Põgenedes

Kannul
on jälitajad ammu.
Aina nemad
kiirendavad sammu.

Kui mul oleks
veidi rohkem rammu,
siis valmistuksin
andma neile võmmu.

Appi mulle
ka ei tule keegi.
Loota jääb, et
häda nad ei teegi.

Tullakse mul järgi üle veegi.
Selge,
ega vesi ju ei keegi.

Unenäod uurimisega

Üks minust noorem üliõpilane oli kirjutanud uurimistöö, aga see ei olnud veel täiuslik. Õpetasin teda, kuidas otsida raamatukogu kataloogist teemakohast kirjandust. Küsisin talt, kas ta Antiigileksikoni on kasutanud. Ta vastas, et on küll. Siis leidsin ma avariiulilt raamatu selle Rooma keisri kohta, kelle ajast ta pidi kirjutama. Seda ta ei olnud veel kasutanud. Mul oli hea meel, et sain teda õpetada. Temal nii hea meel ei olnud, sest ta ei olnud kindel, kas ta oskab saadud raamatuid kuidagi kasutada. Läksin mööda koridori kõndides kogemata lüliti vastu, mis hakkas kõiki laetulesid põlema panema. Need kustutati jälle ära. Nüüd oli liiga pime. Hakkasime raamatukogust välja jooksma, sest oli karta, et siin võib varsti midagi halba juhtuda.

Mägedes tulid kokku kõigi aegade tõstmise maailmameistrid, kellest osad olid 300-aastased. Küsisin, kas nad on tõesti nii vanad. Võibolla tõstmisega tegelemine aitas nii vanaks elada. Vennad vaidlesid mulle vastu, et tegemist ei ole mitte 300-aastastega, vaid 300 kilo tõstnutega. Vaidlesin omakorda vastu, et öeldi just, et siin on kõigi aegade maailmameistrid ja võistlusi hakati pidama 300 aastat tagasi. Üks traktor ei osanud üle mäe sõita. Jälgisime, kuidas ta aegamööda üle kuristiku serva nihkus ja kukkuski kuristikku. Uurijad läksid edasi. Nad kirjutasid üles tähelepanekuid selle asustamata ala looduse kohta. Mõtlesin, et need tähelepanekud on tegelikult pealiskaudsed. Maletaja uurib seise palju põhjalikumalt. Vastu tuli teine rühm inimesi. Nüüd tuli üksteist tulistama hakata, kuid jõuti siiski kokkuleppele, et suhtutakse üksteisesse rahumeelselt. Asja oleks ehk keerulisemaks teinud, kui vastutulijate hulgas oleks olnud indiaanlasi. Rahvaarv sai kasvada vastavalt sellele, kuidas Ameerika asustamisega edasi liiguti. See tähendas, et alati pidid osad nälga surema. Tekkis küsimus, kas uurijad jõuavadki tagasi asustatud paikadesse või lähevad uurimistulemused koos nendega kaotsi. Jõuti linnani, mille nimi oli Tartu. Ütlesin, et sellepärast see film Eesti keelde tõlgitigi. Ema vastas, et varem oli Ameerikas Tartu-nimelisi linnu palju.

Tõusime hommikul Meelval üles. Klaus ütles, et tal on salli vaja, sest tal kurk valutab. Võtsin enda kaelast salli ja andsin selle Klausile. Lugesime raamatut, kus oli juttu sellest, kuidas saaks keskkonnaprobleemid lahendada, kui inimestel tahtmist oleks. Mõtlesin, et sellises raamatus on peidus ka see oht, et siis inimesed arvavad, et lahendus on veel alati olemas. Toiduprobleemide lahendamiseks tuli päristuumsete rakkude kõrval hakata kasvatama osatuumseid rakke. Klaus mõtles kõik küsimused läbi, aga mina lugesin niisama. Ühe küsimuse olin enda jaoks ära lahendanud, kuid lahenduse unustanud. Ütlesin, et kohe ma lahendan selle uuesti.

Võõrtööjõud

Rahvas ennast hävitab
ja sisserännet käivitab.
Riiki lendab luudasid,
millel istub muulasi.

Kuigi süda ammu on paha,
ikka lakun ma keelega raha.

Uurib Eesti ajalugu
tulevikus neegrisugu
lahutamaks veidi meelt,
tundes kehvalt surnud keelt.

Suured töötajate väed
veavad kokku rahamäed.

Unenäod - Napoleonist ka

Läksin üle Sõpruse silla, kus natsid inimesi maha lasksid. Seal oli A-tähe kujulisi teid, ja natsid tahtsid hävitada kogu A-tähe kujulise kunsti.

Venemaa pakkus mulle venekeelse elektronkirja lugemiseks programmi. Võtsin selle vastu. Ta pakkus ka eestikeelset programmi, aga kui nägin, et ekraanil on juba pilt viltu, siis keeldusin. Sain pildi otseks tagasi. Vaatasin, et programmi nimi peaks tõlkes tähendama "must hobune", seega võis arvata, et ta käitub arvutis Trooja hobusena ja edastab Venemaale luureandmeid arvuti sisust. Parem oli ka venekeelne programm kustutada.

Olime raekoja tornis. Varem oli siit paistnud kogu Tartu linn, aga nüüd oli maju ette ehitatud ja kõik enam ei paistnud. Tallinna raekoja torn oli Tartu omast vanaaegsem. Läksime üle turu silla. Pille rääkis, et ta nägi Tartut lennukilt. Ta pidas õudseks, et Tartu linnaosad on sama hajutatud nagu Napoleoni väed. Napoleon vallutas suure territooriumi, nii oli tal vaja vägesid hajutada, kuid lahingu päeval lõid tema sõdurite mõõgad ikkagi ühte ja samasse punkti.

Seisin trepikoja ees. Minu juurde tulid viis kassi. Ajasin neid eemale. Kartsin, et tõmban sellepärast kasse ligi, et olen marutõbine. Tuli üks meditsiinitöötaja, kes ütles, et pean minema proovi andma. Ta ütles, et ta näeb minu näost, et ma olen haige. Algul arvasin, et ta mõtleb marutõbe, aga siis hakkas tunduma, et ta räägib rahhiidist. Vaatasin, et mu sõrmed on moondunud. Kartsin, et mind hakatakse süüdistama, et ma pole õigel ajal arsti juurde läinud. Olime teatri laval ja ronisime mööda redelit üles. Teatris kasutati kõigis etendustes ruumiefekti saavutamiseks redeleid. Kartsin, et ükskord võivad need ümber minna. Hakkasin rääkima redelite vastast juttu.

Ema ütles, et ta hakkab ka asju üles kirjutama. Hoiatasin teda, et meie üleskirjutuste andmed ei lange kokku ja siis tuleb pärast vaidlus. Mina olin kirjutanud negatiivselt ühest koolidirektorist. Ema ütles, et ma ei saa kindlalt teada, et ta on selle kooli direktor, ma olen seda mõnelt tuttavalt kuulnud. Ütlesin, et lugesin seda ajalehest. Ema arvas, et siis peaksin ma ikkagi juurde märkima, mis kellaajal ma seda teada sain. Klaus oli ka ema poolel. Ütlesin Klausi kohta, et nüüd annavad direktorid ennast juba koju kätte. Isa ütles Klausi rahustamiseks, et ta loeks mõne minu luulekogu läbi. Klaus vastas, et ta on neid lugenud. Ta ütles veel midagi, mis võis olla nende halvustamine, aga ma täpselt ei kuulnud, sest olin juba teise tuppa läinud. Näitasin seal Toomale joonistust vanamehest, kelle nägu ja kael koosnesid kortsudest ja nende vahele jäävatest laikudest. "Tudu!" ütles Toomas vanamehe kohta. Ütlesin, et selle plakatiga võiks kutsuda inimesi üles saja-aastaseks elama. Toomas hakkas naerma. Võtsin tal särgikraest kinni. Toomas langes selili ja lõpetas naermise. Lasin tal särgist lahti. Ta hakkas uuesti naerma. Ütlesin, et kartsin juba, et poosin ta särgiga üles.

Kõnelus mälust

1: Simol on väga hea mälu.
2: Nii hea ka ei ole. Paari asja mäletab, aga mõne asja on ära ka unustanud.
3: Mille ma ära olen unustanud?
2: Ega mina ei mäleta. Mul on veel halvem mälu.

Üllatav kool

Nägin unes, et "Postimehes" avaldati ühe Kerese vastase kommenteeritud partii Keresega. Need kommentaarid olid ilmunud juba kahes raamatus, nii et ei olnud selge, kummast ajakirjanikud need võtsid. Kirjutati ka, et üks Tartu kool on male kallakuga. See tuli mulle üllatusena, sest ma teadsin sealt koolist ainult ühte mängijat. Nähtavasti piirdusid sealsed õpilased siis omavahel mängimisega, käimata väljaspool toimuvatel võistlustel. Kõndisin väljas ühte tiiru. Vaatasin kohta, kuhu ma varsti keerata kavatsesin. Mõtlesin, et niimoodi teed ette vaadata ei tasu, muidu hakkab sinna jõudmiseks kuluv aeg liiga pikana tunduma. Jõudsin kaarhallini, kuhu keegi oli soovitanud isal raamatupoe teha. Järgmises majas oli raamatukogu. Isa küsis, mida sinna majja lisaks võiks teha. Vastasin, et mõtlesin just, et sinna võiks raamatupoe teha. Tegelikult ei olnud kindel, et selles linnaosas eriti palju ostjaid oleks. Tuli esimene ostja. Ta andis mulle raha, millest mina pidin tagasi maksma. Ütlesin talle, et ta võtaks ise. Ta küsis, kas tagasiantav summa. Vastasin jaatavalt. Teine võimalus oleks olnud, et ta võtaks kogu raha tagasi. Tulin mõttele, mis varianti ma edaspidi ühe avangu vastu mängida võiks. See variant tundus mulle paremini sobivat kui see, mida ma varem olin mänginud, samuti teisest avangust, mida ma selle asemel vahepeal olin mänginud.

Matmine

- Tänapäeval maetakse koguduse surnuaiale ka inimesi, kes ei ole koguduse liikmed. Isegi neid, kes ei ole selle omavalitsusterritooriumi elanikud.
- Elanikud või surnukud?

Osalise ettevalmistusega

Täna tuleb unenägusid kavandatust natuke vähem, sest õhtul käisid külalised. Aga arvult on neid juba rohkem kui eile, seega on lubadus täidetud.

Nägin unes, et rääkisin, et ühe mehe tütar on abielus ja tal on suhteliselt noor mees. Selle peale öeldi, et kui ma tean, et see naine on abielus, siis see tähendab, et ma tahan ise temaga abielluda. See oli vale. Muud ma selle naise kohta eriti ei teadnudki. Arvasin, et teised saavad ise ka aru, et ta on abielus, kui ta on muutnud perekonnanime.

Nägin unes, et avasin oma blogi. Seal oli esikohal sissekanne, mida üle lugedes ma ei mäletanud, kas see on mu enda kirjutatud. Tundus, et keegi võib olla sisse murdnud ja kirjutanud minu nime all. Sissekanne rääkis karudest. Selles oli öeldud, et see, kuidas karud inimesi murravad, on ajalehesabades veel praegugi igapäevane teema. Mõtlesin, et võibolla mõtleb kirjutaja koomiksit. See sissekanne oli blog.tr.ee sissekannete edetabelis täna esikohal. Nägin sissekande alt, et see on koopia Hennu blogist. Tuli välja, et minu blogisse oli koopia tulnud sellepärast, et Henn oli kirjutanud minu nime loogelistes sulgudes. Teine koopia oli läinud Iseseisvusparteile. Mõtlesin, et minu blogi on siis ka vahel teistes blogides tsiteeritud hoopis sellepärast, et olen ise nende nimed loogelistesse sulgudesse kirjutanud. Kui rääkisin loost Hennule, ei teadnud ta veel koopiate tekkest ega edetabeli tippu jõudmisest midagi. Lugesin seda sissekannet uuesti. Henn kirjutas selles, et ta ei tarvita narkootikume, sest talle ei meeldi. Narkootikumide tarvitamise asemel sööb ta kolme nimepidi nimetatud juustusorti ja kuulab ühe nimepidi nimetatud välismaa ansambli muusikat. Minu nimi esines sissekandes lauses, et mina ei tarvita ka narkootikume.

