esmaspäev, jaanuar 30, 2006

Kiri. Raamat. Pood.

Nägin unes, et kirjutasin Oudekkile paberil kirja, kus oli juttu kahest tema tuttavast. Panin selle suurde ümbrikusse. Siis sain teada uusi üksikasju, mistõttu kirjutasin esialgse asemele uue kirja, natuke väiksemasse ümbrikusse. Võtsin esimese kirja uuesti postkontori postkastist välja, aga mõtlesin seda siiski kunagi Oudekkile näidata, kui temaga kokku saan.

Nägin unes, et minu koostatud raamat tuli trükikojast. Hakkasin otsima, ega selles vigu ei ole. Nägin, et toimetaja ongi teinud sisse palju vigu, mida korrektuuri lugemise ajal veel ei olnud. Küsisin isalt, kas see on esialgu ainuke eksemplar. Isa vastas, et kõik on juba trükitud. Ütlesin, et seda ei saa müüki lasta. Mõnest asjast ei saanud aru, kas see on kogemata või meelega tehtud. Osadele lehekülgedele olid pandud taustaks sinised fotod. Need olid siiski meelega. Lehekülgedele oli lisatud ka ääremärkusi. Toimetaja oli raamatule lisanud ajakirjadest otsitud venekeelsete tekstide koopiaid, aga need olid nii pisikese kirjaga, et neid ei saanud lugeda. Tuli õpetaja Velleramm ja küsis, miks nähakse alati seda, mida näha tahetakse. Mõtlesin, et võibolla tõesti nähakse. Kontrollimiseks vaatasin kolm korda seinal olevat pilti, aga nägin seda siiski iga kord samamoodi. Lõpuks tundus, et ühel vaatamisel on üks detail teistsugune.

Nägin unes, et olin Anne poes. Mul oli peale muu kauba ostukorvis ka üks noorte naiste ansambli CD, millest ma ei saanud ostutšeki järgi aru, kas olen selle eest juba maksnud, või on tšekile siiski märgitud mingi teine kaup ja pean CD eest maksma koos muu kaubaga. Kuna ma seda ei teadnud, ei läinud ma kassasse. See, kellelt küsida, seisis kassa kõrval ja ma ei tahtnud talt küsida kassapidaja kuuldes. Aga hakkas tunduma, et tema koht ongi seal. Nii möödus oodates kogu päev. Istusin ühe riiuli peal. Tulid kolm noort meest, kes arvasid, et mina kui haige inimene peaksin õnnetu olema, aga ma kuulan hoopis kõrvaklappidega muusikat. Andsin neile kõrvaklappe, et nad kuuleksid, et sealt ei tule tegelikult häält. Neile siiski ei meeldinud, et ma õnnetu ei ole. Ise kahetsesin natuke ainult seda, et olin tulnud poodi üleni paljana, samal ajal kui kõik teised olid suvest hoolimata riides ja ka minu iseloomuga oleks paremini sobinud riides tulek. Aga ma võisin näidelda ka teistsugust iseloomu. Kolm meest kiusasid mind edasi. Hakkasin neid peksma ja neid pekstes koju minema. Et nad ei tuleks meie korterisse sisse, ajasin neid Jani korterisse. Nad rääkisid pettunult, et tuleb välja, et ma olen veel kõige õnnelikum inimene. Alles peale nende läbipeksmist sain minna poodi maksma.

0 vastukaja: