Unenäos räägitud anekdoot

Mängisin turniiril malet. Tegin 15 käiku teooria järgi, neist 15. käigul kahisin viguri. Rohkem ma teooriat ei teadnud. Järgmisel käigul tahtsin vigurit tagasi saada. Mõtlesin vähe ja tegin käigu, millega ma küll lõin teises lauapiirkonnas oleva vastase nupu, aga mis osutus määrustevastaseks. Minu taskukell oli hakanud taha käima. Leidsin, et on halb, et ta just turniiri ajal nii käituma hakkab, sest siis võib mõnele mängule hiljaks jääda. Rääkisin sellest inspireeritud anekdoodi:
Kirikuõpetaja ütleb pühapäeval rahvale: "Eile oli viimnepäev." Selle peale kuulajad ohkavad ja üks neist ütleb: "Kahju, et ma just eile unustasin kalendrilehte keerata."

Ühes majas puhkes tulekahju. Lähedal oli telefoniautomaat. Helistasin sellelt numbril 112 ning kutsusin tuletõrje. Tuletõrje lubas, et ta tuleb ja vaatab selle maja üle. Kõik inimesed, kellest oli teada, et nad selles majas viibivad, jõudsid välja, aga ei olnud välistatud, et seal on veel keegi. Tuli läks suuremaks, seetõttu läksin enne tuletõrje kohale jõudmist uuesti telefoni juurde, et öelda, et nad tuleks kahe autoga.

Vaatasin Paides veranda aknast välja. Mööda läksid kummalise välimusega inimesed. Ühte neist nimetati koerinimeseks, sest ta meenutas välimuselt väga koera. Samas ei olnud aru saada, mis temas täpselt koeraga sarnaneb. See pani teda pikemalt vaatama, et püüda sellest aru saada. Läksin sõjaväkke, mõeldes, et mis siis saaks, kui ma peaks sõjaväkke minema. Siia saabusid ka minu klassikaaslased, kes nägid välja umbes 40-aastased. Eriti vana oli Kristjan K. Oli saabunud ka meie õpetajaid, aga nemad polnud vanemaks muutunud. Läksime trepist üles. Mõtlesin, et kuigi see on unenägu, tajun ma igas trepivahes iga astet eraldi.

Olin vaadnud King Kongi filmi kahte esimest osa, nüüd oli valminud ka kolmas ja hakati seda näitama. Filmil oli selline muusika, et see kostis teisest kohast kui ta tegelikult tulla sai. Hakkasin kahtlema, kas see on üldse filmimuusika või rammib hoopis auto väljas maja. Vaatasime fotosid. Tunne Kelamist paraadfoto tegemiseks oli diivanilt kõrvaldatud kõik mänguloomad, aga meie pere lastest oli samal diivanil tehtud foto koos nende loomadega. Vaatasin uut Rauna kirjastatud raamatud, millele olin ka mina kaastööd teinud. Raun oli minu artiklit kõvasti lühendanud. Ta oli lõiganud välja ajaloolise ülevaate, mis oli küll põhjendatav sellega, et see oli olemas ka teiste autorite artiklites. Aga sisse oli jäänud lause, et reastasin lõigud loogilises järjekorras. Nüüd polnud see enam päris õige, kui neid lõike endid enam ei olnud. Minu kaastöö oli kahanenud ainult kolmele leheküljele. Vaatasin, kas see on raamatusse võetud artiklitest kõige lühem. Läksime vendadega Sulev Vahtre tuppa ja vaatasime tema raamaturiiulit. Nägin, et ühes paksude raamatute sarjas on ilmunud ka kolmas raamat. Minul olid olemas ainult esimesed kaks.

Mina, Tristan ja veel üks klassivend olime õhtul ajaleheputka juures. Vaatasin, mida Tristan ostab. Arvasin, et ta ostab mahla, aga ta ostis siiski viina. Ise ei ostnud ma midagi. Ütlesin, et putka pannakse sellepärast nii vara kinni, et muidu peaksid nad minu tööle võtma. Läksime majja, kus pidime ööbima ja kus ülejäänud olid juba kohal. Mõtlesin, et ei tea, kas putka peab avama natuke varem või natuke hiljem kui on ametlik avamisaeg. Olime samas ruumis, kus oli enne olnud tulekahju. Märkasin jälle suitsu. Algul arvasin, et puhkeb uus tulekahju, aga siis sain aru, et ahi ajab siin alati suitsu sisse. Järgmisel hommikul ei tehtud sama ruumi servas olevat putkat õigel ajal lahti. Vaatasin ajalehte "Universitas Tartuensis". Selle kolmandal leheküljel oli minu luulekogu arvustus. Selle pealkiri oli "Simo Runnel on ilus", millega mõeldi, et minu luule on ilus, kuigi varem on väidetud vastupidist. Arvustuse esimene lause ütles, et minust võib saada uus Tartu luuletaja.