Nägin unes, et läksin maleturniiril uuseti kokku vastasega, kellega olin juba mänginud. Teist korda ei tahtnud ma temaga mängida, sest arvasin, et erinevalt esimesest mängust ma teise kaotan. Ütlesime kohtunikule, et ta loosimist muudaks, sest kaks korda ei tohtinud samad vastased reeglite järgi omavahel mängida. Kohtunik oli enne loosinud pimesi, kuid nüüd vahetas ta sihilikult paarid ära nii, et esialgu minu vastaseks pandu sai kättemaksuks märkuse eest suurema punktide arvuga uue vastase, minule anti minust väiksema punktide arvuga vastane. Esialgu loositud vastasega oli mul punkte võrdselt. See, mida ma olin paljastanud, oli asjaolu, et üks turniiril osalev mees oli ühe võõra naisega maganud. Ta ei hakanud vastu vaidlema, et ei tuleks välja, kui paljude võõraste naistega ta tegelikult maganud on.

Mida uurida

Imestasin vahepeal, kuidas matemaatikateaduskondades kõigile uurimistöö teemasid jätkub. Siis tulin mõttele, et arvud ulatuvad lõpmatuseni, nii et uurimist võiks ka lõpmatult olla. Edasi mõtlesin välja juba ühe teema, mida võibolla lubataks uurida. Kui malevariandid on ka matemaatilised ja need on läbi uurimata, siis äkki lubataks neid uurida. Aga male on osalt ka psühholoogiline mäng, siis võib juba katsetada ka psühholoogia osakonnas sellest kirjutada. Näiteks erinevate avanguvariantide mõjust vastase psüühikale.

Pausi järel

Turniiri teisel ja kolmandal päeval ei olnud mul ühtegi unenägu, mida oleks tahtnud üles kirjutada. Turniirijärgseks päevaks neid veel ka aega tekitada ei olnud. Täna üks juba kõlbab, aga seda pole veel palju, sest eile ilmnesid sellised probleemid, mis korralikult ikkagi ette valmistuda ei lasknud. Homme peaks juba midagi enamat tulema.

Täna nägin unes, et Tõnu ja Toomas olid sõlminud kihlveo ja tulid nüüd kätt lahti lööma käest kinni hoides, et jätta muljet, et nad on pidevalt käest kinni hoidnud. Seejärel pidi Toomas oma võimete tõestamiseks sõitma rõngal seistes ühe ringi. Ta sai sellega enam-vähem hakkama, kuid mõnikümmend sentimeetrit enne finišit astus ikkagi rõngalt maha. Nüüd oli Tõnu kord ring sõita. Kui ta oli teele läinud, parandas Klaus joont, millest Toomas polnud üle saanud, sest see oli kõver. Nüüd nihkus joon finišile lähemale. Seejärel parandasin mina finišijoont, sest see oli ka kõver. Nüüd nihkus see Tooma joonele veel lähemale. Olime ülikooli raamatukogus. Vanaema palus meie abi Peterburi kaardi leidmisel, sest tal oli vaja Peterburi postiindeks teada saada ning ta ütles, et meie oleme nooremad ja targemad. Näitasime talle, kus rippusid seinal maakaardid. Hakkasime pealmiste alt Peterburi oma otsima. Henn oli õppinud põllumajandusülikoolis vastavat eriala ja hakkas haridust kasutades vastuse leidmiseks kaardile linnade ümber ringe joonistama. Ta oskas seda nii hästi, et mina ja Klaus hakkasime naerma. Siis hakkas Henn kogu maailmakaarti koordinaatteljestikuga katma. Selgus, et linnade ümber oli ta ringe joonistanud sellepärast, et ta teadis osade linnade koordinaate ja see oli talle abiks üldise koordinaatteljestiku joonistamisel.

Aasta parim turniir

Täna lõppenud G. Uusi mälestusturniiril males sain 39 osavõtja hulgas 17. koha, kogudes kahes kiiremas partiis ühe võidu ja ühe kaotuse, järgnevates pikemates kaks võitu, kaks viiki ja ühe kaotuse, seega kokku 4 punkti 7 võimalikust. Ületasin esimest korda sel aastal 50 protsendi piiri, millele olin eelnevalt korduvalt pidama jäänud. Esimeses voorus võitsin meistrikandidaati, kelle võitmist aastal 1994 peeti nii suureks sensatsiooniks, et sellest kirjutati "Postimehes". Eelmisel aastal sain samal võistlusel ühe punkti nüüdsest vähem. Kahe aasta võrdluses on otsustav osa viimastel voorudel, kus mullu paremast seisust kaotasin, kuid tänavu kiirelt võitsin. Esimestele kohtadele tulid Puusepp ja Vahtra, kolmas oli Läti esindaja. Üldse osales turniiril kaheksa mängijat Lätist ja kaks Venemaalt.

Ei lasta loendada

Algul ei saanud ma aru, miks mulle blog.tr.ee uue versiooni alt külastajaid ei tule. Mõtlesin, et kas laiema valiku korral avalehel ei tundu minu pealkirjad piisavalt huvitavad, kõigil blog.tr.ee kasutajatel on juba minu lehest isu täis või jätavad nad tulemata sellepärast, et näevad ära nüüd peale lehekülje nime ka minu isikunime. Kahtlane tundus siiski see, et ühel päeval olin miskipärast topis, kusjuures minu kliki peale teine lehekülg mööda ei läinud. Lõpuks tegin kindlaks, et uue versiooni alla tehakse minu leheküljest teise aadressiga koopiat, millele minu loendur ei laiene. Sellest on kahju, sest teaduse huvides oleks kasulik siiski teada lugejate arvu. Mina vähemalt tean nüüd, millised näidud puudu on, aga juhuslikud lugejad ei pruugi ka edaspidi selle peale tulla.

Vabastamine

Ma ei ole seda artiklit ega selle kommentaare lugenud, kuid mulle räägiti suuliselt, et eilses lehes ütleb üks ajaloolane, et Punaarmee vabastas Eesti. Oma arvamuse panen siiski kirja. Saaks moodustada lause, et Saksa okupatsioon vabastas meid Nõukogude okupatsioonist ja Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsioonist. Kuid ilma täpsustamata ei maksa neile vabastamist omistada. Nõukogude Liit ei sõnavabastanud, trükivabastanud ega mõttevabastanud. Võib väita, et Nõukogude Liit ei vabastanud Teises maailmasõjas isegi Venemaa linnu, sest selles riigis lihtsalt ei olnud vabadust. (Mingites punktides oli, aga mingis punktis on seda iga võimu ajal ja see pole piisav.)

Õppeaasta algus

Nägin unes, et otsisin otsingumootoriga märksõna "forell". Leidsin lehekülje forellilaadsetest. Mulle ei meeldinud, et see lehekülg kuulus homoklubile. Tahtsin leida ka lehekülje forellidest ilma teiste forellilaadseteta. Teised pere liikmed väljusid ja ütlesid, et ma neile järgi läheksin. Ma ei olnud veel aru saanud, kuhu minnakse, kas HIV-proovi andma või kontrollima, kes hallutsinatsioone kuuleb. Enne kodust väljumist tahtsin ära puhuda kõik küünlad. Riiuliservadel ja puhvetil põles palju küünlaid. Aga kui ma olin kõik juba ära puhunud, läksid osad uuesti põlema. Puhusin veel, aga nad ei kustunud enam. Teised jõudsid juba kaugelt tagasi. Nad rääkisid, et olid käinud psühholoogi juures, kes esitas küsimusi nagu: "Kust te võtate, et te üksmeelsed olete?" või "Teid ei ole näha. Millal te midagi tegema hakkate?" Ütlesin, et kui ta nii tobedaid küsimusi esitab, siis ma ei peagi tema juurde minema.

Nägin unes, et koolis pidid toimuma uue õppeaasta puhul maleturniir ja aktus. Arutasime Tooma ja ühe tema tuttava tüdrukuga, kes minu oletuse järgi oli kirjanik, kas sinna minna. See tüdruk ütles, et tema küll käis eelmisel aastal aktusel, kuigi oli ka juba kooli lõpetanud. Keegi küsis, kas panna aktus ja turniir samale või eraldi päevadele. Vastasin, et need peavad olema eraldi päevadel, muidu ei jõua vahepeal riideid vahetada, nii et peaks ka turniirile minema ülikonnaga. Ärkasin hommikul ühiselamus. Pesin ja läksin kooli. Saalis algas turniiri asemel kehalise kasvatuse tund, mida andis Suumann, kes oli ülejäänud poisid juba üles rivistanud. Kuigi ma polnud pannud selga ülikonda, olin vajalike dresside asemel siiski teksapükstega, sest polnud kehalise kasvatuse tunniga arvestanud. Mõtlesin, et kui ma selle unenäo üles kirjutan, siis lisan juurde, et päriselt on Suumann surnud. Edasi mõtlesin, et võibolla ma eksin ja ta on veel elus, nii et parem on seda mitte juurde märkida. Siis algas saalis aktus. Saali ees seisis üks naisõpetaja, kellel oli nii vähe riideid seljas, et tema poole oli imelik vaadata. Keerasin näo saali tagumise otsa suunas. Kuulasin Kristeri järgnenud kõnet samuti seljaga Kristeri suunas. Kristeri jutu peale kostis saalist palju naeru. Kui mina oleksin rääkinud sedasama teksti, ei oleks naerdud. Krister ironiseeris kellegi üle, kes kirjutavad lepingule alla ja pärast vabandavad paremate tingimuste mitte väljakauplemist sellega, et ei olnud aega. Mõtlesin, et kui ta mind silmas peab, siis ta eksib, sest mina pole sellist asja öelnud. Edasi rääkis Krister, et kõnealused ütlevad pärast, et programmi jäi tõesti igasugust jama sisse. Nüüd sain aru, et ta räägib kahe suure partei ühinemisest. Need parteid olid teinud kaks katset peaministrikoht endale saada, kuid mõlemal korral hääletusel napilt alla jäänud.

Kes on rumal

Ühest blogist lugesin välja, et need, kes autot juhtida ei oska, on rumalad. Minu arvates on rumalamal inimesel just kergem autot juhtida, sest mõtlemine rikub koordinatsiooni ning teadmised ja mälestused tekitavad hirmu. Kuueaastaselt rooli saades hakkasin hetkegi kõhklemata juhtima, nüüd olen enda arvates targemaks saanud ja ei tunne ennast enam isegi kaassõitjana nii kindlalt.

Neeger tänaval

Nägin unes, et kuulsin õhtul raadiost väga ilusat laulu ansamblilt Kukerpillid. Laul oli isa sõnadele. Kui see läbi sai, oleks ansambli liige pidanud isale sõnade kasutamise eest raha maksma, aga ta ei teinud seda, vaid läks niisama ära. Küsisin, kui palju see hästi kallis šampuse pudel maksiski. Tõnu ütles, et 15 000 krooni. Ütlesin, et need on lollid, kes nii kallist ostavad. Nad arvavad, et kui ostavad kallima asja, siis saavad midagi väärtuslikumat, aga võivad saada hoopis suure pettumuse osaliseks, nagu esimest korda alkoholi tarvitaja, kes seda kuulduste põhjal väga maitsvaks on pidanud. Isa rääkis, et kui kirjastus müüs vahepeal Piibleid ainult 60 krooni eest, siis neid ei ostetud, aga kui hinda tõsteti, siis hakati jälle ostma. Seda seletasin sellega, et inimesed ei taha näiteks pulmadeks liiga odavat kingitust teha. Nüüd leidsin, et ka minu luulekogusid ei ole läbi müüdud just liiga odava hinna pärast.

Kuulasin pealt Kristeri ja Arturi jutuajamist, ise midagi vahele ütlemata. Sain teada, et nad on liikumispuudega invaliidid. Artur rääkis, et ta on võtnud endale arstitõendi, mida ta näitab ette, kui kaotab kaardimängus suurema summa raha. Tõendi järgi on ta hakanud nii suurele summale mängima uimase peaga, mistõttu ei pea ta seda välja maksma. Vahel teeb ta ka nii, et maksab sama suure summa välja, aga näitab samal ajal tõendit, et tal oli õigus ka mitte maksta, nii et ta teeb seda ainult suuremeelsusest. Vahel kui ta on kaotatud summa tagasi küsinud, teeb ta ettepaneku selle peale uuesti mängida, panust ainult 27 senti vähendades. Krister ütles, et ta loodab, et nende eest emad hoolitsema hakkavad, sest peaasi on, et neist ei saa paadialuseid. Nüüd hakkas mulle tunduma, et mõlema jutt võib olla naljajutt, sest tegelikult oli Kristeril endal korralik töökoht olemas - ta oli ajakirjanik. Krister läks juures olevasse majja. Kui Artur märkas, et mööda tänavat läheneb neeger, jooksime mina ja Artur hirmuga samuti majja. Peitsime ennast kolmekesi samasse tuppa. Aga Krister kippus aknast välja vaatama, mistõttu oli oht, et neeger näeb teda ja saab meid kätte.

