Punane. Teosed.

Nägin unes, kuidas valmistuti punaste lippude heiskamiseks. Enne seda näidati, kuidas kõnelevad nõrgad punased jalajäljed. Sellest polnud hästi aru saada, sest originaalis olid nad inglise, mitte eesti keeles, nii ei saanud neid eestlastele hästi edasi anda. Öeldi, et laseme värvidel kõneleda. Kõneles punane värv. Publik hakkas rahutuks muutuma, sellepärast öeldi talle, et varsti läheb etendus huvitavamaks. Teised näideldes improviseerisid ja sattusid hoogu, samal ajal kui mina teen näideldes vaid hädavajalikku. Sündisid punased tuvid. Tristan ütles, et need on meretuvid. Nad sündisid tänu sellele, et Tõnis oli tolmeldanud ühte liiki taime teist liiki taimega. Iseenneslikult poleks need ristunud.

Nägin unes, kuidas tõstsin Tõnuga minu luulekogu klotse. Tõnu tahtis neid tõsta teisiti kui mina. Luulekogus oli juttu lepatriinust. Ütlesin Tõnule ja isale, et peaks olema selge, et lepatriinu ei ole inimene. Mõtlesin, et see, et olen näinud unes lepatriinusid, ei pruugi tulla sellest, et Oudekki on ennast lepatriinuks nimetanud, vaid võib olla tingitud ka sellest, et tahtsin lapsena saada lepatriinu-uurijaks. Minu luulekogusse oli kirjastus sisse pannud ka ühe Oudekki luuletuse. Ma ei teadnud, kas see on autoriõigustega kooskõlas. See oli võetud Oudekki luulekogust. Ta oli avaldanud kolm raamatut, peale luulekogu veel ühe juturaamatu ja ühe poliitilise raamatu. Luulekogu oli mul olemas, teisi ei olnud ma poes näinud. Mõtlesin küsida juturaamatut Oudekki enda käest. Ostmiseks, sest kingitusi ei küsita. Poliitilist raammatut ma osta ei kavatsenud, sest ma poleks tema poliitilisi seisukohti nagunii uskuma jäänud.