Unenäod - Napoleonist ka

Läksin üle Sõpruse silla, kus natsid inimesi maha lasksid. Seal oli A-tähe kujulisi teid, ja natsid tahtsid hävitada kogu A-tähe kujulise kunsti.

Venemaa pakkus mulle venekeelse elektronkirja lugemiseks programmi. Võtsin selle vastu. Ta pakkus ka eestikeelset programmi, aga kui nägin, et ekraanil on juba pilt viltu, siis keeldusin. Sain pildi otseks tagasi. Vaatasin, et programmi nimi peaks tõlkes tähendama "must hobune", seega võis arvata, et ta käitub arvutis Trooja hobusena ja edastab Venemaale luureandmeid arvuti sisust. Parem oli ka venekeelne programm kustutada.

Olime raekoja tornis. Varem oli siit paistnud kogu Tartu linn, aga nüüd oli maju ette ehitatud ja kõik enam ei paistnud. Tallinna raekoja torn oli Tartu omast vanaaegsem. Läksime üle turu silla. Pille rääkis, et ta nägi Tartut lennukilt. Ta pidas õudseks, et Tartu linnaosad on sama hajutatud nagu Napoleoni väed. Napoleon vallutas suure territooriumi, nii oli tal vaja vägesid hajutada, kuid lahingu päeval lõid tema sõdurite mõõgad ikkagi ühte ja samasse punkti.

Seisin trepikoja ees. Minu juurde tulid viis kassi. Ajasin neid eemale. Kartsin, et tõmban sellepärast kasse ligi, et olen marutõbine. Tuli üks meditsiinitöötaja, kes ütles, et pean minema proovi andma. Ta ütles, et ta näeb minu näost, et ma olen haige. Algul arvasin, et ta mõtleb marutõbe, aga siis hakkas tunduma, et ta räägib rahhiidist. Vaatasin, et mu sõrmed on moondunud. Kartsin, et mind hakatakse süüdistama, et ma pole õigel ajal arsti juurde läinud. Olime teatri laval ja ronisime mööda redelit üles. Teatris kasutati kõigis etendustes ruumiefekti saavutamiseks redeleid. Kartsin, et ükskord võivad need ümber minna. Hakkasin rääkima redelite vastast juttu.

Ema ütles, et ta hakkab ka asju üles kirjutama. Hoiatasin teda, et meie üleskirjutuste andmed ei lange kokku ja siis tuleb pärast vaidlus. Mina olin kirjutanud negatiivselt ühest koolidirektorist. Ema ütles, et ma ei saa kindlalt teada, et ta on selle kooli direktor, ma olen seda mõnelt tuttavalt kuulnud. Ütlesin, et lugesin seda ajalehest. Ema arvas, et siis peaksin ma ikkagi juurde märkima, mis kellaajal ma seda teada sain. Klaus oli ka ema poolel. Ütlesin Klausi kohta, et nüüd annavad direktorid ennast juba koju kätte. Isa ütles Klausi rahustamiseks, et ta loeks mõne minu luulekogu läbi. Klaus vastas, et ta on neid lugenud. Ta ütles veel midagi, mis võis olla nende halvustamine, aga ma täpselt ei kuulnud, sest olin juba teise tuppa läinud. Näitasin seal Toomale joonistust vanamehest, kelle nägu ja kael koosnesid kortsudest ja nende vahele jäävatest laikudest. "Tudu!" ütles Toomas vanamehe kohta. Ütlesin, et selle plakatiga võiks kutsuda inimesi üles saja-aastaseks elama. Toomas hakkas naerma. Võtsin tal särgikraest kinni. Toomas langes selili ja lõpetas naermise. Lasin tal särgist lahti. Ta hakkas uuesti naerma. Ütlesin, et kartsin juba, et poosin ta särgiga üles.