Mängisin maleklassis turniiri. Minu jalanõude küljest pudenes põrandale porihunnik. Küsisin Rei käest harja, et see kokku pühkida. Kui olin harja saanud, hakkasin prügikasti viskama ka põrandal leiduvaid mutreid. Rei keelas, et selliseid asju ei visata ära. Ta ütles, et ma koristan liiga sageli. Kaalusin, kas vastata, et hoopis minu ema koristab liiga sageli. Kuna olin selle turniiri ajal kohale jõudnud iga päev veerand tundi enne mängu algust, küsis Rei, kas ma magan öösiti vähe. Vastasin, et ma magasin kaheksa tundi, kuigi kaheksa tunni magamise järel hakkas uni ära minema. Lahkusin läbi saali. Saalis oli Anto, kes ütles mulle, et ma näitaks, mitu korda ma peaga palli õhku saan põrgatada. Mul tuli ainult üks põrge. Küsisin Antolt, mitu korda ta saab järjest reketiga sulgpalli õhku põrgatada. Anto vastas, et sada kuni sada kümme korda. Rääkisin, et mina põrgatasin 1000 korda ja siis katkestasin, sest käsi väsis ära. Parandasin ennast, et tegin seda hoopis pingpongipalliga. Sulgpalli ma poleks nii palju kui Anto põrgatada saanud.

Kutsed

Minu isa ja ema said kutsed kahele üritusele. Kumbki sai eraldi kutsed eraldi ümbrikus, kuigi need tulid samasse postkasti. Kummaski ümbrikus oli kaks kutset, neist üks ühele ja teine kahele, kusjuures teist isikut ei olnud täpsustatud. Nende kutsete alusel võib seega ühele üritusele minna kaks ja teisele neli inimest.

Keskpunkt sillal

Ühes tänases unenäos olin Oudekki pool. Olin toas üksi. Tegin digiaparaadiga kaks fotot. Kui Oudekki ja veel üks inimene tuppa tulid, tegin veel kaks fotot. Ma ei tundnud eriti aparaati. Selgus, et kahe uue foto tegemine oli kaks esimest ära kustutanud. Olin üle Emajõe viival sillal. Mööda jõge tuli paat. Tahtsin seda ka pildistada, aga ei jõudnud, sest paat sõitis nii kiiresti. Klaus ütles, et Kati P. käis ühel maleturniiril. Sellel turniiril oli olnud vähe osavõtjaid. Keegi oli öelnud, et sellel turniiril ei olnud mõtet, sest seal osalesid ainult nende klubide esindajad, mis olid juba varasematel turniiridel punkte saanud. Rääkisin Klausile, et minu klassist on paljud maleturniiridel käinud. Algul käis ainult Jürgen, aga kui ma õieti mäletan, tuli ta ükskord kooli ja palus õpetajat, et see määraks Valge Vankri jaoks kooli võistkonna liikmed.

Selgitan veel

Eilne esimene unenägu, mis oli hirmuunenägu, on tegelikult seletatav vist sellega, et üleeile enne magamaminekut pidin võtma rohtu, aga samal ajal hakkasin katsetama arvutit, mille tulemusel ma lõpuks ei teadnud, kas ma võtsin rohtu ühe-, kahe- või kolmekordse annuse. Tekkis enesetunne, mille järgi oleks ka võinud arvata, et sai liiga palju. See enesetunne võis muutuda selliseks unenäoks.

Aga täna nägin unes ühte väga pikka korvpallurit. Arvati, et ta viskab kõik vabavisked sisse. Kui mina jälgima hakkasin, hakkasid need tal siiski mööda minema. Aga järgmised viskajad viskasid ka mööda. Kui pikk korvpallur uuesti viskama hakkas, läksid tal visked jälle sisse. Nii oli tema tabavus kokkuvõttes ikkagi kõigist parem. Tema vabavisked olid sellised, et ta hüppas vabaviskejoonelt korvirõnga külge. Istusin lauavirna otsas. Mulle veeretati pall. Veeretasin selle tagasi. Siis selgus, et veeretamise käigus on pallist õhk välja läinud. See oli seletatav sellega, et laudade sees olid püsti naelad, mis pidid palli katki torkama. Ei teadnud, kumma veeretaja käes see juhtus. Ronisin lauavirnalt maha, mille käigus virn varises ümber. Kui see oleks olnud suurem, oleksin võinud niimoodi õnnetult laudade alla jääda. Tuli Humu, kes ütles, et me rikume linna heakorra eeskirju - korvirõngas ei ole majadest kõrgemal. Mõtlesin, et kui ta kõrgemal oleks, läheks pall kergemini aknasse. Humu ütles, et mina ei mängi, mina mingu platsist natuke kaugemale. Seejärel hakkas ta lauavirna uuesti üles laduma. Nägin nüüd, et ta on hoopis Raivo, keda ma kohe ära ei olnud tundnud. Raivo ütles varsti, et seda lauavirna ei saagi püsti panna. Hakkasin laudadest naelu välja tõmbama, et keegi neid läbi jala ei astuks.

Ülikoolis algas uus õppeaasta. Olin V. Made loengus. Üliõpilased pidid nimed paberile kirjutama. Loengu lõpul luges Made nimed ette, et inimesed annaks märku, kes on kes. Kui mõned nimed olid loetud, läks Madel järg käest ja ta küsis, kelle nime ta pidi järgmisena lugema. Kuna ta seisis paberiga minu kõrval, siis nägin öelda, et järgmisena tuleb Simo Runneli nimi. Made ütles, et seda ei loe ta sellepärast, et mind ta juba tunneb. Siis andis ta veel ühe ülesande - näitas joonistusi, millele üliõpilased pidid teksti juurde mõtlema. Mõtlesin juba ühe variandi välja, mida seal võidakse rääkida, aga siis nägin, et see variant ei sobi, sest osa teksti on juba pildil olemas, mida ma polnud algul märganud. Mõtlesin veel hulgale variantidele, aga ei leidnud väga head. Märkasin, et kasutada saaks seda, et musta kuningas on vangerdamata. Hakkasin mõtlema, kuidas kuningat kukutada. Siis tuli mulle pähe, et igat kuningat ei peagi kukutama. Kuigi ma mõtlesin arvatavasti teistest rohkem variante, ei kirjutanud ma erinevalt neist midagi üles. Teised hakkasid juba enda kirjutatut ette lugema. Kui üks tüdruk oli vastuse ette lugenud, siis ütlesin, et ma ei saanud aru, kas tuleb esitada fakte või peab tekst võimalikult naljakas olema. Tüdruk ütles, et naljakas on see ka, osa nalja seisneb hääles. Minule ei olnud tema hääl nalja teinud. Siis luges oma vastuse ette Mait. Tema propageeris märatsemist. Ta mõisteti selle eest hukka.

"Tunas" ilmus ühelt tuntud ajaloolaselt kaheleheküljeline artikkel. Ta kirjutas selles Ida-Virumaal asuvatest kuulsatest kividest, millest on kirjutanud paljud novellikirjanikud. Ta oli tahtnud välja selgitada, kas neid on ikkagi 365 nagu aastas päevi või ümmargune arv 100. Mõlemat arvu oli varem nimetatud. Üle lugedes nägi ta aga, et kive on hoopis 66. Artiklis oli nimetatud ka Rootsi kuningate nimesid. Mõne Rootsi kuninga nimi oli olnud Frederik. Oleks võinud arvata, et see nimi on natuke lühem, ilma sellise lõputa. Paralleeliga ajaloost oli seletatav ka, miks põgenesid vene lasteraamatus Totu ja Taibu läbi metsa, kuigi ei olnud mingit põhjust põgenemiseks. Ühe tegelase nimi seal raamatus oli veel Soku. Seal maal liivarannas, kuhu Totu põgenes, hakkas ta õppima. Ta sai hinnete summaks täpselt 121, nagu norm ette nägigi. Oli kirjeldatud, kuidas Totu õppis. See haridus oli algkooli tasemel. Ta õppis selgeks, et neli korda kaks on kuus. Lugeja pidi ise aru saama, et ta tegi vea ja õige vastus on hoopis kaheksa. Emaga ma arutasin seda raamatut, aga isale ei meeldinud, et ma sellist tobedust loen. Hakkasin kokku kogutud tühjenenud õhuniisutajatesse vett panema. Eelmises korteris olid meil olnud radiaatoritel õhuniisutajad, mida praeguses korteris enam ei olnud. Mõtlesin, et võibolla oli eelmine korter just sellepärast praegusest soojem, et õhuniisutajad mõjusid nagu saunas leili viskamine.

Toomas naeris. Öeldi, et Toomas on vendadest kõige suurem naerja. Ühe teise venna kohta öeldi, et tema on Tooma vendadest kõige suurem naerja. Mina ütlesin, et vanasti naersin ma Toomast rohkem. Vahel naersin ma nädal aega järjest. Toomale tuli üllatusena, et ma oleksin temast rohkem naernud, sest tema nii vana aega ei mäletanud. Ta küsis, miks ma nüüd vähem naeran. Vastasin, et ei ole enam see aeg. Selle vastuse peale hakkasime naerma.

Unenäod eile ja täna

Eile võis tulla unenägude üleskirjutus sellepärast 75 rida, et üleeile sain ühe suurema töö valmis ja alustasin enne magamaminekut uut ja vähemalt esimesel hetkel huvitavamat. 20. aprillist võis eilsetes unenägudes olla sellepärast juttu, et nagu tagantjärele selgus, olin ühe suurema töö saanud valmis 20. aprillil. Üleeile magama minnes ma seda ei teadnud. Tähelepanuväärne on, et eile ei kustutanud unenägusid ka üleeilne pidu, nagu on juhtunud varasemate pidude korral.

Täna oli teistest hirmsam esimene unenägu. Seal teatas keegi mees, et tuleb tappa need, kes tahavad teisi tappa. Sel ettekäändel kavatses ta varsti mind tapma hakata. Mina tegelikult kedagi tappa ei tahtnud, aga mul polnud võimalust seda tõestada. Seetõttu pidin põgenema, aga ei olnud eriti kuskile põgeneda. Selle unenäo järel tundsin hirmu veel ärgateski.

Teises unenäos kasvas Võrtsjärve peal rohi, aga see oli põuast ära kõrbenud. Sellest hoolimata räägiti, et Eestis muutub liikide kooslus järjest arvukamaks. Selle põhjal võis loota, et edaspidi on loodus ka selliste õnnetuste suhtes nagu põud vastupidavam.

Edasi nägin unes sõda. Eestlastel läks lahingus palju paremini kui vallutajatel. Mida selleks tehti, selle jätan ehk sõjasaladuseks.

Ühes unenäos vaatasin J. Polgari partiid, kus tema vastane alistus 8. või 9. käigul. Selgus, et tegemist on silindermalega. See on selline male, kus mõtteliselt on kõrvuti ka a ja h liin. Polgar võitiski ainult silindermales võimaliku käiguga, kui ettur lõi ennast lipuks.

Ühes unenäos räägiti vasakpoolsest ettevõtmisest, millele kuulus praegu kaks ajalehte - "Sirp" ja "Edasi" - kuid mis tahtis neid juurde saada. Mina ostsin neilt sokke. Minu tavaline sokinumber oli neilt saaduna liiga väike, pidin need suurema numbri vastu vahetama. Tegemist oli bussiga. Bussi töötajad ütlesid, et neil praegu ei ole palju kaupa peal, aga nad lõpp-peatuses võtavad seda juurde. Vaatasime televiisorit, kus näidati reklaame. Üks laps ütles iga reklaamis näidatava kassi peale: "Kiisu!", samuti nimetas teisi reklaaamides näidatavaid loomi. Peale reklaamide muu televiisoris näidatav last ei huvitanud.

Rahvas oli kogunenud ühte majja. Islamiusuline lasi kristlastel vanduda, et nad peavad oma maad tähtsaks. Mina ei vandunud. Mul oli seda kerge teha, sest olin kõrvaltoas, kus mind ei saanud jälgida. Kuid siis hakati kooris vandumise järel laskma kohalolijatel ühekaupa nimeliselt vanduda. Kõik seda tegema ei pidanud, kuid ei olnud kindel, et ei nimetata ka minu nime. Mõtlesin, et kui mind nimetatakse, siis näitan Piiblist kohta, kus on soovitatud mitte vanduda, vaid piirduda ei või jaaga.

