15 aastat keskkooli lõpetamisest

Suvel oli keskkooliklassi kokkutulek, täna põhikooli klassi oma. Keskkooliklassi kokkutulekult koju jõudes kirjutasin selle kohta kolm lauset põhikooliklassi listi. Vastati, et võiks selle kokkutuleku ka korraldada. Mina kirjutasin, et korraldada võiks klassivanem. Sellele vastati, et väiksem seltskond oli kiirkorras telefoni teel kokkusaamise organiseerinud ja mind uueks klassivanemaks valinud, et mina jõulude paiku uue kokkutuleku organiseeriks, kui rohkem inimesi Eestis on. Tegelesin parajasti Tõnissoni raamatu koostamisega, kes kirjutas kohusetunde vajadusest ja suurte ettevõtmiste organiseerimisest, nii ma ei lükanud seda ettepanekut tagasi, kuigi varasemast mul eriti organiseerimiskogemust ei olnud. Pakkusin välja, et kokkutulek võiks toimuda meie kooli saalis laupäevasel päeval. Kuna üks klassikaaslane kirjutas, et talle see päev ei sobi, tegin ettepaneku viia päeva osas läbi hääletus. Üks klassiõde pani selle omaalgatuslikult üles. Laupäev hääletati maha. Kuna tänavu langevad pühad ja nädalavahetused kokku ning pühasid hääletusele ei pandud, jäi kokkutuleku ajaks tööpäev. Hakati kirjutama, et meid on nii vähe, et võiks minna kohvikusse ja et saal on meie jaoks liiga suur. Mina jäin selle juurde, et seekord võiks vahelduse mõttes koolimajja minna, teine kord võib keegi teine kohvikus organiseerida. Aga saali vahetasin klassiruumi vastu, mille rentimine oli odavam. Klassikokkutuleku organiseerimise osa oli ka see, et liitusin Facebookiga, kuna sain klassikaaslaselt kutse. Varem olin öelnud, et mina Facebookiga liituda ei taha. Nüüd olen seal iga päev kirjutanud, kuigi palju lühemalt kui blogis. Kuulutasin lõpuks välja klassikokkutuleku tänaseks kuupäevaks algusega kell 14.00. Siis tehti ettepanek kellaaega hilisemaks lükata, kuna kõigil ei saa tööpäev läbi. Mina ütlesin, et algusaeg on juba välja kuulutatud, seda ei saa muuta, aga kes tahavad, võivad tulla 17.00. Ise lubasin 14.00 kohale minna ja endale kasvõi üksi tegevust leida. Küsiti veel, kas me mingeid mänge mängime. Ütlesin, et nägin unes, et viin läbi viktoriini, aga päriselt ei hakka seda vast tegema. Arvati, et võiks ikka päriselt ka viktoriin olla. Eile õhtul mõtlesin viktoriiniküsimused välja ja kleepisin koos vastustega kinnisesse ümbrikusse.

Täna hommikul muretsesin kõige rohkem sellepärast, kas ma pääsen koolimajja sisse, sest selle kohta olin unustanud koolimajas lepingut sõlmimas käies küsida. Kui kooli jõudsin, oli õnneks uks lahti. Muidu mul oleks helistamisega ka raskusi olnud, sest mobiiltelefoni mul ei ole ja täna sain teada, et telefoniautomaadid on ka ära kaotatud. Kuna tassisin kaasa väga raske koti, jäin kümme minutit hiljaks. Aga enne mind ei olnud kedagi jõudnud. Hakkasin lugema jõuludeks kingiks saadud ajalooraamatut. Ja see klass, kus ma seda lugesin, oli meie endine ajalooklass. Raamat oli huvitav, nii et igavust ma ei tundnud. Pealegi mulle meeldib väga koolimaja arhitektuur ja ma polnud seal ammu üksi olla saanud. Kui olin 20 minutit lugenud, saabusid kahekesi Annika ja Külli. Nendega tegime maja peal suure tiiru. Külli avas kõik lukust lahti uksed ja küsis seesolijatelt, kes nemad on. Koolis oli palju inimesi tööl. Kõige pikemalt rääkisime raamatukoguhoidjaga, kelleks oli meie kunagine matemaatikaõpetaja. Kui klassiruumi tagasi jõudsime, ei olnud ikka järgmist inimest saabunud. Aga majas käis ringi koristaja, kes tahtis nii klassiruumi kui ka välisust lukustada, kuigi lepingu järgi oleks pidanud olema vaba sissepääs. Neljas saabuja helistaski Annikale, et välisuks on lukus. Annika pani uksele minu kaasa võetud paberist sildi oma telefoninumbriga. Kokkutulekule saabusid täpselt meelde jäämata järjekorras veel Kristin, Merje, Kristina, Kati, Silja, Piret, Mari L., Liis, Peep, Kristjan K., Martin ja klassijuhataja Kalme. Kalme lasi igalühel midagi enda vahepealsest tegevusest rääkida. Täpselt ei jäänud need jutud meelde, aga vist oli kõigil peale minu lapsi. Kui üks rääkimisring oli läbi, andis Kalme uue küsimuse, et räägitaks oma reisidest või hobidest. Teised piirdusid reisidest rääkimisega, aga kuna mina reisidel ei käi, rääkisin hobidest. Klassijuhatajale kinkisin oma luulekogu ja kahele kunstnikukalduvusega klassivennale näitasin oma proosaraamatust illustratsioone, millega nad jäid rahule. Tund aega enne lepingujärgset ürituse lõppu mindi saali, kus lauldi. Lahkusime õigel kellaajal. Kooli väravas küsiti mult, et viktoriini ei toimunudki. Vastasin, et ei olnud aega teha. Paluti, et ma annaks vähemalt ühe viktoriiniküsimuse. Küsisin, mis oli meie esimese klassi teise koolipäeva esimene tund, kui esimeseks koolipäevaks lugeda aktuse päeva. Minu ema oli pidanud seda liiga raskeks küsimuseks, aga Kristjan vastas kohe õigesti, et klassijuhataja tund. Kõndisin koos mõnede inimestega Raekoja platsini, kus nemad pidid minema veel mingisse söögiasutusse, aga mina läksin koju. Koduteel oli kott palju kergem.