Unenägu põtradega

Astrid Lindgrenil oli mitmeosaline raamat neljast lapsest. Ütlesin, et seda ma ei ole lugenud, kuigi enamuse tema raamatuid lugesin läbi. Kõndisime metsas. Kiitsin kui huvitavaid lindusid siin näha on. Lootsin, et see lind ei ole kägu, sest käost on arvatud, et tema nägemine tähendab surma. Sõime marju. Siis nägime eespool tee kõrval põtra. Kuna põdrad on ohtlikud, ütlesin teistele, et nad seisma jääksid. Seal oli terve põdrakari. Hakkasime tagasi minema, et neist eemalduda. Läksime üle jõe viivale sillale. Minu arvates oli see kindel koht, sest põdrad ei tule kunagi sillale. Aga vennad arvasid, et põdrad teevad jõest endale ainult "loodusliku tõkke", see tähendab, et võivad tulla ka sillale. Kui vendadel õigus oleks olnud, tähendanuks see, et nüüd oleme põtradele eriti hästi nähtavad. Nii põgenesime teisele kaldale ja jätkasime ka seal põgenemist.

Üks muusikateos oli potitaim. See oli väga ilus muusika, aga taim juuriti sellest hoolimata välja ja pandi tema asemele uus kasvama. Säilis lootus, et see kasvab samasuguseks.

Üks maleajakirjanik kirjutas, et need ajad on möödas, kus maailma malehuvilistele kõik Eesti autoritelt pärinev erakordselt väärtuslik tundus. Ta jätkas, et Kerese artiklite uurimiseks peaks keegi doktoritöö kirjutama. Mõtlesin, et võibolla ta ei teagi, et "Igavene tuli" on ilmunud, ja laseb nüüd koostada uue samasuguse sisuga raamatu. Ta jätkas oma juttu aga sellega, et muidugi saab kuu ajaga kokku kirjutada sellise paksu raamatu, nagu on ilmunud. Ta hakkas karjuma: "Ma ütleksin, et igaüks on see, mida ta kirjutab!" Ta karjus valjemini: "Sina ka! Sina ka!"

Vaatasin raamatust lahtiseid avanguid. Toodud oli variant, kus must käis lühikese vangerduse teinud kuninga eest edasi kolme etturiga. Päris kindel ei saanud olla, milline see variant on, sest trükiviga seal oli - löödi väljale, kuhu ei saanud lüia. Järgmises variandis läks valge kuningas avangus h4, aga valge sellepärast ei kaotanud. Läksin ühele nädalalõpu turniirile. Sain neil alati täpselt 50 protsenti punkte, aga üks vastastest oli alati ilma reitinguta. Klaus tegeles malega palju kordi vähem, aga sai esimest korda 50 protsenti täis ainult natuke aega minust hiljem. Siiril oli vaja minna ühest kabinetist nõu küsima. Saatsin ta sinna läbi pika räpase koridori. Maja ees näidati, et siin on tugev aed. Tegelikult selgus, et hulk aialippe oli küttepuudeks murtud. Poliitikuid taheti rahaga tänada. Keegi ütles, et Mart Laari ei tohi Eesti rahaga tänada, sest ta on Eesti raha vaenlane. Buss viis kõik koju, sõites esimesena minu maja juurde.