Veel nägin unes, et Savisaar kiitis Rahvarinde Tartu piirkonda, et see on alati väga tubli olnud. Parajasti oli Moskva esinenud Eesti suhtes surveavaldusega, mistõttu Rahvarinne uuesti elustus. Tartu piirkond kutsus kokku meeleavalduse, mis seisnes kooliõuel grupipildi tegemises. Taheti ühes teises küsimuses õpilasomavalitsuse abi. Sümboolne oli see, et pall põrkas õpilasomavalitsuse ruumi akna kõrval vastu seina, aga ei läinud aknasse, mis tähendas, et omavalitsus ei sekku. Pildi tegemisel avaldas üks poiss imestust ühe inimese kohta, et kuidas tema ka tuleb, ta peab tööl olema. Ütlesin sellele poisile, et meeleavaldusel on ainult siis mõju, kui ta on massiline, seetõttu ei saa keegi töö pärast tulemata jätta.

Toit ja male

Males on tingimata vajalik nuppude kombineeritud kasutamine, sest ainult ühe nupu abil ei ole võimalik võita. Toidu puhul võib mõjule pääseda ka puhas maitse. Selles mõttes on söömine rohkem nagu kabe, et võidu võib tuua ka ainuke nupp. Aga pikemaajaliselt muutub söömine jälle maleks, sest ainult ühte toiduainet tarvitades kaua ei ela. Ja ka maitsetega on nii, et kombineeritult on mõned asjad palju paremad kui üksikult võttes. Õige retseptiga kartulisalat on näiteks palju parem kui sinna pandud paljas kartul või paljas vorst eraldi süies. Töötlemisel võib toidu maitset ka rikkuda. Kaalikas on toorelt söödav, aga keedetult minu jaoks mitte. Seda ei saa võrrelda lippu läinud etturiga. Võiks võrrelda laualt löödud etturiga, kuid et ta on tegelikult laual ja pajas alles, siis ehk blokeeritud odaga, mis saab veel kahe välja vahel edasi-tagasi liikuda, aga ühtegi vastase nuppu ähvardama enam ei pääse. Või saab siin teoks isegi see, mis males pole lubatud, et oma nupp muutub vastase nupuks.

Mäluprobleemid

Nägin unes, et olin teinud hulga uusi peegelpilte. Näitasin neid emale. Rääkisin, et peegelpildid on palju paremad kui renessanss. Raffael ei ole nende kõrval midagi. Siis läksin oma voodi juurde. Nägin selle pealt, et mulle on tulnud üks kiri ja üks postkaart. Postkaardist arvasin algul, et see on Helinalt, sest sellel oli Helina nimi. Aga lähemalt vaadates nägin, et see oli hoopis Helinale saadetud. Keegi tundmatu mehenimega isik oli Helinale minu aadressil kaardi saatnud. Kiri oli maleteemaline. Kartsin algul, et selles on kirjas, et mult võetakse üks Põlva turniiril saadud punkt vähemaks. Aga lugedes nägin, et see käis hoopis maleprogrammide programmeerimise kohta. Oli muudetud seisuhinnangut a4 seisva lipu ja ühel väljal seisva oda kohta, nii et neid peeti nüüd võrdseks. Asja kontrollimiseks paluti kirja saajatel saata oma partiisid statistika tegemiseks. Olin kohe pärast Põlvast kirja saamist seda Põlvasse lugema sõitnud. Nüüd tahtsin jälle Tartusse sõita, aga ei olnud kedagi, kes autot juhiks, sest teised hakkasid turniiri mängima. Ma ei mäletanud, kas ma olin tulles ise juhtinud või oli mul olnud autojuht, igatahes meie auto oli siin. Seejärel olin kodus suures toas ja vaatasin oma sahtlist vanu pabereid. Kunagi oli ka Kristjan K. mulle välismaalt kirja saatnud. Ma ei teadnud enam, kui vanad need paberid on. Selle kontrollimiseks küsisin ülejäänud toas viibivatelt inimesetelt, mis aasta ja mis kuupäev praegu on. Kuupäeva tahtsin teada saada sellepärast, et pandi parajasti püsti kuuske. Mulle ei vastatud. Kordasin küsimust, põhjendades sellega, et tahan teada, kas näen praegusel hetkel toimuvat või pilti minevikust. Viimast ma küll eriti ei uskunud, aga seda, mis aeg praegu on, ma ikkagi ei mäletanud. Mulle ei vastatud endiselt. Kahele ülejäänud toasolijale tegi nalja, et ma aastaarvu ei tea. Nõudsin, et nad vastaksid, sest nad peavad mind aitama. Kui nad ka seda nõudmist ei täitnud, läksin ühele neist juurde ja näpistasin teda, kuni ta ütles, et praegu on aasta 1996. Mulle tundus, et peaks olema paar aastat hilisem aeg, aga kuna ma ei saanud seda kontrollida, siis teesklesin, nagu usuksin mulle öeldut. Hakkasin mõtlema, et aastal 1996 oleksin ma umbes 13 või 16 aastat vana. See tähendab, et ma käiksin siis veel koolis. Aga ma mäeltasin vähemalt nii palju, et olen juba kooli lõpetanud. Otsustasin täpselt välja arvutada, kui vana ma oleksin aasta 1996 korral.

Tõusin lendu. Lendasin viiekorruselise maja katusest kõrgemale. Oli oht, et ma maandudes puruks kukun. Mõtlesin, et tegelikult mulle meeldivadki näilised ohud nagu Karlssoni omad. Edasi mõtlesin, et kui tegelikult juhtuks siiski päriselt ka õnnetus, siis oleks vist algul samuti selline tunne nagu Karlssonil.

Ameerikas olid paar lennukit nii kõrgele õhku tõusnud, et nad kadusid radarite vaateväljast. Nüüd kardeti, et need lennukid teevad midagi halba. Üks mees ütles mulle, et selle taga on tema, aga see ei ole minuga seotud. Läksin mööda majast, mille number oli muutunud 20-ks. Sellele mehele oli see maja tähtis, sest 20. kuupäeval on Hitleri sünnipäev. Mulle tuli meelde, et see maja on muidu ka tähtis, sest selles elavad Astrid Lindgren ja Karlsson. Küsisin, et kui Ameerikas lennukid jälle nähtavale ilmuvad, kas nad tulistatakse siis alla. Seda oli oodata, sest nii oli lubatud teha kursist kõrvale kaldunud lennukitega. Hiljem teatati, et Ameerikas toimus tartlase korraldatud plahvatus. Pille ütles, et talle tuleb selle kohta telneti kaudu uudis. Ta läks teise tuppa seda kustutama. Pillele tulid arvuti kaudu uudised kõigist terroriaktidest sellepärast, et ta reisis palju ja tal oli vaja teada, millistes riikides on parajasti sinna sõitmiseks liiga ohtlik olukord. Ameeriklasi rahustas see, et nad said Tartus kättemaksuks omakorda terroriakti korraldada.

Mult küsiti, kas ma jalakarvu ka lõikan. Ma ei mäletanud, kas ma olen seda teinud, aga otsustasin, et vähemalt rohkem ma seda ei tee, sest olen kuulnud, et lõikamist peetakse rõvedaks. Kõndisin kõrvalhoovi, kus oli palju MTV lauljaid. Paljud neist olid lühikeste pükstega. Mulle tuli vastu üks maleklubist tuttav vanamees. Tahtsin teda teretada. Esimene silp tuligi vähemalt enda jaoks kuuldavale, aga suu jäi vastu tahtmist avanemata. Kõndisin oma trepikoja ukseni. Sisenesin koos poisiga, kes kunagi selles trepikojas elas, aga oli ära kolinud. Nüüd oli ta nähtavasti tulnud vana maja vaatama. Trepikojas olid kahe korteri uksed lahti. Vaatasin nende uste poole. Seejärel mõtlesin, et nüüd mind peetakse võibolla vargaks, kes vaatab, kuidas saaks midagi ära viia. Üks naine oli kunagi rääkinud, kuidas üks poiss oli ühte majja sisenenud ja vilavate silmadega ringi vaadanud. Tegelikult lahtiseid uksi ainult vilavate silmadega vaadata saigi. Läksime trepist üles. Aga ühe trepivaheni jõudes see enam ei tõusnud kõrgemale, vaid hakkas jälle madalamale laskuma. Küsisin: "Kuhu maale see trepp viib?" Edasi kõndides jõudsin jälle maja välisukseni, aga see oli väljumisel teises maja otsas kui sisenemisel. Nägin kahte lasteaeda, mis tähendas, et olen sattunud Kaunase puiesteele vana kodu juurde. Üks lasteaed oli pruun, teine oleks pidanud olema valge, aga oli kollane. Tegelikult olidki hilisemal ajal mõlemad kollaseks värvitud. Selle maja esine, kust ma väljusin, oli palju tuttavam kui see, kust ma olin sisenenud.

Võti toimetajale

Eile lahendasin järjest kaks probleemi: harutasin lahti umbsõlme ja seejärel otsisin üles kadunud võtme. Segase peaga toimetaja võiks siinkohal arvata, et ma ajasin eelmist lauset kirja pannes kahe teo järjekorra sassi. Aga selge peaga toimetaja nii ei arva, sest ta teab, et sõlmi ei avata võtmetega.

Roheliste kaantega raamat

Nägin unes, et lugesin päev läbi raamatut, ainult mitte kogu aeg ühte ja sama. Üks tüdruk rääkis ühe poisiga nii, et ta ei öelnud ühtegi sõna (kuigi ta oleks osanud ka sõnadega rääkida), vaid tegi käega riste. Kõigepealt tegi ta ristid kahele poole mõndasid raamatus olevaid tähti. See võis tähendada, et ta tahab öelda mingit selle tähega sõna. Siis tegi ta ristid kahele poole avatud raamatut. Sellega võis ta tahta öelda "sa räägid nagu raamatus" või "sa oled nii vaikne nagu raamat". Raamatus oli kirjutatud, et üks mees tuli selle poisi juurde ja rääkis, et teine mees oli lehitsenud poisil pooleli olevat roheliste kaantega raamatut väga suure huviga. See tähendas, et mees pidi aru saama, et poissi on see raamat huvitama hakanud, sest see seostub tema jaoks selle tüdrukuga. Ja et poiss on hiljuti kirjutanud kassidest sellepärast, et roheliste kaantega raamatus on palju juttu kassidest ja kassipilte. Mulle ei meeldinud see raamatu koht jutuga, mida mees poisile rääkis, sest see näitas, et ühtegi asja ei ole võimalik saladuses hoida. Aga mõtlesin, et ma olen väga leidlik, kui ma mõtlesin välja riste tegeva tüdruku. Edasi sain ma aru, et ma ei mõelnudki teda välja, vaid lugesin temast raamatust.

Nägin unes, et ajaloo õpetaja seletas tunnis uut osa, aga ma ei kirjutanud midagi üles, sest teadsin juba kõike, mida ta rääkis. Õpetaja kirjutas tahvlile uue sõna "microsofdt". Minu kõrval istuv Sander hakkas naerma, sest me saime aru, et õpetaja kirjutas sõna vigaselt. Siis oli tegemist juba inglise keele tunniga. Lähenes viimase klassi lõpp. Tundi andis õpetaja Rootsi. Ta parandas mul vihikust koduse töö ära. Ta leidis igast inglise keelde tõlgitud lausest ühe vea ja pani kokku hindeks kolme. Mina olin veel tõlkimisel maksimaalselt pingutanud. Mõtlesin, et õpetaja ei ole inglane ja võibolla ta ainult arvab, et õige on ainult üks tõlkevariant, nii võivad minu tõleked siiski õiged olla. Aga Erik suutis kõik siiski nii tõlkida, nagu õpetaja õigeks pidas. Tal pidi olema eriline võime olla õpetajaga samal lainel. Tegime grammatikaülesandeid, mis olid vajalikud kooli lõpetamiseks kogu kooli joooksul õpitu meeldetuletamiseks. Ma olin kogu grammatika ära unustanud. Imestasin, et kui mul on keskmisest parem mälu, kuidas saab mul grammatika keskmisest õpilasest halvemini meeles olla. Leidsin seletuse, et ma pole piisavalt mõelnud keele loogika peale. Edaspidi tuleks mul püüda rohkem loogikast aru saada.

Ajaleht pallimängust

Ajakirjanik kordas juba varasemast tuttavat tähelepanekut, et mängitakse nahkkeraga. Mõne lause pärast ta lisas, et mängijad ei vea seanahka.

