Unenäod paadiga

Nägin unes, et üks mees oli pannud oma võrguleheküljele mitmele inimesele viiteid, aga minu blogile oli ta sinna pannud erinevalt teistest palju viiteid. See mees saatis mulle kirja, et ta tegi kindlaks, et ühe Helina unenäo sisu kattub ühes raamatus kirjutatuga. Vastasin talle, et ta kontrolliks ka teisi Helina unenägusid. Mõtlesin seejärel, et see, et Helina unenägu on raamatuteksti sarnane, ei tähenda, et ta oleks selle raamatust maha kirjutanud, vaid ta raamatu lugemise mõjul nägigi selleteemalise unenäo. Nägin seda meest tänaval. Ta küsis mult, kuidas ma tema kirjandusteemalise lehekülje leidsin. Vastasin, et nägin, kust leheküljelt on minu omal käidud. Rääkisin selle mehe kohta, et ma tean tema perekonnanimega veel ühte naist, aga nad ei ole sugulased. Mõtlesin seejärel, et võibolla on nad omavahel abielus. Kõndisime neljakesi edasi. Kaks tükki läksid ees üle tee, mina ja üks mees jäime foori rohelist tuld ootama. Selle ajaga jõudsid ees kõndijad nii kaugele, et mõtlesin, et ma neid enam ei näe. Läksime siiski kõik majja, kus pidime ööbima. Arvati, et meid on paadis liiga palju ja keegi peaks merre hüppama. Öeldi, et nüüd vaadaku igaüks tikku, ja kes näeb selles midagi hirmsat, see hüpaku ise merre. Teadsin ette, et mina midagi hirmsat näen, aga ei kavatsenud merre hüpata. Pesin parajasti hambaid, ja see oli nii ilus tegevus, et tundus piisava õigustusena ellujäämisele.

Tegin läbi une silmad lahti. Mulle viirastusid vaated Paide maja aknast. Need olid väga ilusad. Teadsin, et päriselt ma praegu Paides ei ole, aga mul tekkis suur tahtmine sinna minna, hoolimata sellest, et sõitmine on ebameeldiv. Tõusin üles kodus ja läksin vannituppa. Nägin peeglist, et minu nägu on üleni kaetud valge koorikuga. Kraapisin osa sellest maha, siis läksin kööki emalt küsima, mis haigus mul on. Ema ehmatas minu nägu nähes. Läksin vannituppa tagasi. Mõtlesin, et see võiks olla muidu pidalitõbi, aga pidalitõbi ei arene nii kiiresti. Kuna nägin peeglist, et üks silm on teisest väiksem, siis tundus võimalik ka, et asi on selles, et mul on üks silm peast tulnud. Aga see ei tundunud ka tõenäoline. Kui olin tuppa läinud, tuli Klaus näitama tõendeid selle kohta, et paadis võidakse küll nõuda, et keegi sõitjatest ennast uputaks. Kõigepealt näitas Klaus ühte karikatuuri. Minu jaoks ei olnud see veenev tõend, sest oli kunst, mitte teadus, pealegi ei leidnud ma kahe asja vahel mingit arusaadavat seost. Teise tõendina näitas Klaus ühte kirjutist. Selle autor oli Kauksi Ülle. Ta kirjutas, et kui Nõukogude ajal nähti, et Eestist Venemaale minevat vorstivagunit ei saa täis, siis nõuti, et vorstivabrikusse viidaks vastsündinuid. Selle kirjutise näitamisega tahtis Klaus nähtavasti tõestada, et inimesed on julmad.

Läksin pulma. See toimus koolimajas. Kohale jõudes nägin, et kuigi olin kavatsenud tulla ülikonnaga, olin kogemata jätnud selga tavalised riided. Vahetama ma neid enam ei läinud. Räägiti ühest kooliga seotud olnud vanast mehest, kelle nimi oli Schmidt. Algul ei tulnud mulle üldse tuttav ette, kes ta võis olla, aga siis meenus, et kunagi oli koolis stendil rippunud foto, kus olid õpetaja Mitt ja üks väga vana mees, ning öeldi, et see mees on Aleksander Schmidt. Pulma saabus esinema ansambel Abba. Sellesse oli pandud tantsima kaks nii noort tüdrukut, et need ei saanud kuuluda ansambli algsete liikmete hulka. Ukse peale tuli veel täiendav tantsutrupp, nii et polnud enam võimalik väljas käia. Üks õpetaja tuli ja küsis mult, millist luuletust mina esitan. Selgitasin, et mulle polegi sellist ülesannet antud. Siis ulatas ta mulle lehe ühe luuletuse tekstiga. Ma ei tahtnud seda vastu võtta, öeldes, et saan midagi pähe õppida ainult kodus. Õpetaja ütles midagi, millest võis aru saada, et ma võin paberilt ka lugeda, aga andis selle luuletuse siiski hoopis Maidule. Mõtlesin, et sellest, mis ma õpetajale ütlesin, võib ta järeldada, et ma ei õppinud koolis käimise ajal koolimajas viibides mitte ühtegi asja. Laua ääres rääkis keegi mees, et isa on vanaks jäänud. Isa vastas, et paari päeva eest sai ta selle mehega kokku, neil oli destruktiivne meeleolu ja nad jõid viina. Nüüd tahtis isa ühte teist alkohoolset jooki juua. Ta ütles, et üks pits ei tee midagi. Ütlesin emale, et kallame kõik joogid kraanist alla ja lõpetame peo üldse ära.