kolmapäev, november 30, 2011
Vaiksemad ajad
Eile oli Facebookis suur vaidlus. Tavaliselt ma sinna üle ühe korra päevas sisse ei logi, kui mulle just mõnda küsimust ei esitata, aga eile logisin kolm korda. Ja kui ma tavaliselt püian seal mitte üle kahe lause korraga kirjutada, siis eile venis üks sissekanne nelja lause pikkuseks. Aga kuna üks osalejatest soovis teema lõpetada, siis ma seda täna enam rohkem ei täiendanud. Tahtsin kuulata sealt muusikat, aga juba eile ütles arvuti, et ma pean selleks installeerima programmi uue versiooni. See mulle ei meeldinud, kui ma olin programmi juba üks kord installeerinud. Täna proovisin seda siiski teha, aga ei õnnestunud. Arvuti ütles, et ma pean enne vana versiooni ära kustutama, aga vana versiooni ei leidnud ma arvutist üles. Ehk homme proovin uuesti. Või kui ei proovi, siis on asjal see hea külg, et arvuti on vähem viirustest ohustatud. Mul on küll kahtlus, et midagi võib juba arvutis sees istuda. Mulle on kunagi öeldud, et mul on istuv eluviis. Aga praegu mul on rohkem püsti tõusev ja uuesti maha istuv. Kohe tõusen püsti.
teisipäev, november 29, 2011
Kõik on Kevinid
Isa sünnipäeval ütles Joosep, et ta ei ole Joosep, vaid Kevin. Tema vanemad seletasid, et tal on Kevini särk seljas. Tõnis ütles enda kohta vist algul, et tema on Joosep, aga hiljem, et ta on ka Kevin. Küsisin, kes mina olen. Tõnis ütles minu kohta ka Kevin. Seepeale küsiti talt kõik inimesed järjest läbi ja ta nimetas kõiki Keviniteks. Pakkusin, et võibolla Kevin on rahvus. Ma ise ei kuulnud, aga pärast räägiti, et Joosep oli öelnud, et Villem on Joosep ja et Villem on ema kõhus.
esmaspäev, november 28, 2011
Kohtumised lülijalgsetega
Lugesin "Loomade elust", et päikesevalgust kartev osa hämmalistest koguneb siiski meelsasti elavhõbedalampide valgusesse. Sellest võib vist järeldada, et säästupirnide ajal hakkab neid sagedamini nägema. Aga kuna raamat on ammu kirjutatud, selgub ühtlasi, et elavhõbedalamp ei olegi Euroopa Liidu säästupoliitikaga seoses tehtud leiutis, vaid palju vanem. Minu teada siiski elavhõbedalambid siiani ei ole domineerinud. Ilmselt saadi siis varem aru, et see ei ole kõige parem lambivariant.
Lülijalgsetest lugema hakates mõtlesin, et loen seda raamatut just ajal, kus ilmad lähevad külmemaks ja raamatut ei saa isiklike vaatlustega täiendada. Aga seal kirjutatakse ka raamatute vahel elavatest loomadest. Raamatute vahel elavat raamatuskorpion, kes sööb raamatutäisid. Seega võibolla näeks mõnda olendit ka raamatu enda paberit tähelepanelikumalt silmitsedes. Kui raamatut saab lugeda igal leheküljel erinevatele tekstielementidele suurendatud tähelepanu pöörates, siis erinevate pilkudega saab vaadata ka paberit. Võib vaadata, millised aurad paberi servadesse ja tähtede ümber tekivad, või milline valgus ja vari paberile langevad, või milline on paberi ehitus. Kui ma kontrolliks "Loomade elu" vahelt lülijalgseid otsisin, ma neid ei leidnud. Tegelikult on nii eile kui ka täna laua peal ringi roninud lepatriinu. See lepatriinu on kahe täpiga. Vanasti arvasin vist, et kõik lepatriinud on seitsme täpiga, aga toas olen kahetäpilisi rohkem tähele pannud. Kuigi väljas läheb külmemaks, jääb tuba soojaks, nii et lülijalgseid võib tähele panna talv läbi. Ainult et tuppa on raskem sisse pääseda ja seda koristatakse. Peale lepatriinu olen täna kodus märganud ka ämblikuvõrke, aga kas seal veel elus ämblik ka oli, seda ei näinud.
Lülijalgsetest lugema hakates mõtlesin, et loen seda raamatut just ajal, kus ilmad lähevad külmemaks ja raamatut ei saa isiklike vaatlustega täiendada. Aga seal kirjutatakse ka raamatute vahel elavatest loomadest. Raamatute vahel elavat raamatuskorpion, kes sööb raamatutäisid. Seega võibolla näeks mõnda olendit ka raamatu enda paberit tähelepanelikumalt silmitsedes. Kui raamatut saab lugeda igal leheküljel erinevatele tekstielementidele suurendatud tähelepanu pöörates, siis erinevate pilkudega saab vaadata ka paberit. Võib vaadata, millised aurad paberi servadesse ja tähtede ümber tekivad, või milline valgus ja vari paberile langevad, või milline on paberi ehitus. Kui ma kontrolliks "Loomade elu" vahelt lülijalgseid otsisin, ma neid ei leidnud. Tegelikult on nii eile kui ka täna laua peal ringi roninud lepatriinu. See lepatriinu on kahe täpiga. Vanasti arvasin vist, et kõik lepatriinud on seitsme täpiga, aga toas olen kahetäpilisi rohkem tähele pannud. Kuigi väljas läheb külmemaks, jääb tuba soojaks, nii et lülijalgseid võib tähele panna talv läbi. Ainult et tuppa on raskem sisse pääseda ja seda koristatakse. Peale lepatriinu olen täna kodus märganud ka ämblikuvõrke, aga kas seal veel elus ämblik ka oli, seda ei näinud.
Lihvi teemanti
Ärkasin vara hommikul üles ja läksin tänavale. Seal kõndisid Reet ja Riin. Riin kõndis eest ära, aga Reedalt küsisin, kas me peame täna reisile minema. Reet vastas, et ei pea. Ütlesin, et ma ei usu. Küsisin, kust buss stardib. Reet ütles, et me peame kogunema koolimajja. Küsisin, mis kell start on. Reet ütles, et alles kell neli, enne on tunnid. Tundidesse ma ei kavatsenud minna. Ütlesin, et vaat kui hea, kui saab asjad üle kontrollida, varem mul ei tulnud pähegi väljasõidu kohta välja uurida. Koolis mul ei tule see meelde, sest seal olen unine. Läksin majja tagasi.
*
Läksin tänavale ja vaatasin, kas näen mõnda klassikaaslast, sest mul oli vaja midagi küsida. Nägingi kahte poissi, kellest üks oli Antti. Ütlesin, et tavaliselt nendel tänavatel, kus viibitakse, tulevad vajalikud inimesed vastu.
*
Kõndisime ühes suures majas. Otsisin ruumi 102, mis oleks olnud kõige väiksema numbriga klassiruum. Võibolla oli veel parem leida ruum 101, kus oli arvatavasti raamatukogu nagu meie kooliski. Pärast ruumi leidmist otsisime koos õpetajaga väiksema numbriga ülesandeid. Ülesanded ei olnud numbrite järjekorras. Lõpuks leidsime ülesande number 5, mis oli kõigist enne seda leitud numbritest väiksem. Seejärel leidsime number 2, kus oli öeldud, et kui sul on kodus hea teemant, siis lihvi seda. Number 1 all oli lihtsalt üks oluline aadress. Läksime tuldud teed tagasi.
*
Oli vene keele tund, mida andis matemaatikaõpetaja. Ta laskis mul ühte lauset eesti keelde tõlkida, aga ma oskasin vene keelt väga halvasti. Pakkusin siiski midagi välja. Nüüd küsis õpetaja samu sõnu vastupidi, eesti keelest vene keelde. Otsisin neid paberilt, aga ei leidnud enam seda kohta üles. Lõpuks mõtlesin, et ma võin vene keele tunnis rääkida nende sõnadega, mida ma oskan. Ütlesin vene keeles, et ma ei pea vene keelt õppima, sest venelased tapsid eestlasi ja tšetšeene. Klass hakkas naerma.
*
Läksin tänavale ja vaatasin, kas näen mõnda klassikaaslast, sest mul oli vaja midagi küsida. Nägingi kahte poissi, kellest üks oli Antti. Ütlesin, et tavaliselt nendel tänavatel, kus viibitakse, tulevad vajalikud inimesed vastu.