Ajalehe vestlusring

Nägin unes, et osalesin vestlusringis, mis pidi hiljem trükitama ära ajalehes "Sirp". Küsiti kirjanduse kohta. Rääkisin, et kogu kultuur on ajalugu, kuivõrd ajalugu on see, kui aeg liigub. Kui aeg paigal seisab, on see ka ajalugu, sest kui asi on ühes taustsüsteemis paigal, peab ta teises taustsüsteemis liikuma. Kogu kirjanduse kirjutamine on ajaloo kirjutamine, eriti selgelt ilmneb see ajalooliste romaanide puhul. Sellega lõpetasin oma jutu. Mulle esitati veel küsimusi, aga ma ei vastanud ühtegi sõna. Hakati rääkima filmist, milles tehakse nalja selle üle, kuidas ma kunstiakadeemia hoones käitun. Minu ja teiste inimeste vahel tekkis vastasseis. Jõudis kätte "Sirbi" ilmumisaeg. Lehte oli see osa jutust, mille ma rääkisin, sisse pandud. Küsisin "Sirbi" esindajalt, kas ma saan nüüd ka lehest tasuta eksemplari. Ta ei vastanud midagi. Kõrvalt öeldi, et ma pean maksma 30 krooni. Lõpuks mulle siiski anti tasuta eksemplar. Inimesed ei mõistnud mind, kuna ma vaikisin. Lõpuks ütlesin neile, et oma vaikimisega hakkan ma mängima Jeesust. Nüüd nad hüüatasid äratundmisrõõmust.

Nägin unes, et läksime läbi soise metsa. Üks meist vajus mülkasse, aga me tõmbasime ta sealt välja. Ütlesin isale, et ta kilbi kaasa võtaks, sest seda läheb sõjas vaja. Isa ütles, et ta võtabki ja toob selle pärast ka tagasi. Pille oli natuke aega ühes koopas. Ta leidis sealt ühe noorelt surnud sugulase varanduse. Ta hakkas sealt kaasa tassima hunnikut mõõkasid.

Nägin unes, et seisin ühe mängulaua juures, kui sinna tuli Sven, kes ütles, et hakkame mängima panustega vahekorras 1:100. See oli üllatavalt suur vahekord. Mäng seisnes selles, et Sven sihtis minu sihtmärke. Kui ta oleks saanud sihtmärgile pihta, oleksin mina pidanud makasma 800 krooni. Kui ta ei oleks saanud, oleks tema pidanud maksma 8 krooni. Tegin ettepaneku vähendada proportsioonide erinevust 10 korda. Siis ma üldse lõpetasin mängu, sest Sven sirutas enne lööki oma löögivahendi sihtimise kergendamiseks määrustevastaselt üle laua. Ükskord ma kaotasin talle juba kaardimängus 80 krooni. Aga olin malega ka 100 krooni teeninud. Mul olid kõik võidetud pastakad üksteise otsa torgatult käes. Olin Paide maja suures toas, kust kõndis läbi ka Jagomägi, kes hoidis samuti käes ühte pastakat. Vaatasin mingis kohas pealt malepartiid Pille-Piret. Pille lõi käiguga g6:f7 etturi, kuid Piret ei võtnud kohe vankriga Pille etturit maha. Pille ütles, et Piret teeb seda alles oda või ratsu abiga. Piret hakkaski sinna liputiivalt ratsut tooma. Siis nägin, et musta kuningas g8 on juba paar käiku määrustevastaselt tules. Pühkisin kõik nupud laualt. See oli olnud minu turniiripartii T. Partsi vastu. Küsisin Reilt, mis meie mängust nüüd saab. Mõtlesin, et võibolla annab Rei mõlemale kaotuse.

Sõnaseletusi

Tavavahelik - seen, mille söödavuse hindamise tavades on vahe vanema ja uuema aja vahel. Varem peeti söögiseeneks, hiljem liiga mürgiseks.

Pikkpoiss - toit, mis seisis meil külmutuskapis pikalt ja ei tahtnud otsa saada.

Vastuoluline uni

Täna oli unenägusid arvult palju, osad neist tundusid pikad, aga kirjutada on neist vähe:

Üks inimene kukkus aknast alla. Lootsin, et see on ainult unenägu, aga ei saanud kontrollida. Kukkunu ütles, et tal on ainult õlad valusad. Ma ei olnud kindel, kas ta ei ole tõsisemalt vigastatud kui ta arvab.

Üks noor naine võttis söögimaja sabas minu koha ära. Karistasin teda selle eest füüsiliselt. Sisse astus mees, kes mundri järgi otsustades oli talveriietes miilits. Mõtlesin, et kui ta tahab mind füüsilise vägivalla tarvitamise eest karistada, siis ütlen tõtt, et ega ma ei löönud sellele naisele rusikaga vastu lõuga, vaid ainult puudutasin seda. Varsti hakkasin seda naist paremini mõistma, sest meil oli ühine probleem, kuidas internetti saada. Siin oli internet juba suletud. Olin Paides. Otsustasin kavandatust varem Tartusse sõita, et saaks Tartus internetti.

Teksti pikkus

Berk Vaher on varem nõudnud, et luulekogud oleksid hästi õhukesed. Värskelt kirjutab ta hoopis, et ajaleheartiklid ja intervjuud peavad olema pikad, sest pikkus olevat mõtleva inimese tunnus. Ei saa päris öelda, et need nõudmised oleksid vastuolus, sest tegemist on erinevate žanritega. Küll võib küsida, kas luuletaja ei või mõtlev inimene olla. Või kas mõtlev intervjueeritav ei või mõtetest valikut teha.

Unenäod Stalini ja rongiga

Otsustasin, et mina lasen Stalini koosolekul maha. Enne kavatsesin teda ähvardada, sest kohe tulistamise korral oleksid teised mind ennast ka maha lasknud. Võibolla oleksime mina ja Stalin pannud relvatorud vastakuti ja korraga tulistanud. Stalinile ei tohtinud jätta võimalust kutsuda nupuvajutusega oma ihukaitsjaid. Ma ei olnud kindel, kas selles ruumis selline nupp ongi. Ja ei olnud ka kindel, kas seal majas Beria ihukaitsjate kõrval on veel ruumi Stalini ihukaitsjatele. Ajaloolase hääl ütles, et mõistatuseks jääb, miks täitsid kõik Stalini käske. Mõtlesin, et see tuli hirmust. Mind haaras veel praegugi täielik õudus, et Stalin on kunagi olemas olnud.

Sõitsime bussiga Peedu suunas. Mõned meist toetusid vastu bussiust. Üks vanatädi tuli ja hakkas ühte last selle eest tuuseldama. Selle peale tuli ka ema ukse vastast ära, kuigi täiskasvanule poleks see vanatädi midagi teinud. Lapse puhul oli karta, et vanatädi avab ukse, et laps sõidu pealt välja kukuks.

Läksin hommikul bussijaama, et sõita Tallinnasse ühele maleüritusele. Bussijaamas kohtasin Reid, Sveni ja Karbat, kellega ma koos sõitma pidin. Sain teada, et Sven ja Karba olid kaalunud ka rongiga minekut. Rei andis mulle rongisõiduplaani. Tagasi sõitsingi üksi rongiga. Enne Tartut oli kolm peatust, tundus, et võibolla tuleb neid ka väiksemate näol rohkem. Esimene peatus oli Aegviidu. Mõtlesin, et siin ma saan ajalehe. Aga ei saanud. Taipasin, et kui ma ajalehe saamiseks midagi ei tee, siis ma ei saagi teda. Kohe tuli teine peatus Tapa. Tapa raudteejaam oli väga Aegviidu sarnane. Väikseid peatusi siiski ei olnud. Kolmas peatus oli Põltsamaa. Seal väljusin rongist, et osta endale putkast ajaleht. Läksin joostes putka suunas, kuid enne selleni jõudmist mõtlesin, et niimoodi võib rong vahepeal ära sõita. Nii ma ei jooksnudki putkani, vaid keerasin enne ringi ja jooksin rongi tagasi. Seni oli sõit läinud kiiresti, kuid nüüd hakkas aeg venima. Näitasin Klausile, et ma heidan pingile pikali ja magan. Klaus ütles, et nii võib külm hakata. Vastasin, et mul ei ole külm. Nüüd heitis ka Klaus pikali. Rääkisin edasi, et mõni võib lamamist keelama hakata. Mulle tuli nimelt meelde, mis juhtus Peedu bussis. Järgmisel istmel istuv vanatädi sai nähtavasti minu jutu pealt kuulmisest mõtte õiendama hakata. Ta oli pannud seljatoele oma jopi ja nõudis nüüd, et ma ei puutuks vastu tema kapuutsi. Läksime natuke maad enne Tartut maha. Kõndisime põllul. Oli kevad, ja vili oli mõned sentimeetrid kõrge.

Kodu mõistest

Vanasti suvitasime igal aastal erinevas Eesti punktis. Siis nimetasin neid maju, kus me peatusime, koduks. Aga välismaal viibides pole ma välisriiki kunagi kodumaaks nimetanud.

Inglise keel unenäos

Oli inglise keele tund. Õpikus olid kirjas eestikeelsed laused, mille õpilased pidid eesti keelde tõlkima. Üks õpilane pidi tõlkima kaks lauset korraga. Esimesena anti sõna Helenile. Kui ma õieti mäletan, siis tema ei osanud üldse tõlkida. Mina tõlkisin vist ära esimese lause: "See on kõik päriselt. - This is all real." Teist lauset ei osanud ka mina. Peep teadis, et teise lause viimane sõna "asumik" ehk asustatud koht on "einmack" (sakasapärase hääldusega). Õpetaja Kalme ütles ka sõna "saarmas" vasteks "einmack". Mina parandasin teda, et saarmas on "willy". Kalme ütles, et õige jah, saarmas on "welly". Kommentaariks veel, et juba ärkvel olles seisin bussipeatuses ja pidin seal mormooniga juba pikemalt inglise keeles rääkima.

Veel nägin unes, et üks partei saadeti laiali. Sellesse olid kuulunud ka välismaal elavad estofiilid. Nüüd ei teatud, mida nendega peale hakata. Neile oli vaja uut organistasiooni. Olime välismaal õunapuude all ja sõime õunu. Õunaaed oli katusel seitsmenda korruse kõrgusel. alla polnud soovitav vaadata, et mitte kartma hakata. Läksime tuppa. Ma ei mäleta, mis seal juhtus. Edasi sõitsin läbi Tartu kodu suunas. Mängisin, et selle autoga sõidab Stalin. Siis mõtlesin, et see ei ole õige mõte, sest Stalin käis vaid kord elus väljaspool Vene NFSV-d. Jõudsin ühte kiriku sarnasesse hoonesse, kus erinevad inimesed rääkisid kiiresti ja raskesti jälgitavalt. Heleni jutust püüdsin kinni mõtte, et küsimus on selles, kas Stalin tuleb hukata või surnuks piinata.

Üks ese tuli panna mingi raamatu najale riiulis reas olevast sarjast. Ütlesin, et vaatan ainult, et ma seda Pätsi raamatu najale ei paneks. Pätsi vältisin selleks, et mitte kogu Eesti riiki temaga samastada. Isa oli ka nõus, et selleks raamatuks ei ole vaja Pätsi oma valida. Stalin ja Hitler hakkasid lööma üksteise objekte nagu malenuppe. Ma ei teadnud, kui suurt objekti võib tervikuna korraga kõige suuremana lüia, kas selleks võib olla ka terve klaasnõu. Aga klaasnõud ei olnudki vaja lüia, sest vastassuunda jäi väärtuslikum objekt. Helsingi ülikoolil sai valmis uus ühiselamu. Selle aknad jagunesid väikesteks ruutudeks, aga ruute ei saanud ühekaupa avada. Kasu oli siiski nii palju, et kui üks ruut katki löödi, ei pidanud välja vahetama kogu aknaklaasi. Me ei olnud uue ühiselamuga rahul. Pille ütles, et parem oli, kui üliõpilased said elada üürilistena väikestes puumajades. Selles piirkonnas oli kõigi puumajade omanikel olnud seni üliõpilase üürile võtmise kohustus. Vanaema ütles, et ärge isale öelge, et see uus hoone on ühiselamu. Aga ta ei tulnud selle peale, et isa küsib ise.

Laste löömine

Kui suurem laps peksab väiksemat, siis ei jõua väiksem ennast ise vastulöömisega kaitsta. Seni said talle appi tulla vanemad. Nüüd peetakse väikse lapse kaitsmist kuriteoks. Noomimine igaühele ei mõju. Seadusandjad võiksid rohkem erandjuhtumitele mõelda.

