Koolipaberid

Nägin unes, kuidas Raun ja Bristol olid pannud peeglisse sellise peegelpildi, mis inimese liigutuste peale ei liikunud. Peegli pinnal oli tolm ja selle sisse olid nad sõrmega tonte joonistanud. Läksin üle järve. Teisel kaldal oli Taimo või Ustav või Tanel, kes oli ühtlasi midagi indiaanlase taolist. Tal oli koer, kelle kohta ta ütles, et see on tapnud 50 vaenlast ja selle koera jaoks on see sama tühine asi kui tavalisele koerale tappa 10 vaenlast.

Vaatasin oma sahtlisse. Seal nägin, et kaks punase ümbrispaberiga eesti keele vihikut on pooleks murtud. Püüdsin selle peale valju häälega nutta. See tuli mul ka enam-vähem välja. Nutu vahele rääkisin, et keegi on vist täna öösel minu sahtli kallal käinud ja sihilikult vihikut murdnud, sest paari päeva eest, kui mul need vihikud koolis kaasas olid, olid nad veel terved. Leidsin lohutust mõttest, et kamba ajakirja vihiku murdsin ka kunagi õue viimiseks neljaks, aga aastatega on murdejooned peaaegu kustunud. Leidsin laua pealt Hennu õpilaspäeviku ja hakkasin seda lehitsema. Sellel olid suured märkustelahtrid, esmaspäevadel olid need veel suuremad kui teistel päevadel. Henn oli ühte märkuste lahtrisse kirjutanud, et enne eesti keele eksamit tüdrukuid "nuumati" õpetusega, aga tema sai ilma selletagi asja nii hästi selgeks, et 6060 võimalikust teeks ta ainult 66 viga. Ta oli märkinud üles, et see on ta seitsmes sissekanne. Ta oli hakanud õpilaspäevikut kasutama isikliku päevikuna. Seda oli ta hakanud tegema sellepärast, et selles vanuses oli ta elu ilusaks läinud ja ta tahtis nüüd kõike jäädvustada. Minu elu oli alati ilus olnud, seetõttu olin kogu elu päevikut pidanud.