*
Kõndisime ühes suures majas. Otsisin ruumi 102, mis oleks olnud kõige väiksema numbriga klassiruum. Võibolla oli veel parem leida ruum 101, kus oli arvatavasti raamatukogu nagu meie kooliski. Pärast ruumi leidmist otsisime koos õpetajaga väiksema numbriga ülesandeid. Ülesanded ei olnud numbrite järjekorras. Lõpuks leidsime ülesande number 5, mis oli kõigist enne seda leitud numbritest väiksem. Seejärel leidsime number 2, kus oli öeldud, et kui sul on kodus hea teemant, siis lihvi seda. Number 1 all oli lihtsalt üks oluline aadress. Läksime tuldud teed tagasi.
*
Oli vene keele tund, mida andis matemaatikaõpetaja. Ta laskis mul ühte lauset eesti keelde tõlkida, aga ma oskasin vene keelt väga halvasti. Pakkusin siiski midagi välja. Nüüd küsis õpetaja samu sõnu vastupidi, eesti keelest vene keelde. Otsisin neid paberilt, aga ei leidnud enam seda kohta üles. Lõpuks mõtlesin, et ma võin vene keele tunnis rääkida nende sõnadega, mida ma oskan. Ütlesin vene keeles, et ma ei pea vene keelt õppima, sest venelased tapsid eestlasi ja tšetšeene. Klass hakkas naerma.
pühapäev, november 27, 2011
Sünnipäev kapsaga
Isa käis oma sünnipäevapeo hommikul koos emaga kunstimuuseumis. Õhtul sõime hapukapsast ja mulgikapsast. Tõstsin endale mõlemat korraga taldrikusse. Kui saabus Tõnis, ei olnud tal kõige parem tuju, sest ta polnud päris terve. Joosep küsis talt palju kordi: "Kas sa räägid ka?", aga Tõnis ei reageerinud. Joosep kordas palju kordi ka kutset laua alla. Lõpuks Tõnis läks, aga liigutas algul Joosepist palju aeglasemalt. Siis hakkas Tõnise tuju ka paremaks minema. Lõpuks ei tahtnud kumbki koju minna. Kolmas laps Villem oli ka kohal. Talle näitasin oma sõrme, prille, kella ja kõrrat. Villemiga mängisime juba nooremate vendade ajast tuttavat mängu, et tema viskas kõrrat põrandale ja mina tõstsin üles. Vennad otsisisid välja kaalu, millega me ennast kaalusime. Mina kaalusin vendadest kõige vähem - 78 kilo. Aga varem kaalusin ma veel palju vähem. Keskkoolis olin juba umbes sama pikk kui praegu, aga kaalusin 53 kilo. Ülikooli viimasel kursusel oli kaal 65 kilo. Vendadest kõige rohkem kaalus praegu Toomas, kuigi kaks venda on temast pikemad.
Inimesed on erinevad
Oli kirjanduse tund. Õpetaja andis klassile küsimusi. Ühe õpilase jutu peale küsis õpetaja, kas ikka veel toetatakse Isamaliitu. Kadri vastas, et tema toetab. Selle peale puhkes üldine lööming. Mina püüdsin kakeljaid lahutada. Ütlesin, et inimesed on erinevad ja neid erinevusi tuleb sallida.
*
Suusatasin maratonil. Ma ei sõitnud kogu distantsi läbi, vaid lõikasin suurema jao. Et ei arvataks, et ma sohki teen, ei läinudki ma finišikoridori, vaid sõitsin selle kõrvalt. Muidu oleks ma olnud esimene finiši läbija. Edasi suusatades mõtlesin, et ma ei pea sõitma kindlas tehnikas, vaid võin liigutusi improviseerida. Mõtlesin, et ma võidan maleturniiril nii Ehlvesti kui ka Kanepi ära. Ehlvestit võidan viimases voorus. Või võidan Kanepit esimeses ja Ehlvesti teises voorus. Kolmandas voorus kaotan Külaotsale, kes on kolmas osalev suurmeister. Ehlvesti võidan nii, et mul on juba vigur vähem, aga siis saan keerulises seisus ootamatu rünnaku. Läksin tuppa.
*
Suusatasin maratonil. Ma ei sõitnud kogu distantsi läbi, vaid lõikasin suurema jao. Et ei arvataks, et ma sohki teen, ei läinudki ma finišikoridori, vaid sõitsin selle kõrvalt. Muidu oleks ma olnud esimene finiši läbija. Edasi suusatades mõtlesin, et ma ei pea sõitma kindlas tehnikas, vaid võin liigutusi improviseerida. Mõtlesin, et ma võidan maleturniiril nii Ehlvesti kui ka Kanepi ära. Ehlvestit võidan viimases voorus. Või võidan Kanepit esimeses ja Ehlvesti teises voorus. Kolmandas voorus kaotan Külaotsale, kes on kolmas osalev suurmeister. Ehlvesti võidan nii, et mul on juba vigur vähem, aga siis saan keerulises seisus ootamatu rünnaku. Läksin tuppa.
laupäev, november 26, 2011
Kirjutatakse haridusest
Praegu torkab mulle ajalehes kooliteemalisi artikleid rohkem silma kui siis, kui ma ise koolis käisin. Tol ajal jättis pollitika ilmselt kooli teemale vähem ruumi ja lehed olid õhemad ka. Tegelikult käis meil millalgi kodus isegi ajaleht "Nõukogude Õpetaja", aga selle tellimise ajal ma ilmselt veel väga palju lehti ei lugenud.
Eilses "Eesti Päevalehes" oli artikkel, kus kirjutati, kuidas Ameerikas uuemates koolides lapsi algusest peale väga rangelt kasvatatakse, et nad ei tohi ise valida isegi wc-s käimise aega, vaid peavad sinna minema kõik korraga. Selle kohta saab kasutada ajaloost tuntud mõistet spartalik kasvatus. Aga minu meelest juba antiikaeg tõestas, et demokraatlik Ateena andis kultuurile rohkem kui spartalik Sparta.
See artikkel oli vastuseks A. Maimiku artiklile, mida ma ka lugesin. Maimik soovis, et koolides oleks rohkem mängu. Ta arvas, et laste elu on palju raskem kui täiskasvanutel, sest täiskasvanud ei pea mingeid tabeleid pähe õppima. Minu meelest täiskasvanud ei peaks siiski sellega kiitlema, et nad midagi ei õpi, vaid püüdma ennast juba ilma sunduseta täiendada. Kui täiskasvanu on tundnud ära, et kõige parem õppimismeetod on mäng, siis võikski ta mängu iseõppimiseks rakendada. Ja kui tal on lapsi, siis õpetada neid.
Eilses "Postimehes" oli saksa futuroloogi artikkel, milles avaldati arvamust, et tulevikus võib kool üldse ära kaduda, kõigist saada iseõppijad ja õpitavate ainete hulk kolm korda väheneda. Ma ei pooldaks sellist arengut. Võibolla andekale inimesele on iseõppimine parem, aga kõik ei ole nii andekad. Ka tänapäeva vanematel ei ole piisavalt aega, et kogu haridus lapsele kodus anda, ja kõik vanemad ei ole nii targad. Maailma probleemide lahendamiseks tuleb osata erinevaid elualasid omavahel seostada. Aga kui õpitavate ainete hulka vähendada, siis väheneb ka seostamisoskus. Vanasti said lapsed haridust koolis ja täiskasvanud kirikus. Kirik on suuresti juba ära langenud ja sellel on halbu tagajärgi. Kui lisaks langeks ära ka kool, võiks tagajärjed olla veel halvemad. Kui ei täideta ei Jumala ega õpetaja käsku, võivad inimesed minna liiga egoistlikuks.
Eilses "Eesti Päevalehes" oli artikkel, kus kirjutati, kuidas Ameerikas uuemates koolides lapsi algusest peale väga rangelt kasvatatakse, et nad ei tohi ise valida isegi wc-s käimise aega, vaid peavad sinna minema kõik korraga. Selle kohta saab kasutada ajaloost tuntud mõistet spartalik kasvatus. Aga minu meelest juba antiikaeg tõestas, et demokraatlik Ateena andis kultuurile rohkem kui spartalik Sparta.
