Mäluprobleemid

Nägin unes, et olin teinud hulga uusi peegelpilte. Näitasin neid emale. Rääkisin, et peegelpildid on palju paremad kui renessanss. Raffael ei ole nende kõrval midagi. Siis läksin oma voodi juurde. Nägin selle pealt, et mulle on tulnud üks kiri ja üks postkaart. Postkaardist arvasin algul, et see on Helinalt, sest sellel oli Helina nimi. Aga lähemalt vaadates nägin, et see oli hoopis Helinale saadetud. Keegi tundmatu mehenimega isik oli Helinale minu aadressil kaardi saatnud. Kiri oli maleteemaline. Kartsin algul, et selles on kirjas, et mult võetakse üks Põlva turniiril saadud punkt vähemaks. Aga lugedes nägin, et see käis hoopis maleprogrammide programmeerimise kohta. Oli muudetud seisuhinnangut a4 seisva lipu ja ühel väljal seisva oda kohta, nii et neid peeti nüüd võrdseks. Asja kontrollimiseks paluti kirja saajatel saata oma partiisid statistika tegemiseks. Olin kohe pärast Põlvast kirja saamist seda Põlvasse lugema sõitnud. Nüüd tahtsin jälle Tartusse sõita, aga ei olnud kedagi, kes autot juhiks, sest teised hakkasid turniiri mängima. Ma ei mäletanud, kas ma olin tulles ise juhtinud või oli mul olnud autojuht, igatahes meie auto oli siin. Seejärel olin kodus suures toas ja vaatasin oma sahtlist vanu pabereid. Kunagi oli ka Kristjan K. mulle välismaalt kirja saatnud. Ma ei teadnud enam, kui vanad need paberid on. Selle kontrollimiseks küsisin ülejäänud toas viibivatelt inimesetelt, mis aasta ja mis kuupäev praegu on. Kuupäeva tahtsin teada saada sellepärast, et pandi parajasti püsti kuuske. Mulle ei vastatud. Kordasin küsimust, põhjendades sellega, et tahan teada, kas näen praegusel hetkel toimuvat või pilti minevikust. Viimast ma küll eriti ei uskunud, aga seda, mis aeg praegu on, ma ikkagi ei mäletanud. Mulle ei vastatud endiselt. Kahele ülejäänud toasolijale tegi nalja, et ma aastaarvu ei tea. Nõudsin, et nad vastaksid, sest nad peavad mind aitama. Kui nad ka seda nõudmist ei täitnud, läksin ühele neist juurde ja näpistasin teda, kuni ta ütles, et praegu on aasta 1996. Mulle tundus, et peaks olema paar aastat hilisem aeg, aga kuna ma ei saanud seda kontrollida, siis teesklesin, nagu usuksin mulle öeldut. Hakkasin mõtlema, et aastal 1996 oleksin ma umbes 13 või 16 aastat vana. See tähendab, et ma käiksin siis veel koolis. Aga ma mäeltasin vähemalt nii palju, et olen juba kooli lõpetanud. Otsustasin täpselt välja arvutada, kui vana ma oleksin aasta 1996 korral.

Tõusin lendu. Lendasin viiekorruselise maja katusest kõrgemale. Oli oht, et ma maandudes puruks kukun. Mõtlesin, et tegelikult mulle meeldivadki näilised ohud nagu Karlssoni omad. Edasi mõtlesin, et kui tegelikult juhtuks siiski päriselt ka õnnetus, siis oleks vist algul samuti selline tunne nagu Karlssonil.

Ameerikas olid paar lennukit nii kõrgele õhku tõusnud, et nad kadusid radarite vaateväljast. Nüüd kardeti, et need lennukid teevad midagi halba. Üks mees ütles mulle, et selle taga on tema, aga see ei ole minuga seotud. Läksin mööda majast, mille number oli muutunud 20-ks. Sellele mehele oli see maja tähtis, sest 20. kuupäeval on Hitleri sünnipäev. Mulle tuli meelde, et see maja on muidu ka tähtis, sest selles elavad Astrid Lindgren ja Karlsson. Küsisin, et kui Ameerikas lennukid jälle nähtavale ilmuvad, kas nad tulistatakse siis alla. Seda oli oodata, sest nii oli lubatud teha kursist kõrvale kaldunud lennukitega. Hiljem teatati, et Ameerikas toimus tartlase korraldatud plahvatus. Pille ütles, et talle tuleb selle kohta telneti kaudu uudis. Ta läks teise tuppa seda kustutama. Pillele tulid arvuti kaudu uudised kõigist terroriaktidest sellepärast, et ta reisis palju ja tal oli vaja teada, millistes riikides on parajasti sinna sõitmiseks liiga ohtlik olukord. Ameeriklasi rahustas see, et nad said Tartus kättemaksuks omakorda terroriakti korraldada.

Mult küsiti, kas ma jalakarvu ka lõikan. Ma ei mäletanud, kas ma olen seda teinud, aga otsustasin, et vähemalt rohkem ma seda ei tee, sest olen kuulnud, et lõikamist peetakse rõvedaks. Kõndisin kõrvalhoovi, kus oli palju MTV lauljaid. Paljud neist olid lühikeste pükstega. Mulle tuli vastu üks maleklubist tuttav vanamees. Tahtsin teda teretada. Esimene silp tuligi vähemalt enda jaoks kuuldavale, aga suu jäi vastu tahtmist avanemata. Kõndisin oma trepikoja ukseni. Sisenesin koos poisiga, kes kunagi selles trepikojas elas, aga oli ära kolinud. Nüüd oli ta nähtavasti tulnud vana maja vaatama. Trepikojas olid kahe korteri uksed lahti. Vaatasin nende uste poole. Seejärel mõtlesin, et nüüd mind peetakse võibolla vargaks, kes vaatab, kuidas saaks midagi ära viia. Üks naine oli kunagi rääkinud, kuidas üks poiss oli ühte majja sisenenud ja vilavate silmadega ringi vaadanud. Tegelikult lahtiseid uksi ainult vilavate silmadega vaadata saigi. Läksime trepist üles. Aga ühe trepivaheni jõudes see enam ei tõusnud kõrgemale, vaid hakkas jälle madalamale laskuma. Küsisin: "Kuhu maale see trepp viib?" Edasi kõndides jõudsin jälle maja välisukseni, aga see oli väljumisel teises maja otsas kui sisenemisel. Nägin kahte lasteaeda, mis tähendas, et olen sattunud Kaunase puiesteele vana kodu juurde. Üks lasteaed oli pruun, teine oleks pidanud olema valge, aga oli kollane. Tegelikult olidki hilisemal ajal mõlemad kollaseks värvitud. Selle maja esine, kust ma väljusin, oli palju tuttavam kui see, kust ma olin sisenenud.