Kirjutan, et elu on põrgu

Mulle öeldi, et Oudekki tahab meiega sõpradeks saada ja tahab, et ma tema sünnipäevale läheksin. Tegin appi hüüdmise moodi häält. Ma ei teadnud, kas minna.

*
Isa näitas ühele inimesele, et mul on kaks päevikut, et see inimene neid loeks. Võtsin need enda kätte ja ütlesin, et ma ei luba teistel neid lugeda, sest kui ma kirjutan, et elu on põrgu, siis teiste lugemise korral muutub see veel hullemaks põrguks. Ühte neist päevikutest ma ei olnudki kirjutanud, vaid see oli tühi kleeplint. Hakkasin seda kerima.

*
Olime kooli juures pargis. Taevas hakkasid tiirutama vaenlase lennukid. Üks poiss hakkas nende eest joostes põgenema. Lennukid lasid maha just tema. Võibolla mõtlesid lendurid algul, et kõigepealt lasevad maha selle, keda muidu kätte ei saa, ja hiljem teised, aga hiljem läks neil see mõte üle ja teisi tulistama nad ei hakanudki.

*
Mängisin Tsivilisatsiooni. Alustasin uut mängu. Mõtlesin, kas olla selles Inglismaa või Prantsusmaa. Valisin Prantsusmaa, sest see oli vahepeal Euroopa kõige suurema rahvaarvuga riik. Valitseja nimeks valisin Napoleon. Oli valida veel, milliste avastusteni mäng jõuab. Mängu uuel versioonil ei saanud vaenlased enne mängija tsivilisatsioonile lõppu teha. Vennad ütlesid, et ühed osakesed ei olegi need, mis nemad olid arvanud. Õpetaja oli koolis neile valesti rääkinud.