See artikkel oli vastuseks A. Maimiku artiklile, mida ma ka lugesin. Maimik soovis, et koolides oleks rohkem mängu. Ta arvas, et laste elu on palju raskem kui täiskasvanutel, sest täiskasvanud ei pea mingeid tabeleid pähe õppima. Minu meelest täiskasvanud ei peaks siiski sellega kiitlema, et nad midagi ei õpi, vaid püüdma ennast juba ilma sunduseta täiendada. Kui täiskasvanu on tundnud ära, et kõige parem õppimismeetod on mäng, siis võikski ta mängu iseõppimiseks rakendada. Ja kui tal on lapsi, siis õpetada neid.
Eilses "Postimehes" oli saksa futuroloogi artikkel, milles avaldati arvamust, et tulevikus võib kool üldse ära kaduda, kõigist saada iseõppijad ja õpitavate ainete hulk kolm korda väheneda. Ma ei pooldaks sellist arengut. Võibolla andekale inimesele on iseõppimine parem, aga kõik ei ole nii andekad. Ka tänapäeva vanematel ei ole piisavalt aega, et kogu haridus lapsele kodus anda, ja kõik vanemad ei ole nii targad. Maailma probleemide lahendamiseks tuleb osata erinevaid elualasid omavahel seostada. Aga kui õpitavate ainete hulka vähendada, siis väheneb ka seostamisoskus. Vanasti said lapsed haridust koolis ja täiskasvanud kirikus. Kirik on suuresti juba ära langenud ja sellel on halbu tagajärgi. Kui lisaks langeks ära ka kool, võiks tagajärjed olla veel halvemad. Kui ei täideta ei Jumala ega õpetaja käsku, võivad inimesed minna liiga egoistlikuks.
Uutmoodi laternad
Ühel mehel oli kaks last. Ta küsis, kellele nad järgmise poja annavad, kes on vaba. Vastasin, et vabadust on nii palju, et raha ei ole üldse. Pärast selle ütlemist mõtlesin, et ta vist ei jagagi oma poegi, vaid kassipoegi.
*
Kirjutasin punkte Bristoli kiituseks. Üks punkt oli, et alati, kui ta mind sõimab, räägib ta järjest vaiksema häälega. Teine punkt, et alati, kui ta mind kiidab, kasutab ta järjest vähem roppe sõnu.
*
Tänavale olid pandud samasugused laternad, nagu olid meie trepikoja lambid, et jalakäija möödumisel need süttisid, aga muidu olid kustus. See muutis linna pimedamaks ja tegi tema pommitamise raskemaks. Aga ma ei olnud rahul, sest niimoodi ei näinud kaugelt, kas minnakse õigesse kohta, ja pidi kõigepealt sinna kohta välja jõudma. Ja tänavat nägi ainult tänaval kõndides, mitte aknast välja vaadates. Ema rääkis, et Jürgen oli Tallinnas pool tundi valgusfoori taga liiklusummikus. Lamasin öösel oma voodis. Uued laternad ei lasknud pideva vilkumise tõttu magada. Kui need süttisid, läks valgeks nagu päeval. Aga nende kustumise ajaks oli silm jälle valgusega harjunud ja ei kannatanud, et läks pimedaks nagu öösel.
*
Kirjutasin punkte Bristoli kiituseks. Üks punkt oli, et alati, kui ta mind sõimab, räägib ta järjest vaiksema häälega. Teine punkt, et alati, kui ta mind kiidab, kasutab ta järjest vähem roppe sõnu.
*
Tänavale olid pandud samasugused laternad, nagu olid meie trepikoja lambid, et jalakäija möödumisel need süttisid, aga muidu olid kustus. See muutis linna pimedamaks ja tegi tema pommitamise raskemaks. Aga ma ei olnud rahul, sest niimoodi ei näinud kaugelt, kas minnakse õigesse kohta, ja pidi kõigepealt sinna kohta välja jõudma. Ja tänavat nägi ainult tänaval kõndides, mitte aknast välja vaadates. Ema rääkis, et Jürgen oli Tallinnas pool tundi valgusfoori taga liiklusummikus. Lamasin öösel oma voodis. Uued laternad ei lasknud pideva vilkumise tõttu magada. Kui need süttisid, läks valgeks nagu päeval. Aga nende kustumise ajaks oli silm jälle valgusega harjunud ja ei kannatanud, et läks pimedaks nagu öösel.
reede, november 25, 2011
Raamat ühiselamust
Piret Bristol. "Maailm, mis on hea I". Tartu 2011. 256 lk.
See romaan räägib laiskade üliõpilaste elust. Suurem osa tegevust toimub ühiselamus. Peategelane on filoloogiaüliõpilane, aga ühiselamus suhtleb ta kõige rohkem füüsikaüliõpilastega. Kui muinasaja kirjanduse antoloogiat lugedes leidsin kolm elu mõtet - meeldivad elamused, võimuvõitlus ja jumalate teenimine -, siis Bristoli romaanis on keksel kohal naudingud ja õppimine. Naudingud on eelistatult ennast hävitavad, ja õppimine ei käi maksimaalsete hinnete peale, vaid ülikoolist mitte välja viskamise nimel. Peategelane on teinud enesetapukatseid ja ühiselamu akendest on igal teisel aastal keegi surnuks kukkunud. Raamatu tegevus toimub Eesti ajaloos murrangulistel aegadel aastatel 1989-1990, mistõttu poliitikast päris mööda ei pääse, aga see huvitab kirjeldatud üliõpilasi vähem kui mind tol ajal põhikooliõpilasena. Savisaare valitsust on nimetatud, Eesti Kongressi mainimist meelde ei jäänud. Tartu tänavatest Fortuuna tänavat nimetatakse juba uue nimega Kalda tänava asemel, aga 1. mai tänava nimetus on veel nõukogudeaegne praeguse Raatuse tänava asemel. Tagakaanel raamatu tutvustuses on küll seletatud, et nõukogudeaegsed tänavanimed olid inimestel veel paremini meeles kui uued. Üliõpilaste kätte satuvad esimesed arvutid. Ei ole veel internetti, nagu minu ülikooliajal, vaid arvutit kasutatakase joonistamiseks ja mängimiseks. Kui unistatakse kuidagi arvuti abil raha teenimisest, siis mõeldakse ise mängude tegemisele. Selle arvutiajaloo perioodi olen ma ka kaasa teinud, ainult et nooremas vanuses. Esimesed kokkupuuted arvutiga olid külas käies mängude mängimised. Koju arvuti muretsemisel tegelesime algul joonistamisega. Minu ülikooliaegse internetiajastu võiks ka periodiseerida arengujärkudesse. Kõigepealt kasutasin internetti ainult isa töökohas. Algul ei olnud mul e-maili aadressi üldse, aga natuke hiljem hakkasin kord nädalas kirju lugema ja saatma. Edasi sai koju modemiühenduse ja kirjade vahetamine muutus igapäevaseks. Siis tuli juba püsiühendus ja postkasti sai hakatud vaatama rohkem kordi päevas. Viimase aasta jooksul olen raamatu autoriga suhelnud juba Facebookis.
Mind on hoiatatud, et kui ma tahan mõne raamatuarvustuse trükis avaldada, siis ma ei tohi seal endast kirjutada. Õnneks ma ei peagi neid trükis avaldama, kui saan seda teha oma blogis. Ja ma leian, et enda eluga võrdlemine annab raamatule juurde seda, mis sealt puudub. Võrrelda võib põhimõtteliselt ka millegi muuga, aga kõiki teemasid nii hästi ei tunne. Mina erinevalt raamatu tegelastest õppisin ülikoolis selle nimel, et pääseda kümne protsendi stipendiumisaajate hulka. Ühiselamusse ma ei pidanud minema, vaid elasin kodulinnas vanemate juures edasi. Ühiselamus käisin ainult üks kord külas. Raamatu tegelased saavad aru, et ühiselamus on raskem õppida. Peategelasele tähendab ühiselamu siiski elu paremaks minemist, sest kodus ei saa ta emaga läbi. Õppida saaks ka loengus või raamatukogus, kuid loengute ega raamatukogus istumise kirjeldusi raamatus ei ole. Eksameid küll mainitakse, kuid neid otseselt ei kirjeldata, vaid need on sisse toodud ühiselamujuttudena. Mina keskendusin ülikoolis aine õppimisele, aga raamatu tegelased õppivad ehk rohkem suhtlemist. Kirjeldatud suhtlemisvormid küll ei ärata kadedust. Tegelikult pidi filoloogiat õppinud autor ka ülikoolis midagi õppima, nagu võib järeldada tema teoste keelekasutusest. Lauseehitus on hea, kuigi sõnavaras esineb elemente, mida mina kunagi ei kasutaks. Raamatust võib lugeda, et peategelane oli juba enne raamatu tegevusaja algust päevikut pidanud ja jätkas seda ka ühiselamus, tal soovitatakse juba ka romaani kirjutada. Tõenäoliselt selliseid päevikuid kasutades ongi raamat kirjutatud. Ühtki päevikusissekannet küll tsiteeritud ei ole. Päevikute kirjutamist võiks võrrelda õppimise asemel tööle keskendumisega. Minu viiest trükis ilmunud raamatust kolm on ka kirjutatud ülikooli ajal, sealhulgas magistriõppes olles. Võibolla juba inimese varane lapsepõlv on ettevalmistus mälestusteraamatu kirjutamiseks. Bristoli raamatu tegelased joovad ja suitsetavad liiga palju. Kui tegelane nimetabki ennast karsklaseks, unistab ta ikkagi alkoholi joomisest. Autor on seoses oma varasema raamatuga maininud, et ta paneb tegelase siis ka suitsetama, kui prototüüp ei suitseta.
