Unenäod uurimisega

Üks minust noorem üliõpilane oli kirjutanud uurimistöö, aga see ei olnud veel täiuslik. Õpetasin teda, kuidas otsida raamatukogu kataloogist teemakohast kirjandust. Küsisin talt, kas ta Antiigileksikoni on kasutanud. Ta vastas, et on küll. Siis leidsin ma avariiulilt raamatu selle Rooma keisri kohta, kelle ajast ta pidi kirjutama. Seda ta ei olnud veel kasutanud. Mul oli hea meel, et sain teda õpetada. Temal nii hea meel ei olnud, sest ta ei olnud kindel, kas ta oskab saadud raamatuid kuidagi kasutada. Läksin mööda koridori kõndides kogemata lüliti vastu, mis hakkas kõiki laetulesid põlema panema. Need kustutati jälle ära. Nüüd oli liiga pime. Hakkasime raamatukogust välja jooksma, sest oli karta, et siin võib varsti midagi halba juhtuda.

Mägedes tulid kokku kõigi aegade tõstmise maailmameistrid, kellest osad olid 300-aastased. Küsisin, kas nad on tõesti nii vanad. Võibolla tõstmisega tegelemine aitas nii vanaks elada. Vennad vaidlesid mulle vastu, et tegemist ei ole mitte 300-aastastega, vaid 300 kilo tõstnutega. Vaidlesin omakorda vastu, et öeldi just, et siin on kõigi aegade maailmameistrid ja võistlusi hakati pidama 300 aastat tagasi. Üks traktor ei osanud üle mäe sõita. Jälgisime, kuidas ta aegamööda üle kuristiku serva nihkus ja kukkuski kuristikku. Uurijad läksid edasi. Nad kirjutasid üles tähelepanekuid selle asustamata ala looduse kohta. Mõtlesin, et need tähelepanekud on tegelikult pealiskaudsed. Maletaja uurib seise palju põhjalikumalt. Vastu tuli teine rühm inimesi. Nüüd tuli üksteist tulistama hakata, kuid jõuti siiski kokkuleppele, et suhtutakse üksteisesse rahumeelselt. Asja oleks ehk keerulisemaks teinud, kui vastutulijate hulgas oleks olnud indiaanlasi. Rahvaarv sai kasvada vastavalt sellele, kuidas Ameerika asustamisega edasi liiguti. See tähendas, et alati pidid osad nälga surema. Tekkis küsimus, kas uurijad jõuavadki tagasi asustatud paikadesse või lähevad uurimistulemused koos nendega kaotsi. Jõuti linnani, mille nimi oli Tartu. Ütlesin, et sellepärast see film Eesti keelde tõlgitigi. Ema vastas, et varem oli Ameerikas Tartu-nimelisi linnu palju.

Tõusime hommikul Meelval üles. Klaus ütles, et tal on salli vaja, sest tal kurk valutab. Võtsin enda kaelast salli ja andsin selle Klausile. Lugesime raamatut, kus oli juttu sellest, kuidas saaks keskkonnaprobleemid lahendada, kui inimestel tahtmist oleks. Mõtlesin, et sellises raamatus on peidus ka see oht, et siis inimesed arvavad, et lahendus on veel alati olemas. Toiduprobleemide lahendamiseks tuli päristuumsete rakkude kõrval hakata kasvatama osatuumseid rakke. Klaus mõtles kõik küsimused läbi, aga mina lugesin niisama. Ühe küsimuse olin enda jaoks ära lahendanud, kuid lahenduse unustanud. Ütlesin, et kohe ma lahendan selle uuesti.