Unenägu põtradega

Astrid Lindgrenil oli mitmeosaline raamat neljast lapsest. Ütlesin, et seda ma ei ole lugenud, kuigi enamuse tema raamatuid lugesin läbi. Kõndisime metsas. Kiitsin kui huvitavaid lindusid siin näha on. Lootsin, et see lind ei ole kägu, sest käost on arvatud, et tema nägemine tähendab surma. Sõime marju. Siis nägime eespool tee kõrval põtra. Kuna põdrad on ohtlikud, ütlesin teistele, et nad seisma jääksid. Seal oli terve põdrakari. Hakkasime tagasi minema, et neist eemalduda. Läksime üle jõe viivale sillale. Minu arvates oli see kindel koht, sest põdrad ei tule kunagi sillale. Aga vennad arvasid, et põdrad teevad jõest endale ainult "loodusliku tõkke", see tähendab, et võivad tulla ka sillale. Kui vendadel õigus oleks olnud, tähendanuks see, et nüüd oleme põtradele eriti hästi nähtavad. Nii põgenesime teisele kaldale ja jätkasime ka seal põgenemist.

Üks muusikateos oli potitaim. See oli väga ilus muusika, aga taim juuriti sellest hoolimata välja ja pandi tema asemele uus kasvama. Säilis lootus, et see kasvab samasuguseks.

Üks maleajakirjanik kirjutas, et need ajad on möödas, kus maailma malehuvilistele kõik Eesti autoritelt pärinev erakordselt väärtuslik tundus. Ta jätkas, et Kerese artiklite uurimiseks peaks keegi doktoritöö kirjutama. Mõtlesin, et võibolla ta ei teagi, et "Igavene tuli" on ilmunud, ja laseb nüüd koostada uue samasuguse sisuga raamatu. Ta jätkas oma juttu aga sellega, et muidugi saab kuu ajaga kokku kirjutada sellise paksu raamatu, nagu on ilmunud. Ta hakkas karjuma: "Ma ütleksin, et igaüks on see, mida ta kirjutab!" Ta karjus valjemini: "Sina ka! Sina ka!"

Vaatasin raamatust lahtiseid avanguid. Toodud oli variant, kus must käis lühikese vangerduse teinud kuninga eest edasi kolme etturiga. Päris kindel ei saanud olla, milline see variant on, sest trükiviga seal oli - löödi väljale, kuhu ei saanud lüia. Järgmises variandis läks valge kuningas avangus h4, aga valge sellepärast ei kaotanud. Läksin ühele nädalalõpu turniirile. Sain neil alati täpselt 50 protsenti punkte, aga üks vastastest oli alati ilma reitinguta. Klaus tegeles malega palju kordi vähem, aga sai esimest korda 50 protsenti täis ainult natuke aega minust hiljem. Siiril oli vaja minna ühest kabinetist nõu küsima. Saatsin ta sinna läbi pika räpase koridori. Maja ees näidati, et siin on tugev aed. Tegelikult selgus, et hulk aialippe oli küttepuudeks murtud. Poliitikuid taheti rahaga tänada. Keegi ütles, et Mart Laari ei tohi Eesti rahaga tänada, sest ta on Eesti raha vaenlane. Buss viis kõik koju, sõites esimesena minu maja juurde.

Hindamine

Kes tahab saada maksimaalset hinnet, peab valetama, et tal on kõik selge.
Kes tahab saada natuke madalamat hinnet, see peab tunnistama, et tema teadmistes on lünki.
See tundub ebaõiglane, seetõttu ei taha ma rohkem õppeasutustes õppida ega tööintervjuusid anda.

Unenägu Tallinnaga

Olime Tallinnas. Orienteerusime ilmakaarte järgi, mida näitas meile päike. Ühest hoovist arvasime, et sealt ei pääse vist läbi, targem oleks kohe ringi pöörata. Aga kui hoovi lõpuni kõndisime, siis selgus, et seal on läbipääs siiski olemas. Ainult natuke teistsugune kui oleks võinud arvata. Kõndisime bussipeatusesse, kus buss oli ees. Vaatasime sildilt, et selle lõpp-peatus on Sadam, kuhu me tahamegi sõita. Siis tuli meelde, et tahame sõita Raekoja platsile, aga sinna sõitis see buss ka. Otsustasime siiski minna jala. Olime jala ringi kõndides vahepeal juba Raekoja platsile sattunud. Oli karta, et jääme hiljaks. Küsisin Erikult, mis kell on. Me pidime olema kohal kell kolm, praegu oli ühe paiku. Õige tee leidmise korral oleksime selle ajaga kohale jõudnud. Lootsin Erikule, et tema leiab õige tee.

Olin esitanud magistritöö lõppvariandi, aga esialgu köitmata kujul. Sain selle tagasi koos õppejõudude märkustega. Piirimäe oli ühes töö osas märkinud linnukesega kõik lõigud, mis rääkisid Itaalia asemel Saksamaast, ristiga kolmandast riigist rääkivad. Seda tegi ta sellepärast, et töö oleks pidanud käima Itaalia kohta, aga selles töö osas oli neist kahest riigist rohkem kui Itaaliast. Seda mõtlesin kaitsmisel välja vabandada sellega, et 1930. aastatel muutus tähtsaks välispoliitika ja siis tuleb kirjutada ka muudest riikidest. Töö teistes osades oligi Itaaliast rohkem. Ma oleksin saanud veel osa lõike kustutada, aga ei tahtnud seda teha. Mõtlesin, et kui ma seda ei tee, siis võidakse kaitsmisel nõuda töö tagasilükkamist, põhjendusega, et ma pole õppejõudude märkusi arevesse võtnud. Olin parajasti ülikoolis ja otsisin kapist raamatuid. Võtsin kätte ühe eestikeelse Itaaliast rääkiva raamatu. Mõtlesin, et äkki on raamatu autoriks märgitud mind. Edasi mõtlesin, et see ei saa nii olla, sest mina uurisin ainult koostööd teiste riikidega, aga see raamat on kogu Itaaliast. Vahepeal panin raamatu kappi tagasi. Kui seda uuesti välja võtta tahtsin, oli keegi selle tagumisse virna pannud. Kui seda sealt välja koukima hakkasin, läks eesmine virn ümber. Ütlesin ülikooli töötajale, et kui mõni raamat katki läks, siis ma maksna välja, aga mul on vaja õige raamat kätte saada. Ülikooli töötaja ütles, et ta paneb ise raamatud tagasi, siis ei tule pahandust. Käisin ära ja tulin koos isaga tagasi. Nüüd hakkas isa kapist raamatut otsima. Oli oodata, et kõik kordub.

Ühel võrgulehel toimus jutuajamine. Üks tüdruk kirjutas midagi, mis algul tundus kahemõtteline, aga siis nägin, et see ongi numbri järgi vastuseks konkreetselt minu sissekandele. Vastasin talle omakorda, et kui ta poliitikast aru ei saa, siis ärgu ta üldse kirjutagu. Läksin arsti juurde. Arsti huvitas, kui kaua ma magan. Ütlesin, et ärkasin öösel kaks korda üles ja seitsme tunni magamise järel läks uni lõplikult ära, aga väga vähe seda ei ole. Edasi olin mõned tunnid veel poolunes. Kõndisin kodu poole. Lumi oli maas ja teel oli suusatajaid. Ustav rääkis, et ta on ka suvel lund unes näinud. Vastasin, et mina näen sageli ja siis olen ärgates pettunud, et päriselt ei ole ei lund ega pimedust.

Riimkroonika

Sõin hirsiputru kirsikompotiga.
Veel üks inimene sai endale mobiiltelefoni. Juba tulid mõned kõned.
Vandaalid uurisid annaale.

Unenäod paadiga

Nägin unes, et üks mees oli pannud oma võrguleheküljele mitmele inimesele viiteid, aga minu blogile oli ta sinna pannud erinevalt teistest palju viiteid. See mees saatis mulle kirja, et ta tegi kindlaks, et ühe Helina unenäo sisu kattub ühes raamatus kirjutatuga. Vastasin talle, et ta kontrolliks ka teisi Helina unenägusid. Mõtlesin seejärel, et see, et Helina unenägu on raamatuteksti sarnane, ei tähenda, et ta oleks selle raamatust maha kirjutanud, vaid ta raamatu lugemise mõjul nägigi selleteemalise unenäo. Nägin seda meest tänaval. Ta küsis mult, kuidas ma tema kirjandusteemalise lehekülje leidsin. Vastasin, et nägin, kust leheküljelt on minu omal käidud. Rääkisin selle mehe kohta, et ma tean tema perekonnanimega veel ühte naist, aga nad ei ole sugulased. Mõtlesin seejärel, et võibolla on nad omavahel abielus. Kõndisime neljakesi edasi. Kaks tükki läksid ees üle tee, mina ja üks mees jäime foori rohelist tuld ootama. Selle ajaga jõudsid ees kõndijad nii kaugele, et mõtlesin, et ma neid enam ei näe. Läksime siiski kõik majja, kus pidime ööbima. Arvati, et meid on paadis liiga palju ja keegi peaks merre hüppama. Öeldi, et nüüd vaadaku igaüks tikku, ja kes näeb selles midagi hirmsat, see hüpaku ise merre. Teadsin ette, et mina midagi hirmsat näen, aga ei kavatsenud merre hüpata. Pesin parajasti hambaid, ja see oli nii ilus tegevus, et tundus piisava õigustusena ellujäämisele.

Tegin läbi une silmad lahti. Mulle viirastusid vaated Paide maja aknast. Need olid väga ilusad. Teadsin, et päriselt ma praegu Paides ei ole, aga mul tekkis suur tahtmine sinna minna, hoolimata sellest, et sõitmine on ebameeldiv. Tõusin üles kodus ja läksin vannituppa. Nägin peeglist, et minu nägu on üleni kaetud valge koorikuga. Kraapisin osa sellest maha, siis läksin kööki emalt küsima, mis haigus mul on. Ema ehmatas minu nägu nähes. Läksin vannituppa tagasi. Mõtlesin, et see võiks olla muidu pidalitõbi, aga pidalitõbi ei arene nii kiiresti. Kuna nägin peeglist, et üks silm on teisest väiksem, siis tundus võimalik ka, et asi on selles, et mul on üks silm peast tulnud. Aga see ei tundunud ka tõenäoline. Kui olin tuppa läinud, tuli Klaus näitama tõendeid selle kohta, et paadis võidakse küll nõuda, et keegi sõitjatest ennast uputaks. Kõigepealt näitas Klaus ühte karikatuuri. Minu jaoks ei olnud see veenev tõend, sest oli kunst, mitte teadus, pealegi ei leidnud ma kahe asja vahel mingit arusaadavat seost. Teise tõendina näitas Klaus ühte kirjutist. Selle autor oli Kauksi Ülle. Ta kirjutas, et kui Nõukogude ajal nähti, et Eestist Venemaale minevat vorstivagunit ei saa täis, siis nõuti, et vorstivabrikusse viidaks vastsündinuid. Selle kirjutise näitamisega tahtis Klaus nähtavasti tõestada, et inimesed on julmad.

Läksin pulma. See toimus koolimajas. Kohale jõudes nägin, et kuigi olin kavatsenud tulla ülikonnaga, olin kogemata jätnud selga tavalised riided. Vahetama ma neid enam ei läinud. Räägiti ühest kooliga seotud olnud vanast mehest, kelle nimi oli Schmidt. Algul ei tulnud mulle üldse tuttav ette, kes ta võis olla, aga siis meenus, et kunagi oli koolis stendil rippunud foto, kus olid õpetaja Mitt ja üks väga vana mees, ning öeldi, et see mees on Aleksander Schmidt. Pulma saabus esinema ansambel Abba. Sellesse oli pandud tantsima kaks nii noort tüdrukut, et need ei saanud kuuluda ansambli algsete liikmete hulka. Ukse peale tuli veel täiendav tantsutrupp, nii et polnud enam võimalik väljas käia. Üks õpetaja tuli ja küsis mult, millist luuletust mina esitan. Selgitasin, et mulle polegi sellist ülesannet antud. Siis ulatas ta mulle lehe ühe luuletuse tekstiga. Ma ei tahtnud seda vastu võtta, öeldes, et saan midagi pähe õppida ainult kodus. Õpetaja ütles midagi, millest võis aru saada, et ma võin paberilt ka lugeda, aga andis selle luuletuse siiski hoopis Maidule. Mõtlesin, et sellest, mis ma õpetajale ütlesin, võib ta järeldada, et ma ei õppinud koolis käimise ajal koolimajas viibides mitte ühtegi asja. Laua ääres rääkis keegi mees, et isa on vanaks jäänud. Isa vastas, et paari päeva eest sai ta selle mehega kokku, neil oli destruktiivne meeleolu ja nad jõid viina. Nüüd tahtis isa ühte teist alkohoolset jooki juua. Ta ütles, et üks pits ei tee midagi. Ütlesin emale, et kallame kõik joogid kraanist alla ja lõpetame peo üldse ära.