Sama autori varem ilmunud, aga hilisemast ajast rääkiv proosaraamat "Paralleelmeri" meeldis mulle natuke rohkem. "Paraleelmere" kohta ütles autor suuliselt, et selles esineva lühivormi puhul võttis ta eeskujuks minu loomingut. Kingitud eksempalrile kirjutas ta sisse "Simole, aitäh inspiratsiooni eest!" Bristoli uuemat teost saaks minu loomingust võrrelda ainult raamatuga "Viimsed päevad", millele Bristol saatesõna kirjutas ja mis räägib samuti ülikooli õpingute ajast. Kõige suurem sarnasus nende raamatute vahel on tegelaste nimedes, et osad on antud eesnimena ja osad hüüdnimena. Bristoli raamatus peategelase kohta on mõnes lõigus kasutatud hüüdnime ja mõnes eesnime.
See romaan räägib laiskade üliõpilaste elust. Suurem osa tegevust toimub ühiselamus. Peategelane on filoloogiaüliõpilane, aga ühiselamus suhtleb ta kõige rohkem füüsikaüliõpilastega. Kui muinasaja kirjanduse antoloogiat lugedes leidsin kolm elu mõtet - meeldivad elamused, võimuvõitlus ja jumalate teenimine -, siis Bristoli romaanis on keksel kohal naudingud ja õppimine. Naudingud on eelistatult ennast hävitavad, ja õppimine ei käi maksimaalsete hinnete peale, vaid ülikoolist mitte välja viskamise nimel. Peategelane on teinud enesetapukatseid ja ühiselamu akendest on igal teisel aastal keegi surnuks kukkunud. Raamatu tegevus toimub Eesti ajaloos murrangulistel aegadel aastatel 1989-1990, mistõttu poliitikast päris mööda ei pääse, aga see huvitab kirjeldatud üliõpilasi vähem kui mind tol ajal põhikooliõpilasena. Savisaare valitsust on nimetatud, Eesti Kongressi mainimist meelde ei jäänud. Tartu tänavatest Fortuuna tänavat nimetatakse juba uue nimega Kalda tänava asemel, aga 1. mai tänava nimetus on veel nõukogudeaegne praeguse Raatuse tänava asemel. Tagakaanel raamatu tutvustuses on küll seletatud, et nõukogudeaegsed tänavanimed olid inimestel veel paremini meeles kui uued. Üliõpilaste kätte satuvad esimesed arvutid. Ei ole veel internetti, nagu minu ülikooliajal, vaid arvutit kasutatakase joonistamiseks ja mängimiseks. Kui unistatakse kuidagi arvuti abil raha teenimisest, siis mõeldakse ise mängude tegemisele. Selle arvutiajaloo perioodi olen ma ka kaasa teinud, ainult et nooremas vanuses. Esimesed kokkupuuted arvutiga olid külas käies mängude mängimised. Koju arvuti muretsemisel tegelesime algul joonistamisega. Minu ülikooliaegse internetiajastu võiks ka periodiseerida arengujärkudesse. Kõigepealt kasutasin internetti ainult isa töökohas. Algul ei olnud mul e-maili aadressi üldse, aga natuke hiljem hakkasin kord nädalas kirju lugema ja saatma. Edasi sai koju modemiühenduse ja kirjade vahetamine muutus igapäevaseks. Siis tuli juba püsiühendus ja postkasti sai hakatud vaatama rohkem kordi päevas. Viimase aasta jooksul olen raamatu autoriga suhelnud juba Facebookis.
Mind on hoiatatud, et kui ma tahan mõne raamatuarvustuse trükis avaldada, siis ma ei tohi seal endast kirjutada. Õnneks ma ei peagi neid trükis avaldama, kui saan seda teha oma blogis. Ja ma leian, et enda eluga võrdlemine annab raamatule juurde seda, mis sealt puudub. Võrrelda võib põhimõtteliselt ka millegi muuga, aga kõiki teemasid nii hästi ei tunne. Mina erinevalt raamatu tegelastest õppisin ülikoolis selle nimel, et pääseda kümne protsendi stipendiumisaajate hulka. Ühiselamusse ma ei pidanud minema, vaid elasin kodulinnas vanemate juures edasi. Ühiselamus käisin ainult üks kord külas. Raamatu tegelased saavad aru, et ühiselamus on raskem õppida. Peategelasele tähendab ühiselamu siiski elu paremaks minemist, sest kodus ei saa ta emaga läbi. Õppida saaks ka loengus või raamatukogus, kuid loengute ega raamatukogus istumise kirjeldusi raamatus ei ole. Eksameid küll mainitakse, kuid neid otseselt ei kirjeldata, vaid need on sisse toodud ühiselamujuttudena. Mina keskendusin ülikoolis aine õppimisele, aga raamatu tegelased õppivad ehk rohkem suhtlemist. Kirjeldatud suhtlemisvormid küll ei ärata kadedust. Tegelikult pidi filoloogiat õppinud autor ka ülikoolis midagi õppima, nagu võib järeldada tema teoste keelekasutusest. Lauseehitus on hea, kuigi sõnavaras esineb elemente, mida mina kunagi ei kasutaks. Raamatust võib lugeda, et peategelane oli juba enne raamatu tegevusaja algust päevikut pidanud ja jätkas seda ka ühiselamus, tal soovitatakse juba ka romaani kirjutada. Tõenäoliselt selliseid päevikuid kasutades ongi raamat kirjutatud. Ühtki päevikusissekannet küll tsiteeritud ei ole. Päevikute kirjutamist võiks võrrelda õppimise asemel tööle keskendumisega. Minu viiest trükis ilmunud raamatust kolm on ka kirjutatud ülikooli ajal, sealhulgas magistriõppes olles. Võibolla juba inimese varane lapsepõlv on ettevalmistus mälestusteraamatu kirjutamiseks. Bristoli raamatu tegelased joovad ja suitsetavad liiga palju. Kui tegelane nimetabki ennast karsklaseks, unistab ta ikkagi alkoholi joomisest. Autor on seoses oma varasema raamatuga maininud, et ta paneb tegelase siis ka suitsetama, kui prototüüp ei suitseta.
Sama autori varem ilmunud, aga hilisemast ajast rääkiv proosaraamat "Paralleelmeri" meeldis mulle natuke rohkem. "Paraleelmere" kohta ütles autor suuliselt, et selles esineva lühivormi puhul võttis ta eeskujuks minu loomingut. Kingitud eksempalrile kirjutas ta sisse "Simole, aitäh inspiratsiooni eest!" Bristoli uuemat teost saaks minu loomingust võrrelda ainult raamatuga "Viimsed päevad", millele Bristol saatesõna kirjutas ja mis räägib samuti ülikooli õpingute ajast. Kõige suurem sarnasus nende raamatute vahel on tegelaste nimedes, et osad on antud eesnimena ja osad hüüdnimena. Bristoli raamatus peategelase kohta on mõnes lõigus kasutatud hüüdnime ja mõnes eesnime.
