Kampsunid. Vihikud.

Nägin unes, et ema oli ühe riidepuu peale kogunud minu kampsuneid, mida ta tahtis ära visata, sest nendes olid augud. Mul hakkas neist kõigist kahju, sest nad olid väga ilusad. Eriti meeldis mulle kampsun, millel olid paljudes erinevates värvides suured laigud. Ütlesin, et kui neilt kampsunitelt varrukad ja kraed küljest lõigata, saab neid veel kanda.

Olin raamatukogus. Seal käis ringi üks vana mees, kes hüüdis, et tuleb minema hakata, sest raamatukogu pannakse kinni. Hakkasingi minema. Sain aknalaua juures kokku Oudekkiga, kes nägi välja rohkem nagu Reeli. Andsin talle kamba vihiku. Ütlesin, et kui ta tahab midagi vastu anda, oleks kõige parem anda teine kamba vihik, mille ma talle eelmisel korral tagasi andsin. Ta võttiski selle kohe kotist välja ja andis mulle. Imestasin, et ta teadis selle kaasa võtta. Sellele mõttele võis ta tulla minu unenägusid lugedes. Vaatasin, mis selle vihiku vahel on. Seal oli muu hulgas üks katkine paber, millele olin kirjutusmasinaga ühe enda loo kirjutanud. Oudekki ei olnud seda katkiolekust hoolimata ära visanud. Lugesin seda lugu. Tahtsin öelda, et see on palju keerulisem kui need asjad, mida ma praegu kirjutan. Oudekki läks korraks ära. Jäin tema tagasitulekut ootama, et siis edasi rääkida, aga võimalused selleks kadusid, sest tuba-buss kiiluti tihedalt inimesi täis. Teiste hulgas tulid Krister koos ühe tüdrukuga. Varsti hakkas buss sõitma. Hiljem kõndisin lumisel väljal. Lähenesid suusatavad Krister ja Riin. Kuna olin enne kahest erinevast asjast kartnud, et mind nendega ära tapetakse, siis tuli mulle nüüd mõte, et Krister ja Riin hakkasid ainult selleks suusatama, et mind suusakeppidega surnuks torgata.

Järgmises unenäos oli Riin see, kes eelmises oli olnud Oudekki. Ta oli teinud midagi sellist, et mul oli mõistus üles ütlenud. Nüüd proovis ta seda korda tagasi saada. Ütlesin ka ise, et loodetavasti läheb see veel korda. Oli siiski teada, et tavaliselt elulood niimoodi lõppevadki ja midagi rohkemat ei järgne. Ma olin Katariina II.

Järgmises unenäos olin need eelnenud unenäod juba internetti pannud. Ema oli neid lugenud ja ütles ühele vennale, et on tähtis teada, mida ma rahulikult mõtlen.

Vaatasin vana vihikut, kuhu olin koolis noodiharjutusi kirjutanud. Mulle oli teinud siis nalja ja tegi ka nüüd, et ühe ülesande sõnad olid "di-di di-din". Olin selle juurde kirjutanud märgid kahtepidi viltu, et naljakam oleks. Nüüd kirjutasin need teise kohta sama moodi ümber. Kas peale ärkamist või veel selles unenäos mõtlesin, et mulle jäi meelde, millised noodid vihikus olid, aga internetti ma neid ei pane, sest ei tea, kuidas need päriselt kõlaksid.

Läksin ühte bussipeatusesse, kus mõned inimesed juba ootasid. Tuttavatest oli seal Helen, kes oli tulnud Eestisse klassikokkutulekule ja polnud ikka veel välismaale tagasi sõitnud. Käisin edasi-tagasi, mõeldes, kas öelda talle midagi. Lõpuks ma ei öelnud.