Õppeaasta algus

Nägin unes, et otsisin otsingumootoriga märksõna "forell". Leidsin lehekülje forellilaadsetest. Mulle ei meeldinud, et see lehekülg kuulus homoklubile. Tahtsin leida ka lehekülje forellidest ilma teiste forellilaadseteta. Teised pere liikmed väljusid ja ütlesid, et ma neile järgi läheksin. Ma ei olnud veel aru saanud, kuhu minnakse, kas HIV-proovi andma või kontrollima, kes hallutsinatsioone kuuleb. Enne kodust väljumist tahtsin ära puhuda kõik küünlad. Riiuliservadel ja puhvetil põles palju küünlaid. Aga kui ma olin kõik juba ära puhunud, läksid osad uuesti põlema. Puhusin veel, aga nad ei kustunud enam. Teised jõudsid juba kaugelt tagasi. Nad rääkisid, et olid käinud psühholoogi juures, kes esitas küsimusi nagu: "Kust te võtate, et te üksmeelsed olete?" või "Teid ei ole näha. Millal te midagi tegema hakkate?" Ütlesin, et kui ta nii tobedaid küsimusi esitab, siis ma ei peagi tema juurde minema.

Nägin unes, et koolis pidid toimuma uue õppeaasta puhul maleturniir ja aktus. Arutasime Tooma ja ühe tema tuttava tüdrukuga, kes minu oletuse järgi oli kirjanik, kas sinna minna. See tüdruk ütles, et tema küll käis eelmisel aastal aktusel, kuigi oli ka juba kooli lõpetanud. Keegi küsis, kas panna aktus ja turniir samale või eraldi päevadele. Vastasin, et need peavad olema eraldi päevadel, muidu ei jõua vahepeal riideid vahetada, nii et peaks ka turniirile minema ülikonnaga. Ärkasin hommikul ühiselamus. Pesin ja läksin kooli. Saalis algas turniiri asemel kehalise kasvatuse tund, mida andis Suumann, kes oli ülejäänud poisid juba üles rivistanud. Kuigi ma polnud pannud selga ülikonda, olin vajalike dresside asemel siiski teksapükstega, sest polnud kehalise kasvatuse tunniga arvestanud. Mõtlesin, et kui ma selle unenäo üles kirjutan, siis lisan juurde, et päriselt on Suumann surnud. Edasi mõtlesin, et võibolla ma eksin ja ta on veel elus, nii et parem on seda mitte juurde märkida. Siis algas saalis aktus. Saali ees seisis üks naisõpetaja, kellel oli nii vähe riideid seljas, et tema poole oli imelik vaadata. Keerasin näo saali tagumise otsa suunas. Kuulasin Kristeri järgnenud kõnet samuti seljaga Kristeri suunas. Kristeri jutu peale kostis saalist palju naeru. Kui mina oleksin rääkinud sedasama teksti, ei oleks naerdud. Krister ironiseeris kellegi üle, kes kirjutavad lepingule alla ja pärast vabandavad paremate tingimuste mitte väljakauplemist sellega, et ei olnud aega. Mõtlesin, et kui ta mind silmas peab, siis ta eksib, sest mina pole sellist asja öelnud. Edasi rääkis Krister, et kõnealused ütlevad pärast, et programmi jäi tõesti igasugust jama sisse. Nüüd sain aru, et ta räägib kahe suure partei ühinemisest. Need parteid olid teinud kaks katset peaministrikoht endale saada, kuid mõlemal korral hääletusel napilt alla jäänud.