Saatesõna konspektid
Klaus äratas mind õhtupoole ööd üles, et midagi küsida. Ma pidin kirjutama Tõnissoni raamatule saatesõna ja Klaus oli mind vabatahtlikult abistama asunud. Läksin arvuti juurde, millega Klaus kirjutas, ja näitasin oma kaustikutest, et pane see kindlasti sisse ja see ka. Ma ei kontrollinud, kas ta tegi seda. Klaus kirjutas nii hoolega, et sai enne terve saatesõna valmis kui mina kirjutamist alustasin. Isa küsis, kelle me saatesõna autoriks märgime. Vastasin, et mind ja Klausi võib kahepeale autoriks märkida. Mul oli kavatsus tema kirjutatud saatesõna veel ümber teha. Ütlesin, et kahte eraldi saatesõna ei ole mõtet kirjutada. Mina olen ettevalmistuseks lugenud palju raamatuid, aga Klaus pole lugenud isegi põhiraamatut. Oma konspektide põhjal ei pidanud ma ainult saatesõna kirjutama, vaid ka ülikoolis eksami tegema. Klausile nõu andes olin paari saksakeelset lehekülge mitu korda lugenud, aga kõik loetu ära unustanud. Hommikul hakkasin neid uuesti lugema, seekord pähe õppides. Mõtlesin, et uni jäi lühikeseks, sest tõusin hommikul vara üles ja õhtupoole ööd olin ka osa ajast üleval. Õppisin pähe, et Austrias asutati juba aastal 1819 luureorganisatsioonid Schutzwehr ja Heimschutz. Varsti need saadeti laiali, aga natside ajal taastati. Õppisin pähe arvu 800, jättes selle meelde selle abil, et arvu nimes esines ü täht. Ütlesin Klausile, et kui ma pidin tegema magistrieksami, siis võibolla pean tegema ka doktorieksami. Mul on küll diplom käes, aga ma ei tea, kas ma olen lõpetanud. Klaus vastas, et diplomit tuleb ülikooli atesteerima minna. See on vajalik sellepärast, et muidu ei teata, et mul on kraad, ja ma ei saa tööpakkumisi.
neljapäev, november 24, 2011
Muutun viigimeistriks
Ülikooli maleklubis mängis 6 inimest 10 minutiga järgmiste tulemustega:
1. Laasmägi 4 p.
2.-3. Okas, Sander 3,5
4. Runnel 2,5
Esimeses voorus viigistasin valgetega Okasega, teises mustadega Sandriga, kolmandas valgetega Ondruskaga, neljandas kaotasin mustadega Laasmäele ja viiendas võitsin valgetega Jollerit. Tegin teist turniiri järjest osavõtjatest kõige rohkem viike. Tänasel turniiril oli viike ainult minu mängudes. Kahe turniiri vahepeal ma malega ei tegelenud.
Sander-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Od5 Ld5 8. Rc3 La5 9. Re4 Oe6 10. Od2 Ob4 11. c3 dc 12. bc Oe7 13. R4g5 0-0 14. Re6 fe 15. Rd4 Rd4 16. cd Lf5 17. f3 Vad8 18. Lb3 Vd4 19. Ve6 Kh8 20. Ve7 Vd2 21. Lc3 Lf6 22. Lf6 gf 23. Vc7 Ve8 24. h4 Vee2 25. Kh2 Vg2+ 26. Kh3 f5 27. f4 Vh2+ 28. Kg3 Vg3 29. Kf3 Vh2 30. Kg3 viik.
Runnel-Joller
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 Rd7 4. de de 5. Oc4 c6 6. Rg5 Rh6 7. Lf3 Rf6 8. h3 Ld6 9. 0-0 Oe6 10. Vd1 Le7 11. Re6 fe 12. Oh6 gh 13. Lb3 Vd8 14. Rc3 Vd6 15. Vd6 Ld6 16. Oe6 b5 17. Of7+ Ke7 18. Vd1 alistus.
1. Laasmägi 4 p.
2.-3. Okas, Sander 3,5
4. Runnel 2,5
Esimeses voorus viigistasin valgetega Okasega, teises mustadega Sandriga, kolmandas valgetega Ondruskaga, neljandas kaotasin mustadega Laasmäele ja viiendas võitsin valgetega Jollerit. Tegin teist turniiri järjest osavõtjatest kõige rohkem viike. Tänasel turniiril oli viike ainult minu mängudes. Kahe turniiri vahepeal ma malega ei tegelenud.
Sander-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Od5 Ld5 8. Rc3 La5 9. Re4 Oe6 10. Od2 Ob4 11. c3 dc 12. bc Oe7 13. R4g5 0-0 14. Re6 fe 15. Rd4 Rd4 16. cd Lf5 17. f3 Vad8 18. Lb3 Vd4 19. Ve6 Kh8 20. Ve7 Vd2 21. Lc3 Lf6 22. Lf6 gf 23. Vc7 Ve8 24. h4 Vee2 25. Kh2 Vg2+ 26. Kh3 f5 27. f4 Vh2+ 28. Kg3 Vg3 29. Kf3 Vh2 30. Kg3 viik.
Runnel-Joller
1. e4 e5 2. Rf3 d6 3. d4 Rd7 4. de de 5. Oc4 c6 6. Rg5 Rh6 7. Lf3 Rf6 8. h3 Ld6 9. 0-0 Oe6 10. Vd1 Le7 11. Re6 fe 12. Oh6 gh 13. Lb3 Vd8 14. Rc3 Vd6 15. Vd6 Ld6 16. Oe6 b5 17. Of7+ Ke7 18. Vd1 alistus.
Lutsu saatesõna
Läksin külla endistele naabritele. Mina mäletasin, et kõige vanem laps nende peres oli Heiki. Aga võis olla, et oli mõni veel vanem laps, kes minu ajaks oli juba kodust lahkunud. Anneli ütles, et neil pidi ikka rohkem tütreid olema. Mõtlesin, et ta nimetab selle pere liikmeid nendeks, aga ta on ise ka selle pere liige. Võtsin riiulist maleraamatu. Seal oli kirjutatud sellest, kuidas kirimaletajad Hispaania avangu lahtist varianti mängivad. Selles raamatus peeti varianti mustale kasulikuks, sest must võitis etturi. Tavamalest rääkivates raamatutes peeti varianti kasulikuks valgele. Mul olid käed mustad. Ütlesin, et ma ei taha raamatut ära määrida. Enne külast lahkumist pesin käsi.
*
Harjutasime inglise keele tunnis ajavorme. Õpetaja ütles eestikeelseid lauseid ja õpilased pidid need inglise keelde tõlkima. Minu arvates sai ühte eestikeelset lauset tõlkida mitme erineva ajavormiga. Õpetaja andis lause sõnaga "kull". Õpilane, kes pidi seda tõlkima, jäi mõtlema. Mõtlesin, et kotkas on "eagle" ja kajakas "skull", aga kulli ei tea. Õpetaja ütles täpselt sama, mida ma olin mõelnud.
*
Vaatasime raamatuid. Meil oli koer, kelle nimi oli Mõmmi. Koer ei tahtnud vaadata sama raamatut, mida teised. Näitasin talle, et meil on ka Mõmmi-raamat. Koer ütles: "Minu Mõmmi-raamat." Ütlesin, et see on kõige parem raamat.
*
Pidin kirjutama Oskar Lutsu raamatule saatesõna. 90 protsenti kirjutamiseks antud ajast oli läbi. Isa küsis, mis meetodiga ma kirjutan. Vastasin, et mul ei ole meetodit, vaid ma töötan seda välja. Klaus näitas mulle ühte Lutsu raamatut ja ütles, et kui ma loen selle kaks esimest lehekülge läbi, siis on kõik selge. Vaatasin, et seal raamatus on ühel tegelasel minu eesnimi ja teisel ühe klassiõe oma. Aga nimed ei saanud olla võetud meie järgi, sest see oli kirjutatud enne meie sündimist. Mõtlesin, et loen läbi kolm esimest ja kõige viimase lehekülje.
*
Harjutasime inglise keele tunnis ajavorme. Õpetaja ütles eestikeelseid lauseid ja õpilased pidid need inglise keelde tõlkima. Minu arvates sai ühte eestikeelset lauset tõlkida mitme erineva ajavormiga. Õpetaja andis lause sõnaga "kull". Õpilane, kes pidi seda tõlkima, jäi mõtlema. Mõtlesin, et kotkas on "eagle" ja kajakas "skull", aga kulli ei tea. Õpetaja ütles täpselt sama, mida ma olin mõelnud.
*
Vaatasime raamatuid. Meil oli koer, kelle nimi oli Mõmmi. Koer ei tahtnud vaadata sama raamatut, mida teised. Näitasin talle, et meil on ka Mõmmi-raamat. Koer ütles: "Minu Mõmmi-raamat." Ütlesin, et see on kõige parem raamat.
