Neeger tänaval

Nägin unes, et kuulsin õhtul raadiost väga ilusat laulu ansamblilt Kukerpillid. Laul oli isa sõnadele. Kui see läbi sai, oleks ansambli liige pidanud isale sõnade kasutamise eest raha maksma, aga ta ei teinud seda, vaid läks niisama ära. Küsisin, kui palju see hästi kallis šampuse pudel maksiski. Tõnu ütles, et 15 000 krooni. Ütlesin, et need on lollid, kes nii kallist ostavad. Nad arvavad, et kui ostavad kallima asja, siis saavad midagi väärtuslikumat, aga võivad saada hoopis suure pettumuse osaliseks, nagu esimest korda alkoholi tarvitaja, kes seda kuulduste põhjal väga maitsvaks on pidanud. Isa rääkis, et kui kirjastus müüs vahepeal Piibleid ainult 60 krooni eest, siis neid ei ostetud, aga kui hinda tõsteti, siis hakati jälle ostma. Seda seletasin sellega, et inimesed ei taha näiteks pulmadeks liiga odavat kingitust teha. Nüüd leidsin, et ka minu luulekogusid ei ole läbi müüdud just liiga odava hinna pärast.

Kuulasin pealt Kristeri ja Arturi jutuajamist, ise midagi vahele ütlemata. Sain teada, et nad on liikumispuudega invaliidid. Artur rääkis, et ta on võtnud endale arstitõendi, mida ta näitab ette, kui kaotab kaardimängus suurema summa raha. Tõendi järgi on ta hakanud nii suurele summale mängima uimase peaga, mistõttu ei pea ta seda välja maksma. Vahel teeb ta ka nii, et maksab sama suure summa välja, aga näitab samal ajal tõendit, et tal oli õigus ka mitte maksta, nii et ta teeb seda ainult suuremeelsusest. Vahel kui ta on kaotatud summa tagasi küsinud, teeb ta ettepaneku selle peale uuesti mängida, panust ainult 27 senti vähendades. Krister ütles, et ta loodab, et nende eest emad hoolitsema hakkavad, sest peaasi on, et neist ei saa paadialuseid. Nüüd hakkas mulle tunduma, et mõlema jutt võib olla naljajutt, sest tegelikult oli Kristeril endal korralik töökoht olemas - ta oli ajakirjanik. Krister läks juures olevasse majja. Kui Artur märkas, et mööda tänavat läheneb neeger, jooksime mina ja Artur hirmuga samuti majja. Peitsime ennast kolmekesi samasse tuppa. Aga Krister kippus aknast välja vaatama, mistõttu oli oht, et neeger näeb teda ja saab meid kätte.

Mängisin maleklassis turniiri. Minu jalanõude küljest pudenes põrandale porihunnik. Küsisin Rei käest harja, et see kokku pühkida. Kui olin harja saanud, hakkasin prügikasti viskama ka põrandal leiduvaid mutreid. Rei keelas, et selliseid asju ei visata ära. Ta ütles, et ma koristan liiga sageli. Kaalusin, kas vastata, et hoopis minu ema koristab liiga sageli. Kuna olin selle turniiri ajal kohale jõudnud iga päev veerand tundi enne mängu algust, küsis Rei, kas ma magan öösiti vähe. Vastasin, et ma magasin kaheksa tundi, kuigi kaheksa tunni magamise järel hakkas uni ära minema. Lahkusin läbi saali. Saalis oli Anto, kes ütles mulle, et ma näitaks, mitu korda ma peaga palli õhku saan põrgatada. Mul tuli ainult üks põrge. Küsisin Antolt, mitu korda ta saab järjest reketiga sulgpalli õhku põrgatada. Anto vastas, et sada kuni sada kümme korda. Rääkisin, et mina põrgatasin 1000 korda ja siis katkestasin, sest käsi väsis ära. Parandasin ennast, et tegin seda hoopis pingpongipalliga. Sulgpalli ma poleks nii palju kui Anto põrgatada saanud.