Kutseharidus

Eilses "Eesti Päevalehes" kirjutati jälle, kuidas oleks vaja, et rohkem inimesi kutsekooli läheks. Aga üks põhjus, miks mina läksin hoopis ülikooli, oli see, et kutsekool oleks minu jaoks liiga raske olnud. Ülikoolis oli vaja ainult mälu ja mõtlemisvõimet, kutsekoolis on vajalik ka käte osavus. Kui ma peaksin õppima näiteks juuksuriks, kuidas ma hakkan mõõtma, et mõlema kõrva pealt oleks täpselt võrdselt juukseid lõigatud? Tööõpetus oli koolis üks minu nõrgemaid aineid, ja seda arvestades oleks kutsekooli minek olnud täiesti mõtlematu.

Unenägu imetitaga

Olime öösel pimedas toas. Üks mees jälgis spordiuudiseid. Ta küsis mult kontrolliks medali võitnud naissportlase nime. Selle naise nimi oli sama, mis ühe kirjastuse töötaja nimi, aga ma ei teadnud, kas ta ongi sama isik või ainult nimekaim. Meenutasime veel, et oli tehtud ettepanek püstitada vaatlustorn. Selle jaoks taheti rajada 100 kilomeetrit pikk elektriliin. See oli kummaline, sest Eestis oli juba elektrivõrk olemas. Algas Uku Masingu teooria esitamine. Uku Masing väitis, et kõik asjad, mis on olemas, on kasutamiseks. Mõtlesin õudusega, mis kõik võiks juhtuda, kui see tõsi oleks. Järeldasin, et Masing liialdab. Masingu õpetuse järgi hakkas arenema alla aastane imelaps. Laps hakkas lärmama ja igasugu küsimusi esitama. Kõik suhtusid temasse heatahtlikult. Ainult siis, kui ta teise tuppa läks, tuli üks naine ja ütles talle, et ta ei ole veel koolilaps, seega peab ta sel kellaajal magama. Laps tuli tagasi minu tuppa. Oli vaja kirjutada. Ütlesin talle, et ta kirjutaks ise, sest ta teeb seda juba minust kiiremini. Varsti läks ta tänavale ja teised tema järel. Keegi hoiatas, et meil ei maksa tal järel käia, sest varsti hakkab ta koos pruudiga kõndima. Mina arvasin, et varsti muutub tita samm nagunii nii kiireks, et me ei jõuagi talle enam järgi, seega pole meil vaja peatuda. Klaus arvas aga, et tita jääb alati heatujuliseks. See tähendas, et Klausi arvates tita ei tahagi meist lahku minna.

Kõndisime läbi linna. Üle tee pidime minema jooksuga, sest eemalt lähenes üks auto väga suure kiirusega, kuigi esialgu ta oli veel kaugel. Jõudsime vaevu üle. Auto osutus politseiautoks. Märkasin, et foori roheline tuli vilgub. Teele astudes ei olnud mul üldse meeles foori vaadata, nii et politsei oleks saanud meile punase tule korral trahvi teha. Mul oli võimalus jälle ujuma minna, sest olin saanud endale uued ujumispüksid. Mulle ei meeldinud, et pükste peale on kirjutatud minu eesnimi, sest siis saavad teised ujujad teada, kes ma olen. Ujulas mõtlesin, et viimati ujusin ma nii palju kui jaksasin, aga see kord ma enam pingutama ei hakka, sest olen vahepeal teada saanud, kui palju inimesi on ära uppunud. Ujun ainult üle basseini lühema serva ja seda ka ainult siis, kui keegi vendadest valvab ja on valmis mind vajaduse korral päästma. Enne vette minekut pidin arsti ettekirjutuse kohaselt rindkere hapukoorega määrima, et ravida punetavat nahka. Kui ma seda tegema hakkasin, ütles Merko, et samal ajal tuleb alt dušši ka peale lasta. "Kas alt poolt või alt üles?" küsisin.

Kuulasime hommikul koos Tõnu ja Kadriga muusikat. Raadio juhe kippus seinast välja vajuma. Panime selle õigesse asendisse tagasi. Rääkisime, et Eestis on väga viletsad pillid. Teatris esinemise jaoks oli vaja muretseda korralikud. Tõnu rääkis, et praegu kõlava laulu sõnad on tõlgitud nii kehvalt, et lavastus, mille osaks see on, jäeti teatris ära, enne tegi teine ansambel uue tõlke. Tõnu rääkis mordvalastest rääkiva raamatu põhjal, et mordvalasi on vähe, aga nad on täielikud kapitalistid ja tahavad oma riiki ehitada. "Pane seeme salve!" kordas Tõnu ühte raamatus esinevat lauset.

Presidendivalimised

Valik Ilvese ja Rüütli vahel sarnaneb valikule Hitleri ja Stalini vahel. Stalinist vabanemiseks valiks küll Hitleri, kuid ei saa kindel olla, et see lõpuks veel halvemaks valikuks ei osutu. Väliselt sarnaneb Rüütel muidugi rohkem vanaks jäänud Brežneviga. Kolme kandidaadi vahel valides oleksin eelistanud Ergmat, aga ainult sellepärast, et tema kohta on vähem halba kuulda olnud. Mingi särav president ta poleks olnud.

Unenägu Kafkaga

Nägin unes, et tahtsin arvutiga kirjutama hakata. Lasin selleks Klausil endale meelde tuletada, kuidas õ-tähte tehakse. Kui ta oli näidanud, tuli mulle meelde teine ja lihtsam võimalus. Kui olin seda Klausile maininud, ütles ta, et kui ma tahan välja ka trükkida, tuleb kasutada keerulisemat meetodit, samuti ühe teise tähe puhul. Arutlesin selle peale, et ega ma ei taha välja trükkida, ma saadan faili otse kirjastusele, aga siiski, kirjastuses tuleb see ikkagi välja trükkida. Alustasin kirjutamist. Olin päev läbi selleks ettevalmistusi teinud ja alles päeva viimasel tunnil sain alustada. Ütlesin, et nüüd tuleb mul kirjutada tunni ajaga 100 lehekülge. Kirjutasin ühte ilukirjandusteost, mille idee mul oli juba varem valmis. Sõin seda toitu, mis sellest jutus valmistati. Minu idee kohaselt oleks üks toidu osa pidanud olema jõhvikakissell, aga ema ja isa soovitusel olin selle asendanud kapsaga supiga. Kuigi see ei olnud päris kapsasupp, oli see nii halb, et ma ei suutnud taldrikut tühjaks süia. Rääkisin, et nii on jutu idee rikutud, sest idee järgi pidi tegemist olema maailma parima toiduga. Küsisin emalt ja isalt ka, miks nad arvavad, et tegelane kasutab toidu valmistamisel kana, kui on öeldud, et ta valmistab söögi viimastest kodus leiduvatest toiduainetest. Seejärel lamasin pimedas oma voodis. Keegi lõi vastu voodit plaksu, ja kuulsin nagu keegi ütleks, et ma arvan, et ühtegi asja, mida pole Kafka teostes, pole olemas. Ütlesin Kafkale, et tema loogika peaks mind mõistma. Kahtlustasin, et toas võib keegi peale minu veel olla. Otsustasin talle igaks juhuks vastu hakata, aga mul oli raske ennast liigutada.

Järgmine unenägu tundus väga pikk, aga seda ma ei jätnud meelde, sest see ei olnud üldse unenäo moodi. Lamasin selles juba valges toas voodis ja mõtlesin mingitele tühistele asjadele. Ühes või kahes unenäos pidime ära kolima. Me ei olnud seda veel teinud, aga post oli juba järgmisse majja suunatud. Ma ei olnud järgmise majaga rahul, sest see tundus veel varisemisohtlikum kui praegune. Maja asus Kaunase puiesteel selle hoovi lähedal, kus me 1980. aastatel elasime. Sinna piirkonda tagasi saamisega olin küll rahul, kuigi ma polnud kindel, kas seal väljas kõndides tekib veel sama enesetunne kui vanasti. Viimases unenäos sain Piretilt kirja, milles ta ütles, et see, et ma pole veel tema tänast ajaleheartiklit kommenteerinud, näitab, et ma pole arvuti taga olnud. Ta arvas, et ma magasin sisse nagu igal teisel päeval. Sellega ma polnud nõus. Kui ma ei pane helisema äratuskella, siis ei saa sissemagamisest rääkida. Kui ma hiljem üles tõusen, siis tasakaalustan seda sellega, et lähen hiljem magama.

Bensiinikulu

Inimesed üldiselt teavad, et kütuste põletamine ähvardab kohutavate kliimamuutustega. Sellest hoolimata ei jäta nad neid põletamata. Sõidetakse nii lähedale, kuhu saaks minna jala, ja nii kaugele, kuhu pole vaja minna. Ja nii sageli nagu pole vaja. Neid, kes sõitmata jätavad, ei tänata, vaid peetakse teistest halvemateks.

Unenäos räägitud anekdoot

Mängisin turniiril malet. Tegin 15 käiku teooria järgi, neist 15. käigul kahisin viguri. Rohkem ma teooriat ei teadnud. Järgmisel käigul tahtsin vigurit tagasi saada. Mõtlesin vähe ja tegin käigu, millega ma küll lõin teises lauapiirkonnas oleva vastase nupu, aga mis osutus määrustevastaseks. Minu taskukell oli hakanud taha käima. Leidsin, et on halb, et ta just turniiri ajal nii käituma hakkab, sest siis võib mõnele mängule hiljaks jääda. Rääkisin sellest inspireeritud anekdoodi:
Kirikuõpetaja ütleb pühapäeval rahvale: "Eile oli viimnepäev." Selle peale kuulajad ohkavad ja üks neist ütleb: "Kahju, et ma just eile unustasin kalendrilehte keerata."

Ühes majas puhkes tulekahju. Lähedal oli telefoniautomaat. Helistasin sellelt numbril 112 ning kutsusin tuletõrje. Tuletõrje lubas, et ta tuleb ja vaatab selle maja üle. Kõik inimesed, kellest oli teada, et nad selles majas viibivad, jõudsid välja, aga ei olnud välistatud, et seal on veel keegi. Tuli läks suuremaks, seetõttu läksin enne tuletõrje kohale jõudmist uuesti telefoni juurde, et öelda, et nad tuleks kahe autoga.

Vaatasin Paides veranda aknast välja. Mööda läksid kummalise välimusega inimesed. Ühte neist nimetati koerinimeseks, sest ta meenutas välimuselt väga koera. Samas ei olnud aru saada, mis temas täpselt koeraga sarnaneb. See pani teda pikemalt vaatama, et püüda sellest aru saada. Läksin sõjaväkke, mõeldes, et mis siis saaks, kui ma peaks sõjaväkke minema. Siia saabusid ka minu klassikaaslased, kes nägid välja umbes 40-aastased. Eriti vana oli Kristjan K. Oli saabunud ka meie õpetajaid, aga nemad polnud vanemaks muutunud. Läksime trepist üles. Mõtlesin, et kuigi see on unenägu, tajun ma igas trepivahes iga astet eraldi.

Olin vaadnud King Kongi filmi kahte esimest osa, nüüd oli valminud ka kolmas ja hakati seda näitama. Filmil oli selline muusika, et see kostis teisest kohast kui ta tegelikult tulla sai. Hakkasin kahtlema, kas see on üldse filmimuusika või rammib hoopis auto väljas maja. Vaatasime fotosid. Tunne Kelamist paraadfoto tegemiseks oli diivanilt kõrvaldatud kõik mänguloomad, aga meie pere lastest oli samal diivanil tehtud foto koos nende loomadega. Vaatasin uut Rauna kirjastatud raamatud, millele olin ka mina kaastööd teinud. Raun oli minu artiklit kõvasti lühendanud. Ta oli lõiganud välja ajaloolise ülevaate, mis oli küll põhjendatav sellega, et see oli olemas ka teiste autorite artiklites. Aga sisse oli jäänud lause, et reastasin lõigud loogilises järjekorras. Nüüd polnud see enam päris õige, kui neid lõike endid enam ei olnud. Minu kaastöö oli kahanenud ainult kolmele leheküljele. Vaatasin, kas see on raamatusse võetud artiklitest kõige lühem. Läksime vendadega Sulev Vahtre tuppa ja vaatasime tema raamaturiiulit. Nägin, et ühes paksude raamatute sarjas on ilmunud ka kolmas raamat. Minul olid olemas ainult esimesed kaks.