*
Pidin kirjutama Oskar Lutsu raamatule saatesõna. 90 protsenti kirjutamiseks antud ajast oli läbi. Isa küsis, mis meetodiga ma kirjutan. Vastasin, et mul ei ole meetodit, vaid ma töötan seda välja. Klaus näitas mulle ühte Lutsu raamatut ja ütles, et kui ma loen selle kaks esimest lehekülge läbi, siis on kõik selge. Vaatasin, et seal raamatus on ühel tegelasel minu eesnimi ja teisel ühe klassiõe oma. Aga nimed ei saanud olla võetud meie järgi, sest see oli kirjutatud enne meie sündimist. Mõtlesin, et loen läbi kolm esimest ja kõige viimase lehekülje.
kolmapäev, november 23, 2011
Plastiliiniga mängimine
Ühel päeval ütles Tõnis mängukoera kohta, et see on plastiliinist. Mina vastasin, et ei ole, ma näitan, mis plastiliin on. Võtsin sahtlist välja aastakümneid vana plastiliinikarbi. Tõnis ütles, et nad lasteaias mängivad palstiliiniga. Hakkasime minu plastiliiniga ka mängima, mida tegime koos Tõnisega esimest korda. Tõnis tahtis, et ma teeks plastiliinist linnu ja ranna. Kui ma tegin lapiku plaadi, kinnitas Tõnis, et see on küll rand. Oma mõtte järgi tegin veel sõrmuseid, päikse, päikse sarved, toru, kausi, niidirulli, inimese, kuubi ja seene. Palle tegime nii Tõnis kui ka mina. Plastiliinist palli viskasime üksteisele sama moodi nagu päris palli. Valmis saanud asjad lõhkusime ära. Algul tahtis Tõnis minu lapsena tehtud mehikesi sama moodi ära lõhkuda, aga kui ma neid ei lubanud, piirdus ta nende kätte võtmisega ja kiitis, et väga ilusad. Kui ma tegin plastiliinist kollase porgandi, otsustas Tõnis, et see on hoopis jäätis ja mängis selle söömist, päriselt suhu panemata. Tõnis tahtis teha midagi järjest igat erinevat värvi plastiliiniga. Soovitasin tal erinevaid värve mitte omavahel kokku segada, muidu on pärast ainult ühte värvi plastiliini. Kasutasime selles karbis olevat plastiliini rohkem kui eelneva paarikümne aasta jooksul kokku. Kui olime mängimise lõpetanud, läksime koos käsi pesema.
Aknast külvamine
Võtsin Pille toast iga päev kaks lasteraamatut ja natuke raha. Hakkasin mõtlema, et mul on ju oma toas ka lasteraamatuid ja salaja raha võtmist võidakse pidada varguseks. Mõtlesin, et järgmisel päeval ma parem ei võta raha, vaid panen tagasi.
*
Külvasin kolmanda korruse aknast seemneid. Vanasti oli põllule külvatud lähemalt. Nii kõrgelt seemneid visates ei saanud kindel olla, kuhu nad kukuvad. Muru kasvas all niigi, aga külvamise tagajärjel võisid taimed tihedamaks minna. Või ei teadnud, kui palju sellest külvamisest kasu on, kui seemned on vaid sõnniku osa. Mul läks rasv käes põlema, aga kustutasin selle ära. Süttimisest hoolimata hakati veel pannil kala praadima. Ütlesin, et rasv pluss kuumus on süttimine. Kala läks pannil juba liiga mustaks, aga veel ei süttinud. Oletasin, et ta süttib siis, kui kogu vesi on tema seest ära auranud.
*
Külvasin kolmanda korruse aknast seemneid. Vanasti oli põllule külvatud lähemalt. Nii kõrgelt seemneid visates ei saanud kindel olla, kuhu nad kukuvad. Muru kasvas all niigi, aga külvamise tagajärjel võisid taimed tihedamaks minna. Või ei teadnud, kui palju sellest külvamisest kasu on, kui seemned on vaid sõnniku osa. Mul läks rasv käes põlema, aga kustutasin selle ära. Süttimisest hoolimata hakati veel pannil kala praadima. Ütlesin, et rasv pluss kuumus on süttimine. Kala läks pannil juba liiga mustaks, aga veel ei süttinud. Oletasin, et ta süttib siis, kui kogu vesi on tema seest ära auranud.
teisipäev, november 22, 2011
Raamat 1905. aastast
Täna esitleti Mihkel Aitsami raamatut "1905. aasta revolutsioon Eestis". Üritus toimus kirjanduse majas ja selle avas kirjanike liidu Tartu osakonna uus juht P. Bristol. Ta kutsus kuulajaid osalema ka B. Alveri preemia kätteandmise üritusel. Järgmisena rääkis H. Runnel. Ta luges ette tsitaadi K. Pätsi mõtteloo raamatust, kes nimetas 1905. aasta revolutsiooni vaid korra sadade aastate jooksul ette tulevaks sündmuseks. Tundsin ära, et olin sama kohta kasutanud ka enda kirjutatud arvustuses Pätsi raamatu kohta. Ühtlasi meenus, et kommentaariks kirjutasin, et Päts ei arvestanud aja kiirenemisega, mistõttu järgmine revolutsioon toimus juba aastal 1917. Põhiesinejana oli olnud kavas A. Pajur, aga tal ei olnud võimalik kohale tulla. Raamatu toimetaja T. Hiio rääkis, et nagu on tähelepanu juhitud, ei ole 1905. aasta tema periood, kuid ta tegeleb sellega, mille eest makstakse ja mille vastu huvi parajasti suurem on. Ta ütles, et 1905. aasta revolutsioonist on vähe kirjutatud ja mõni ajaloolane võiks selle teema uuesti käsile võtta. Võrdluseks soovitas ta lugeda A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" kolmandat köidet, mille teemaks on see revolutsioon. A. Hvostov oli juhtinud tähelepanu, et raamatu vanem trükk on täielikum kui hilisem kärbetega ilmunu. T. Hiio hinnangul on Aitsami raamat lugemiseks küllaltki igav, sest seal on juttu isikutest ja kohtadest, mille nimed tolle aja inimestele midagi ütlesid, aga nüüd enam mitte. Aga ta tsiteeris J. Kreemi, et ajaloolased ei loe raamatuid, vaid kasutavad neid. Järgmisena rääkis Aitsamite perekonna esindaja, kes on ise samuti ajaloolane. Ta tuletas meelde, et see on juba teine M. Aitsami raamat, mille sama kirjastus välja andis. Rohkem tal selliseid ajaloolisi uurimusi ei olevat, kuid kõneleja avaldas lootust, et antakse välja veel mõni muu M. Aitsami raamat. M. Jagomägi kõneles kui raamatusse fotode otsija ja kommenteerija. Ta rääkis, et fotosid otsides mõtles ta tänapäeva noortele, kes elavad kogu aeg pildilises maailmas. Fotod on valitud demokraatlikul põhimõttel, et seal on pilte nii mõisade põletajatest kui ka põletatud mõisade omanikest. Fotoallkirjad on püütud panna pigem pikemad kui lühemad. Varem oli ilmunud Aitsami raamat revolutsioonist Läänemaal, kust on osa pilte ka uude raamatusse võetud, aga mitte kõiki. Vene keiserliku perekonna pilt ja Aitsamite perekonnapilt on sarnaselt poseeritud ja need on pandud kõrvuti. Kirjastus andis varem välja raamatu K. Mäest ja sealt on valitud Aitsami raamatu kaanele Mäe pilt. Teist korda sai Jagomägi sõna kui kirjastuse esindaja, mida ta kasutas raamatu valmimisele kaasa aidanutele raamatu eksemplaride kinkimiseks. Lisaesinejana anti sõna üritust kuulama tulnud H. Piirimäele. Ta rääkis, et pole küll selles revolutsioonis osalenud, kuid on nii vana, et on kuulnud osalenute jutte. Ta avaldas kahetsust, et ta neid jutte üles ei ole kirjutanud. Piirimäe rõhutas, et erinevad ühiskonnakihid suhtusid revolutsiooni erinevalt. Ei olnud üks ja sama, mis toimus Peterburis, Tallinnas või Eesti külas. Mõisaid põletasid linnatöölised, aga talupojad olid põletamise vastu ja püüdsid seda mõnel pool isegi takistada. Kuigi taheti mõisamaid jagada, mida hiljem Eesti iseseisvumise ajal tehtigi, taheti hooned säilitada. Nõukogude ajal kirjutati, nagu oleks talupojad olnud mõisade põletajad, aga talupojad pidasid sellist ajalookirjutust rumalaks. Enda kohta rääkis Piirimäe, et ta sündis piisavalt hilja, et pääseda Teise maailmasõtta minekust. Temast pidi saama taluperemees, milleks ta ka valmistus, aga tuli valida teine amet, kuna Stalin võttis talu ära. Kuulajate hulgast küsiti, mille eest talupoegi siis peksti, kui nad mõisaid ei põletanud. Sellele vastas Jagomägi, et talupoegadele pandi põhiliselt süüks mõisateost keeldumist ja nekrutiks minemata jätmist. Mõisade põletamise üks põhjus oli olnud, et taheti hankida relvi Volta koosolekul arreteeritute vabastamiseks. Sõna soovis veel E. Raun. Ta rääkis, et luges kunagi raamatut revolutsioonist Läänemaal, kuna on ise sealt piirkonnast pärit. Ta avaldas arvamust, et J. Uluotsal on õigus, kui ta on öelnud, et eestlased on poliitiliselt väga andekas rahvas. Nii taasiseseisvumisel kui ka 1905. a. revolutsiooni ajal olevat olnud suur osa rahval. Talupojad mitte ainult ei hoidunud mõisade põletamisest, vaid ka kuulutasid välja vabariike, mille kohta on mälestustes erinevaid nimesid, ühe variandi järgi oligi tegemist Eesti, mitte kohaliku vabariigiga. Vabariigid kuulutati välja ajal, kui Euroopas olid ümberringi monarhiad. Ka Eesti omariiklusest rääkinud Liiv ja Tiido olid olnud rahva, mitte eliidi esindajad. Sellele vaidles vastu H. Runnel, et talupojad olidki eliit. Eestlaste tõus algas talude ostmisest ja linnaglamuur tuli hiljem. Pärast kõnesid mindi kõrvalruumi sööma. Sõin kaks võileiba kilu ja munaga, jõin klaasi keefiri ja seejärel läksin koju.
