Unenägu Kafkaga

Nägin unes, et tahtsin arvutiga kirjutama hakata. Lasin selleks Klausil endale meelde tuletada, kuidas õ-tähte tehakse. Kui ta oli näidanud, tuli mulle meelde teine ja lihtsam võimalus. Kui olin seda Klausile maininud, ütles ta, et kui ma tahan välja ka trükkida, tuleb kasutada keerulisemat meetodit, samuti ühe teise tähe puhul. Arutlesin selle peale, et ega ma ei taha välja trükkida, ma saadan faili otse kirjastusele, aga siiski, kirjastuses tuleb see ikkagi välja trükkida. Alustasin kirjutamist. Olin päev läbi selleks ettevalmistusi teinud ja alles päeva viimasel tunnil sain alustada. Ütlesin, et nüüd tuleb mul kirjutada tunni ajaga 100 lehekülge. Kirjutasin ühte ilukirjandusteost, mille idee mul oli juba varem valmis. Sõin seda toitu, mis sellest jutus valmistati. Minu idee kohaselt oleks üks toidu osa pidanud olema jõhvikakissell, aga ema ja isa soovitusel olin selle asendanud kapsaga supiga. Kuigi see ei olnud päris kapsasupp, oli see nii halb, et ma ei suutnud taldrikut tühjaks süia. Rääkisin, et nii on jutu idee rikutud, sest idee järgi pidi tegemist olema maailma parima toiduga. Küsisin emalt ja isalt ka, miks nad arvavad, et tegelane kasutab toidu valmistamisel kana, kui on öeldud, et ta valmistab söögi viimastest kodus leiduvatest toiduainetest. Seejärel lamasin pimedas oma voodis. Keegi lõi vastu voodit plaksu, ja kuulsin nagu keegi ütleks, et ma arvan, et ühtegi asja, mida pole Kafka teostes, pole olemas. Ütlesin Kafkale, et tema loogika peaks mind mõistma. Kahtlustasin, et toas võib keegi peale minu veel olla. Otsustasin talle igaks juhuks vastu hakata, aga mul oli raske ennast liigutada.

Järgmine unenägu tundus väga pikk, aga seda ma ei jätnud meelde, sest see ei olnud üldse unenäo moodi. Lamasin selles juba valges toas voodis ja mõtlesin mingitele tühistele asjadele. Ühes või kahes unenäos pidime ära kolima. Me ei olnud seda veel teinud, aga post oli juba järgmisse majja suunatud. Ma ei olnud järgmise majaga rahul, sest see tundus veel varisemisohtlikum kui praegune. Maja asus Kaunase puiesteel selle hoovi lähedal, kus me 1980. aastatel elasime. Sinna piirkonda tagasi saamisega olin küll rahul, kuigi ma polnud kindel, kas seal väljas kõndides tekib veel sama enesetunne kui vanasti. Viimases unenäos sain Piretilt kirja, milles ta ütles, et see, et ma pole veel tema tänast ajaleheartiklit kommenteerinud, näitab, et ma pole arvuti taga olnud. Ta arvas, et ma magasin sisse nagu igal teisel päeval. Sellega ma polnud nõus. Kui ma ei pane helisema äratuskella, siis ei saa sissemagamisest rääkida. Kui ma hiljem üles tõusen, siis tasakaalustan seda sellega, et lähen hiljem magama.