Mina, Tristan ja veel üks klassivend olime õhtul ajaleheputka juures. Vaatasin, mida Tristan ostab. Arvasin, et ta ostab mahla, aga ta ostis siiski viina. Ise ei ostnud ma midagi. Ütlesin, et putka pannakse sellepärast nii vara kinni, et muidu peaksid nad minu tööle võtma. Läksime majja, kus pidime ööbima ja kus ülejäänud olid juba kohal. Mõtlesin, et ei tea, kas putka peab avama natuke varem või natuke hiljem kui on ametlik avamisaeg. Olime samas ruumis, kus oli enne olnud tulekahju. Märkasin jälle suitsu. Algul arvasin, et puhkeb uus tulekahju, aga siis sain aru, et ahi ajab siin alati suitsu sisse. Järgmisel hommikul ei tehtud sama ruumi servas olevat putkat õigel ajal lahti. Vaatasin ajalehte "Universitas Tartuensis". Selle kolmandal leheküljel oli minu luulekogu arvustus. Selle pealkiri oli "Simo Runnel on ilus", millega mõeldi, et minu luule on ilus, kuigi varem on väidetud vastupidist. Arvustuse esimene lause ütles, et minust võib saada uus Tartu luuletaja.

Pimedate unenäod

Kuulsin raadiost, kuidas mingit väljaannet reklaamiti küsimusega, kas pimedad näevad unenägusid. Ma ei hakka selle reklaami peale seda ostama, sest olen niigi kindel, et pimedatel on unenäod olemas, kui ma jälgin iseenda unenägude pealt, kui palju on neis piltide asemel lihtsalt mõtteid. Kui aga keegi peaks unes nägema ainult pilte, siis oleks huvitav teada, kas ta päeval peale asjade vaatamise veel millestki mõtleb.

Vägivaldsus

Tänastes lühikestes unenägudes oli palju vägivalda, aga see ei olnud päris mõttetu vägivald.
Ühes unenäos ütlesin ühele inimesele, et ei ole veel selgunud, kumb meist õigem on. Aga tema oli tundunud arvavat, et tema on õigem. Teisele tagusin vastu pead ja ütlesin, et minu lumekuul on palju paremast lumest kui tema oma. Unenäos ta midagi kurja teha ei jõudnud, aga taguma hakkasin teda sellepärast, et tal oli kombeks teha kurja ärkvel olles. Lumi selles unenäos oli tõesti määrdunud, aga mina tegin oma kuuli õhukesest puhtast pealmisest kihist.
Teises unenäos lõin vendasid toolijalgadega, aga tegelikult tahtsin lüia maamajja tungivaid tulirelvadega varustatud võõraid kurjategijaid, ainult ajasin inimesed segi. Selles unenäos öeldi kannatada saanud vennale, et ta läheks viiks targale kolm soolikat ja raha (mida nimetati ühe uue sõnaga), et see teda raviks.
Kolmandas unenäos karjusin kellegi peale, aga see oli jällegi selleks, et ta ei tuleks valel ajal valest uksest sisse.
Neljandas unenäos võtsid võõrad ära Pille asjad, mis ta oli bussipeatusesse jätnud, aga selgus, et Pille panigi need sinna pingile selleks, et soovija nad endale saaks.
Ühes unenäos kuivas ühe kõrbes päevitava naise see jalg ära, millele ta liiva peale panemata jättis. Aga jala kuivamise ajal tundis ta ennast hästi.

Unustamispoliitika

Nii Venemaalt kui Läänest on eestlastele soovitatud, et me oma ajaloo unustaksime. Kuid seejuures peab see unustamine olema ühepoolne. Omadele on mälestussambaid vaja just paremaks mäletamiseks. Seejuures ei ole kindel, kas eestlased peavad neid asju valesti mäletama hakkama või just meeles pidama, kes on tugevam ja kardetavam.

Küsimus ja vanasõna

Nägin unes, et näitasin emale värskest veebruarikuisest "Vikerkaarest", et Irja esitab seal viktoriiniküsimuse, kui vanaks Klaus saab. Edasi nägime, et see on osa luuletusest, mis jätkab Klausi klassikaaslaste loetlemist ja on juba neli rida kõrgemal alanud. Hetkeks oli mulle arusaamatu, kas tegemist on ühe või kahe luuletusega. Ütlesin emale, et Irja peaks olema Klausi klassiõde ning et ta on varem kirjutanud listi ee.euro ja avaldanud vahel ajalehtedes lühikesi majandusartikleid. Kapist hakkas tõusma suitsu. Kapiust avades selgus, et süttinud on klaastirina põhja jäänud toidupuru. Ema tõstis nõu tule kustutamiseks kraani alla. Nõu oli põlemiskuumuse mõjul palju suuremaks paisunud. Süttimise süüdlast ei saanud karistada, sest alates tänasest oli Riigikogu tühistanud vanasõna "hooletus ees, õnnetus taga".

Presidendid ja kool

Kooliõpikus võiks olla foto, millel on kõrvuti Lennart Meri ja Arnold Rüütel. Fotoallkirjaks võiks olla vanasõna: "Hallpead austa, kulupead kummarda!"

Asjad korduvad

Nägin unes, et olime värskelt kolinud samasuguse projektiga korterisse nagu oli Kaunase puiestee korter. Tahtsin magada sama koha peal, kus Kaunase puiesteel. See jättis veel kaks võimalust, sest seal olin maganud algul ühe ja hiljem teise seina ääres. Üks vend tahtis ehitada läbi selle toa koridori, sest Kaunase puiesteel olevat olnud akna all koridor. Mina teadsin, et ta eksib. Märkasin, et see korter päris samasuguse plaaniga siiski ei ole - isa tuba ja suur tuba olid vahetuses. Nüüd sain aru, et nad on samuti vahetuses vanaema korteris, mida olin pidanud kolmandaks selle projekti järgi ehitatuks.

Nägin unes, et Oudekki oli kuskile kirjutanud, et keskkooli ajal tundus talle ja kahele nimepidi nimetatud poisile iga luulekogu, mis nad kätte said, suure varandusena. Mõtlesin, et sel ajal aastal 1997 ilmus juba ka minu luulekogu, aga ma ei tea, kas Oudekki selle ostis. Olin praegu maleturniiril. Mängija kirjutas protokolli korraga üles selleks mõeldud protokolli ja oma kaustikusse. Kaks pealtvaatajat läksid üle õla kaustikust eelnevaid käike lugema. Mängija ei olnud rahul, et nad sealt loevad, aga pakkus lugemiseks lahtist protokollilehte. Pealtvaatajad hakkasid teda peksma, ainult selle eest, et tal oli hea seis. Mõtlesin, et ma läheksin ründajale kaklemise eest kallale, ainult ma kardan teda surnuks lüia. Siis tuli mulle meelde, et vanasti läksin ma ise ka Pillele ilma põhjuseta kallale. Läksin koos Kristeriga koolist koju. See kojuminek toimus nii praegu kui oli ka juba aastaid tagasi toimunud, seega oli kunagise kojumineku kordus. Mõtlesin, et teiste selle kamba liikmete arvates kamp vist tegutseski kogu aeg, sest arutasime pidevalt, kellele kallale minna, aga mina ei olnud rahul ja tahtsin midagi erilist. Mina pakkusin valida vaenlaseks Pille. Keerasimegi ringi ja läksime tagasi Pille kooli lähedal asuva toa suunas, et teda seal rünnata. Erik ja Krister kõndisid ees ja mina nende järel. Mõtlesin, et kontrollin nüüd, kas ma mäletan õieti, et meile tuleb tee peal Ivo vastu ja läheme seetõttu hoopis teise kohta.

Edumaa

Eilsest "Postimehest" jõudsin ma üks päev ette. Ma pean silmas arutlusi sel teemal, kas lugema peaks sundima.

Eilsest "Sirbist" jäi mulle mulje, et joonistuse tunnuseks peetakse joont. Mõtlesin, mis võiks olla joone alternatiiv. Kui ma kasutan sama vahendit, aga pilt koosneb ainult täppidest, kas see siis ei ole joonistus? Või kui osa pilti koosneb täppidest, kas siis osa pildist ei ole joonistus?

Täna nägin unes ka joonistusi. Need olid uued ja üleni värvilised, osade autoriks mina, teisel osal Klaus. Me olime joonistanud pisut erinevas stiilis. Klausi piltidelt jäid meelde viljadega põõsas ja realistlikud inimesed. Ühelt enda pildilt jäi meelde vana tüüpi väljamõeldud arhitektuuriga maja. Enda värsked joonistused kavatsesin ma saata Riigikogu Reformierakonna saadikurühmale. Samasse ümbrikusse oli kavas panna veel oma unenägusid ja teistelt inimestelt saadud materjale. Ise pidid need inimesed saatma oma materjalid teistele Riigikogu saadikurühmadele. Olin saanud neilt ümbriku, millele marki polnud vaja enam panna. Saatjaks märkisin "maksjad". Ma ei teadnud, kas panna oma asjad ümbrikus tahapoole, sest need olid teemaga vähem seotud, või ettepoole, et nähtaks, et minu ümbriku sisus on teiste ümbrikutega võrreldes erinevusi.

Äriplaanid

Kui ma mesinikuks hakkan, lasen mee müüki hiigelsuurtes nõudes, millele on kirjutatud "MESIMUMMI MAKSIMUM".
Järgmises elus ei hakka ma enam raamatuid ühekaupa välja andma, vaid minu esimene raamat on kohe minu kogutud teoste esimene köide. Mitte praeguse, vaid tulevase elu teoste.

Lõputu varandus. Ülikool.

Nägin unes, et sain lõputult raha. Kõige kättesaamiseks saagisin paaril vastasel pea otsast. Seejärel hakkasin tegu kahetsema ja loobusin kogu varandusest. Nüüd tulid tuppa ühed mehed, kes tahtsid ise teisi maha tappa, ja nüüd olin hoopis mina kaitsetu.

Nägin unes, et näitasin Andile eesseisva magistrieksami kirjanduse nimekirja. Mul oli olemas ka nimekiri raamatu pealkirjade tõlgetega, kuid Andile näitasin originaalpealkirjade nimekirja ja hakkasin neid suuliselt tõlkima. Ühe pealkirjas esineva sõna puhul ei tulnud mulle meelde, kuidas see oli tõlgitud. Ütlesin: "No näed sa, kodus töötab pea paremini, sest seal oskasin kõik ära tõlkida." Andi juurest lahkudes rääkisin emale ja isale, et nüüd võib Ant arvata, et ütlesin talle "teie" asemel "sina", aga tegelikult ma ütlesin endale. Isa vastas, et endale ei öelda. Suundusin koos suure hulga inimestega auditooriumisse, kus mälestati eile surnud inimest. Ta oli surnud äikse tagajärjel. Pool aastat varem oli surnud ka tema abikaasa. Ees pinkides istujad nutsid. Siis asuti matemaatika loengu juurde. Mõned minu klassiõed püüdsid mind ära ajada, sest ma ei olnud matemaatika üliõpilane, aga ma ei läinud, sest enda arvates tulin siia just viisakuse pärast - seoses matustega. Tahvlil lahendas üks üliõpilane matemaatikaülesannet. Algul ma ei jälginud teda, aga kui ta kirjutamise lõpetas, hakkasin tähelepanelikult tema lahenduskäiku lugema. Algul oli tal tähe alfa kirjutamine halvasti välja tulnud, hiljem sai ta selle paremini kätte. Lahendus algas sellest, et ta jagas iksi iks üheks ja iks kaheks. Edasi ma ei olnud kindel, mida ta kirjutanud oli. Võibolla mul polnud ka kõiki vajalikke eelteadmisi. Õppejõud ütles: "Nagu on öelnud Lennart Meri, integraali võtvad maod ei murra. Mõni natuke mürgitab." Sellega tahtis ta öelda, et mürkmaod ei ole nii tapvad kui kägistavad maod. Et üliõpilase lahenduskäik oli vale, kutsuti tahvli ette järgmine üliõpilane. Auditooriumist kostis pominat, sest teine üliõpilane kirjutas uuesti osa asju, mis esimene juba kirja oli pannud, sealhulgas iks üheks ja iks kaheks jagamise. Õppejõud võttis tahvlilapi ja kustutas mõned asjad ära, aga ma ei saanud aru, kumma kirjutatutest. Üliõpilane hakkas nii kiiresti kirjutama, nagu oleks tegemist komöödiafilmiga. Sander kobas mu taskut ja ütles imestunult, et mul ei olegi pangakaarti taskus. Vastasin, et mul ei olegi pangakaarti, vaid ma hoian raha seifis. Soovitasin tal seif ära varastada. Sander ütles, et ta varastabki.