Inimtüübid
Tuli jutuks, et pangast tuleb raha välja võtta. Bristol ütles, et tema endale põhimõtteliselt pangakaarti ei võta, sest kaardilepinguga petetakse raha välja. Vastasin, et hoiuraamatuga petetakse ka. See, kui palju inimesel raha on, ei sõltu sellest, kui palju seda arvel on, vaid sellest, kui palju pank seda välja annab.
*
Inimesed kõndisid läbi soise ala. Jõudsin sellise piirini, kus ei näinud võimalust kuhugi edasi astuda, et mitte sügavale sisse vajuda. Panin enda teele kive, et saaks astuda nende peale. Jõudsin ühte majja. Seal räägiti, et toidu hinnad tõusevad kiiresti, sest maailmas on toitu liiga vähe. Kahe aasta pärast on näha, kuhu nad on tõusnud. Hiina külades jõutakse toitu kasvatada ainult müügiks, aga mitte endale söömiseks. Läksin teise ruumi ja hakkasin lugema "Horisonti". Selle keskmises osas oli palja naise pilt. Lugesin selle kõrvalt teaduslikku artiklit ja järgmisel leheküljel olevat. Pille ütles, et see on kuritegelik, kui teaduslikus ajakirjas avaldatakse nii madalal tasemel artikleid. Need artiklid olid ilmunud rubriigis "Varia". Ütlesin, et see rubriik on nendele, kes ei ole varasematest numbritest kõiki artikleid lugenud. Kirjutati, millistesse tüüpidesse inimesed jagunevad - autojuhi, maletaja, teadlase ja hea inimese tüüpi. Maletajate kohta kirjutati, et need on sellised inimesed, kes ütlevad, et eurot ei ole vaja ja Genuas saab mängida sama hästi kui Tartus. See ajas mind naerma ja naersin pikalt, sest kirjeldus oli tabav. Hea inimese tüübini jõudes mõtlesin, et ma olen ühelt poolt maletaja, aga teiselt poolt pean ennast viimasel ajal rohkem heaks inimeseks, seega ei ole ma täpselt ühelegi tüübile vastav. Läksin maleklubisse. Tahtsin seal rääkida, mida olin lugenud. Pidin hoolega valima, kuidas rääkida, muidu võis juhtuda, et teised naerma ei hakka. Kui olin rääkinud, mis maletaja tüübi kohta kirjutati, küsis Särgava, kas see tähendab, et maletajatel ei ole vahendeid vaja. Rääkisin, et ma naersin selle üle nii unenäos kui ka pärast ärkamist, ja pikemalt unenäos.
*
Inimesed kõndisid läbi soise ala. Jõudsin sellise piirini, kus ei näinud võimalust kuhugi edasi astuda, et mitte sügavale sisse vajuda. Panin enda teele kive, et saaks astuda nende peale. Jõudsin ühte majja. Seal räägiti, et toidu hinnad tõusevad kiiresti, sest maailmas on toitu liiga vähe. Kahe aasta pärast on näha, kuhu nad on tõusnud. Hiina külades jõutakse toitu kasvatada ainult müügiks, aga mitte endale söömiseks. Läksin teise ruumi ja hakkasin lugema "Horisonti". Selle keskmises osas oli palja naise pilt. Lugesin selle kõrvalt teaduslikku artiklit ja järgmisel leheküljel olevat. Pille ütles, et see on kuritegelik, kui teaduslikus ajakirjas avaldatakse nii madalal tasemel artikleid. Need artiklid olid ilmunud rubriigis "Varia". Ütlesin, et see rubriik on nendele, kes ei ole varasematest numbritest kõiki artikleid lugenud. Kirjutati, millistesse tüüpidesse inimesed jagunevad - autojuhi, maletaja, teadlase ja hea inimese tüüpi. Maletajate kohta kirjutati, et need on sellised inimesed, kes ütlevad, et eurot ei ole vaja ja Genuas saab mängida sama hästi kui Tartus. See ajas mind naerma ja naersin pikalt, sest kirjeldus oli tabav. Hea inimese tüübini jõudes mõtlesin, et ma olen ühelt poolt maletaja, aga teiselt poolt pean ennast viimasel ajal rohkem heaks inimeseks, seega ei ole ma täpselt ühelegi tüübile vastav. Läksin maleklubisse. Tahtsin seal rääkida, mida olin lugenud. Pidin hoolega valima, kuidas rääkida, muidu võis juhtuda, et teised naerma ei hakka. Kui olin rääkinud, mis maletaja tüübi kohta kirjutati, küsis Särgava, kas see tähendab, et maletajatel ei ole vahendeid vaja. Rääkisin, et ma naersin selle üle nii unenäos kui ka pärast ärkamist, ja pikemalt unenäos.
esmaspäev, november 21, 2011
Ämblikud ei ole putukad
Koolis püüti õpetada väga erinevaid aineid, aga ülikooli astudes tuli valida endale üks eriala. Kui oma põhierialal tuleb ennast hiljem kogu elu täiendada, siis võiks täiendada ja meelde tuletada ka varem õpitud aineid. Selleks võiks lugeda vahel mõne raamatu igalt põhiliselt erialalt. Mul on juba tükk aega olnud mõte lugeda läbi mõni "Loomade elu" köide. Seni olen neist ainult pilte vaadanud ja üksikute konkreetsete loomade kohta lugenud. Aga nüüd proovin ühe köite tervikuna läbi lugeda. Kaalusin, kas võtta selleks imetajate köide, kes on kõige lähemad sugulased. Aga see ilmus eesti keeles segastel aegadel ja on muudest köidetest halvemini trükitud, seetõttu ei ole kõige kutsuvam. Võtsin hoopis putukapildiga selgrootute kolmanda köite, sest kunagi olen tahtnud saada putukateadlaseks. Arvasin, et kogu köide on putukatest. Aga selgus, et seal on siiski juttu ka muudest loomadest. Mina olen ämblikuid välimuse järgi alati putukateks pidanud, aga selgus, et teadlaste arvates ämblikud siiski putukate hulka ei kuulu. Mõtlesin juba paar päeva enne lugemise alustamist, et on öeldud, et putukatel on kuus jalga, aga ämblikutel on hoopis kaheksa. Nüüd uurima hakates selgus, et kõigil putukatel on tõesti kuus jalga. Hulkjalgsetel, kelle hulka kuuluvad sajajalgsed ja tuhatjalgsed, on jalgu ämblikust veel rohkem, aga nad on putukatele ämblikust siiski lähemalt sugulased. Raamatus on kirjutatud sadajalgne, aga sõnaraamat lubab selle kõrval ka sajajalgne öelda. Kuna ämblik ja putukas on väliselt nii sarnased, tahaks nende kohta tavakeeles ikkagi ühist sõna kasutada. "Laua peal ronivad selgrootud," oleks ka imelik öelda. Kui "Loomade elu" köitest jäi juba mulje, et putukad on seni kujutletust kitsam mõiste, siis entsüklopeediasse vaadates mõiste jälle laienes, sest seal on öeldud, et kolmveerand kõigist loomaliikidest on putukad.
