse lugenud. Mõtlesin, et kõige läbi lugemiseks loobun kõigist muudest tegevustest.

Teaduslik tõde

Teadlased otsivad tõde.

Neid ravivad arst ja õde.

Teaduslik tõde on valus,

kuid see on me elu alus.

*

Muudkui kirjutan ridu.

Minu jaoks on see pidu.

Kui ka valutab käsi,

vaim mul iial ei väsi.

*

Hästi käib mu käsi ja rõõmus on mu meel,

sest olen elus kõndinud üsna õigel teel.

Teiste pärast nägu on mul pisaratest märg,

kuid minu kätte õnneks veel ei ole jõudnud järg.

Rääkisin tõtt

Henn ütles, et ta tahab lindudele leiba sööta. Mina ütlesin, et lindudele ei või leiba sööta, sest selle sees on soola. Henn vastas, et jah, soola söömisest surevad linnud ära. Mina ütlesin, et lindudel ei ole neerusid, mis soola välja viiks. Lisasin, et aga saia sööta lindudele lubatakse, kuigi saia sees peaks ka natuke soola olema. Mõtlesin, et võibolla väikeste soolakoguste organismi kogunemine on lubatud. Iga toidu sees peaks soola olema, sest taimed võtavad seda mullast. Psühhiaater ütles, et täna mul oli üsna hea tuju. Vastasin, et eriti hea ei olnud. Psühhiaater küsis miks. Vastasin, et sellepärast, et ma pean kooli minema. Rääkisin, et hoolimata sellest, et olen korralikult õppima hakanud, ähvardavad mul kõigis ainetes tulla halvemad hinded kui eelmisel aastal. Isegi käitumishinnet tahetakse alla võtta, kuigi ma rääkisin ainult tõtt. See võib mulle teist korda ülikooli astumisel saatuslikuks saada. Ega ma ei tahagi eriti teist korda ülikooli astuda. Kui ma seda teen, siis ainult selleks, et vaadata eksamite tulemusi, mitte õppimiseks.

Esimesed laused

Võtsin Tõnise kinni. Ta ütles minu kohta: "Suur habe on loll." Ta läks riiuli alla. Harujõe läks ka. Mõtlesin öelda Tõnisele, et kaelkirjak läks ka riiuli alla. Aga siis mõtlesin, et Harujõe ei ole kaelkirjak. Küsisin Villemilt: "Kes sina oled?" Ta vastas: "Villem." Ma polnud kindel, kas see hääl tuli tema suust, seetõttu küsisin: "Kes seda ütles?" Üks natuke suurem poiss vastas: "Mina!" Nüüd olin kindel, et oma nime oli siiski öelnud Villem ise. Ütlesin talle: "Sa ei ole ju varem minu kuuldes rääkinud." Villem vastas: "Ei ole vist jah. See oli esimene kord elus."

Malepalve

Kui mina hakkan mõtlemaie,

hakkan mänge võitemaie,

viigikesi vorpimaie,

kaotusi kannatamaie.

See lugege maleklubi jõuluvanale.

*

Viimati mängisin male asemel ühe partii rendžut enda vastu. Nägin, kust nurgast ühte värvi oht ähvardab. Aga tahtsin kaitset rünnakuga kombineerida, mis ei olnud kõige tõhusam, mistõttu oht täitus.