Raha pärast röökimine

Ajalehe koomiksis tehti nalja selle üle, et Meikar suhtus nalja tõsiselt. Meikari kohta oligi koomiksis öeldud, et ta nimi on Meikar, aga teise tegelase nime polnud öeldud. Teise tegelase all võidi mõelda mind, sest ma olin eile Meikariga paar lauset vahetanud. Mul oli elektronkirjade jaoks nüüd uus postkast. Seal ilmusid kõik kirjad lillelisele taustale, mistõttu samu kirju oli rahulikum lugeda kui vanast postkastist. Mulle tuli kiri väliseestlaselt nimega Osho, et ta maksab mulle Anna Haava luuletuste arvutisse sisestamise eest 750 miljonit. Mina ei olnud neid luuletusi sisestanud, aga ma ei hakanud rahast keelduma. Raha vastuvõtmise põhjenduseks võisin öelda, et ma olen vähemalt Haava kogutud luuletused läbi lugenud ja need meeldisid ka. Enne kui ma isa toa arvuti tagant lahkusin, trükkis see välja kitsa arveriba. Läksin kööki ja ütlesin isale ja emale, et mulle lubati rahvaluule eest 750 miljonit maksta. Isa ütles, et see on tõesti rahvaluule. Oma toas mõtlesin, et ei tea, mis ühikutes see 750 miljonit on. Kui sentides, siis saan ainult umbes 10 000 krooni, mis on väike summa. Aga arvatavasti on see Kanada dollarites, mis on kroonist vähemalt 10 korda suurem. Siis saan miljardäriks. Öeldi, et kellel kapital koos, see saab hakata äri ajama. Mõtlesin, et äri ajada ma ei oska, aga võin hakata meie kirjastuse raamatute väljaandmist rahaliselt toetama. Ma polnud kindel, kas see summa mulle ikka makstakse. Aga ma ei tahtnud pangaarvelt kontrollida, sest raha mulle suurt rõõmu ei valmistanud. Mõtlesin, et on täiesti võimalik, et keegi maksab oma lemmikluuletaja pärast nii suure summa. Ainult et haritlased on välismaal ka pigem vaesed kui miljonärid, nii et seda summat ei pruugi tal olla. Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, siis vaatasin esimese asjana, kas arve tuleb mulle uuesti kätte. Üks paber tuli, aga mitte nii suurele summale, seega oli see väliseestlane lihtsalt nalja teinud. Käes hoidsin ainult käkerdatud partiiprotokolli, millele Ago oli kirjutanud, et maksab mulle natuke üle 800 krooni ühe raamatu väljaandmise eest. Mõtlesin, et see on ka suur summa, sest Ago maksab seda oma pensionist. Ütlesin Tõnule, et malemäng põhineb ilul, aga õnneks ei mängita seda vähemalt naistega. Tõnu küsis, mis malenupud nüüd maksavad. Vastasin, et need ei maksa midagi, sest kui keegi klubis nuppe lõhub, ei pea ta neid välja maksma. Tahtsin Klausile rääkida, et üks mees lubas, nagu maksaks ta mulle 750 miljonit. Aga mulle öeldi, et Klaus oli ka eile köögis, kui ma sellest rääkisin. Nägin koridoris seismas ühte tüdrukut. See võis olla Haava luuletuste tegelik sisestaja või Anna Haava enda vaim. Mul hakkas piinlik, et olin nõustunud võtma raha vastu töö eest, mida ma ei olnud teinud. Röökisin õudusest ja mitu korda järjest. Täna röökisin tavalisest vaiksema ja ilusama häälega. Kui röökimise lõpetasin, istusin üksi pimedas toas voodi peal. Nüüd ma enam ei taotlenud raha, vaid hakkasin tontidega võitlema. Selleks tõmbasin käega läbi õhu. Esimene tõmme jäi lühikeseks, aga ma kordasin sama liigutust pikemana, tõmmates täisnurga ühest seinast teiseni.

*
Mängisin maleturniiril. Mul olid tabelisse kantud kõigi mängude tulemused sama värviga, aga ühte neist mängudest ei olnud ma tegelikult veel mänginud. Kohtunik Kolk pani lõppenud partiide protokollid igaühe erinevasse köitesse. Enamus köiteid olid ühte värvi, aga väärtuslikumate omad teist värvi. Seal oli ka tohutult pakse köiteid partiidega, mis olid mängitud enne seda turniiri mujal. Mul jäi mängida ainult Volpertiga. Kõige halvem tulemus, mis võis tulla, oleks olnud viik, sest ma oleks mõelnud nii pikalt, et ei oleks saanud kaotada. Kui ma oleks võitnud Fominat, oleksin öelnud pärast mängu lõppu, et mehed ongi males tugevamad kui naised. Turniiri kõige kõrgema reitinguga osavõtjat võisin võita niimoodi, et mängin peale nii hea seisu, et see paneb ta pikalt mõtlema, mistõttu võidan ajaga, kuigi lõppseis on mul juba läbi.

*
Kõndisin mänguväljaku juurde. Aga ma ei saanud sinna jääda, sest seal olid lapsed. Seetõttu kõndisin üle muru kõnniteele. Kõndisin bussipeatuse suunas. Minust jooksis mööda kaks venda. Kui buss tuli, jooksis üks vend kõigepealt teise venna juurde, et küsida, kas nad lähvad bussiga, seejärel jõudis ta veel ka bussini joosta. Vennad sõid jäätist. Mina bussi peale ei läinud, sest see oli sellise numbriga liin, millest ma ei teadnud, kuhu ta sõidab. Seejärel saabus kiiresti veel mitu bussi, aga need olid ka kõik tundmatute numbritega. Ja kuigi nad sõitsid läbi peatusetasku, ei jäänud nad seisma. Ühest bussist haaras üks naine kinni ja hüppas nii kaua kaasa, kuni ta peale lasti. Tal vedas, et ta lohisema ei hakanud. Lõpuks läksin ka ühele bussile. Mõtlesin, et bussiga sõitmise teeb huvitavaks see, et peale minnes ei mäleta kunagi, kas taskus pileteid on või mitte.