Raamat algab kohe ammu väljasurnud trilobiitide kirjeldusega. Nende kohta on üle kahe lehekülje juttu ja pilte. Selle peale tuli meelde, et "Loomade elu" köiteid lehitsedes ei ole ma kunagi märganud dinosauruste pilte, kes on samuti välja surnud. Roomajate ja kahepaiksete köitest kontrollides selgus, et seal on dinosauruste kohta mõned üksikud read, ja pilte tõesti mitte. Ühtlasi sain teada, et dinosauruste teine nimi on raitsisalikud.
TÄIENDUS. Nüüd tuli meelde, et ämblikuid ja putukaid ühendav sõna on lülijalgsed. Nende osa algab juba teisest köitest. Lülijalgseid jaotatavat erinevates süsteemides erinevalt, võibolla siis on mõnes süsteemis ämblikud ja putukad ka kokku pandud. Igaljuhul putukad ja hulkjalgsed on trahheeloomad, aga trahheesid on ka ämblikutel.
Raamat algab kohe ammu väljasurnud trilobiitide kirjeldusega. Nende kohta on üle kahe lehekülje juttu ja pilte. Selle peale tuli meelde, et "Loomade elu" köiteid lehitsedes ei ole ma kunagi märganud dinosauruste pilte, kes on samuti välja surnud. Roomajate ja kahepaiksete köitest kontrollides selgus, et seal on dinosauruste kohta mõned üksikud read, ja pilte tõesti mitte. Ühtlasi sain teada, et dinosauruste teine nimi on raitsisalikud.
TÄIENDUS. Nüüd tuli meelde, et ämblikuid ja putukaid ühendav sõna on lülijalgsed. Nende osa algab juba teisest köitest. Lülijalgseid jaotatavat erinevates süsteemides erinevalt, võibolla siis on mõnes süsteemis ämblikud ja putukad ka kokku pandud. Igaljuhul putukad ja hulkjalgsed on trahheeloomad, aga trahheesid on ka ämblikutel.
Hea raamat ei jää ilmumata
Internetis tsiteeriti Ploompuu mõtteid, millega ma polnud varem tuttav. Tsiteerija kirjutas, et kuigi ta on europooldaja, meeldib talle lugeda eurovastaste mõtteid, sest need on huvitavad. Ta kirjutas enda kohta, et ta näeb kohe ära, kui kellelgi on kirjanduslik ambitsioon. Lugesin seda pimedas toas voodis lamades. Pidin üles tõusma ja kooli minema. Ema tuli mind äratama.
*
Kõndisin mööda väikeste majadega tänavat. Kahe maja vahelt läks tee tänavale, mida ma polnud varem märganud. See oli hästi kitsas ja nimeks oligi Kitsas tänav. Aga sildi peale oli nalja pärast kirjutatud K. Kitsi. Võibolla oli see silt pandud siiski ainult sellepärast, et oli teada saadud, et mind huvitavad erinevad tänavad. Võibolla seal ei olnud tegelikult tänavat, vaid käik maja õuele. Igal juhul ma sinna ei keeranud, vaid läksin endises suunas edasi. Tänava lõpus oli maja, mille väraval ei olnud silt "kuri koer" nagu teistel, vaid "hulluks läinud koer", nagu ma nüüd nägin. Ja selle värava ees oli koera nahk, kes oli mulle juba elusana tuttav. Ta oli nähtavasti marutaudi haigestumise tõttu ära tapetud. Võis ka olla, et sildiga taheti öelda, et õues on kuudi küljes uus marutaudis koer, kes võib sissetungijaid hammustada. Koer, kelle nahka ma nägin, oli elus olles mulle märja nina põlveõndlasse surunud. Seega võisin mina ka nüüd marutõppe haigestunud olla. Arsti juurde kaitsesüsti tegema minna võis juba hilja olla. Aga otsustasin, et ma ei lähe üldse arsti juurde, sest koer ei hammustanud mind, vaid ainult puudutas. Püksid kavatsesin küll pessu panna. Seda kohta, mida koer oli puudutanud, ei tohtinud kätega puudutada. Aga kohe, kui ma seda olin mõelnud, panin kogemata ikkagi käed suhu.
*
Minu vaenlased tahtsid minu raamatute väljaandmist takistada. Mõtlesin kirjutada, et ükski hea raamat ei jää ilmumata, sest hea mõtleja oskab nii hea raamatu kirjutada kui ka selle väljaandmiseks raha leida. Mul oli laual lahti kaustik. Kirjutasin selle ühe lehekülje ühte veergu luuletuse ja teise joonistasin pildi. Järgmisele leheküljele ainult joonistasin. Vaatasin, et kuidas need leheküljed nii sogased on. Aga mulle tuli meelde, et asi on selles, et ma ei joonistanud ühele, vaid mõlemale leheküljele. Selle kaustiku vahel oli veel teine ja õhem kaustik.
*
Mõtlesin, et võibolla tuleb varsti Helina külla ja kutsub mind kaasa, öeldes, et tal on üks salajutt. Sellele vastan, et mina jään koju, sest mul ei ole saladusi. Oudekki ütles, et ta oli öösel üleval. Krister vastas, et tema ka. Oudekki ütles, mis kellani ta üleval oli. Pille kommenteeris, et nii kaua teised ei ole.
*
Kõndisin mööda väikeste majadega tänavat. Kahe maja vahelt läks tee tänavale, mida ma polnud varem märganud. See oli hästi kitsas ja nimeks oligi Kitsas tänav. Aga sildi peale oli nalja pärast kirjutatud K. Kitsi. Võibolla oli see silt pandud siiski ainult sellepärast, et oli teada saadud, et mind huvitavad erinevad tänavad. Võibolla seal ei olnud tegelikult tänavat, vaid käik maja õuele. Igal juhul ma sinna ei keeranud, vaid läksin endises suunas edasi. Tänava lõpus oli maja, mille väraval ei olnud silt "kuri koer" nagu teistel, vaid "hulluks läinud koer", nagu ma nüüd nägin. Ja selle värava ees oli koera nahk, kes oli mulle juba elusana tuttav. Ta oli nähtavasti marutaudi haigestumise tõttu ära tapetud. Võis ka olla, et sildiga taheti öelda, et õues on kuudi küljes uus marutaudis koer, kes võib sissetungijaid hammustada. Koer, kelle nahka ma nägin, oli elus olles mulle märja nina põlveõndlasse surunud. Seega võisin mina ka nüüd marutõppe haigestunud olla. Arsti juurde kaitsesüsti tegema minna võis juba hilja olla. Aga otsustasin, et ma ei lähe üldse arsti juurde, sest koer ei hammustanud mind, vaid ainult puudutas. Püksid kavatsesin küll pessu panna. Seda kohta, mida koer oli puudutanud, ei tohtinud kätega puudutada. Aga kohe, kui ma seda olin mõelnud, panin kogemata ikkagi käed suhu.
*
Minu vaenlased tahtsid minu raamatute väljaandmist takistada. Mõtlesin kirjutada, et ükski hea raamat ei jää ilmumata, sest hea mõtleja oskab nii hea raamatu kirjutada kui ka selle väljaandmiseks raha leida. Mul oli laual lahti kaustik. Kirjutasin selle ühe lehekülje ühte veergu luuletuse ja teise joonistasin pildi. Järgmisele leheküljele ainult joonistasin. Vaatasin, et kuidas need leheküljed nii sogased on. Aga mulle tuli meelde, et asi on selles, et ma ei joonistanud ühele, vaid mõlemale leheküljele. Selle kaustiku vahel oli veel teine ja õhem kaustik.
*
Mõtlesin, et võibolla tuleb varsti Helina külla ja kutsub mind kaasa, öeldes, et tal on üks salajutt. Sellele vastan, et mina jään koju, sest mul ei ole saladusi. Oudekki ütles, et ta oli öösel üleval. Krister vastas, et tema ka. Oudekki ütles, mis kellani ta üleval oli. Pille kommenteeris, et nii kaua teised ei ole.
Tellimine:
Postitused (Atom)
