Teaduste tervik

Istusime teatris. Öeldi, et algav etendus põhineb sellel, et kana on ühe teise olendi sugulane. Isa ütles, et õige, kana on tegelikult trieed. Kui etendus algas, laskusin liftiga saalist lavale. Üks naisehääl ütles selle kohta: "Laskub tundmatusse maailma." Hakkasin etendust vaatama lava tagumises servas istudes. Aga siis pidi tulema lava tagant suur nuga. Hakkasin selle eest põgenema. Aga põgenesin otse noa teele ette. See lõikas mul käe üleni veriseks. Ütlesin, et niimoodi ma võin verest tühjaks joosta. Klaus soovitas mul lavalt tõstukiga allapoole laskuda. Mul mahtusid mõlemad jalad tõstukisse, nii et trepiastmed jalgade all vajusid juba alla, aga kere sisse ei mahtunud. Klaus ütles, et ma pean selllest teatama.

*
Olin silmaarsti juures. Kui sinna saabus uusi inimesi, pani arst nad järjekorras minust ettepoole. Nii ähvardas oht, et minu kord ei jõua kunagi kätte. Lõpuks käratasin, et miks hiljem saabuvad inimesed eespool on, mind võiks enne vastu võtta. Arst andis järele. Kui minu nägemist kontrollima hakati, siis ütlesin, et ma näen kõike. Lugesin ette terved sõnad. Sõnad võisid meelde jääda ja teine kord võis need ette lugeda mälu järgi, aga täna ma nägin tõesti paremini. Ütlesin, et täna nägemise kontrollimine ei maksa midagi, sest täna päike paistab. Pilves ilmaga ma nii hästi ei näe. Aga tundus siiski, et olin jõudnud sellest eluperioodist, kus nägemine pidevalt halvemaks läks, sellisesse, kus ta hakkas pidevalt paremaks tagasi minema. Lahkusime arsti juurest ja kõndisime kodu suunas. Ühel kaldus katusel istus inimene. Ütlesin, et ega ta sealt alla ei kuku. Aga kohe hakkas paistma, et ta siiski kukub. Hakkasin sellest kohast kaugemale jooksma. Mees maandus jalgadele ja viga ei saanud. Aga ta hakkas meile kallale tormama.

*
Võtsin kätte vana elektronmängu. Sellel oli patarei 13 aastat vastu pidanud, seejärel oli mäng vist lühisesse läinud, sest järgmine patarei muutus kasutuskõlbmatuks ühe hetkega. Lühis võis tekkida ka reset-augu vajutamisest. Kangutasin mängu keskelt lahti. Seejärel hakkas ta ootamatult uuesti tööle. Võpatasin. Korraks muutus pilt jälle tuhmiks, aga kui ma mängu teist korda keskelt lahti võtsin, hakkas ta jälle tööle. Siis oli pilt vahepeal tuhm olnud vist hoopis sellepärast, et paks tolmukiht oli vahele läinud. Lahti kangutamisel ei puutunud vajalikud kohad enam tolmuga kokku. Hakkasin mängima. Mul ei olnud enam hästi mäng meeles ja ma ei näinud kogu aeg, kus minu auto on. Kui vaatasin, mitu elu veel alles on, siis selgus, et kõik kolm elu olid läinud. Läksin suurde tuppa isale ja emale näitama, et mäng hakkas uuesti tööle. Isa hakkas minuga segamise eest pahandama. Istusin ema kõrvale. Ma olin väga unine ja kõik muu oli mulle ükskõik.

*
Sõitsin Kaunase puiesteel meie vana maja juures väikse lastejalgrattaga, millega ma seal juba väikse lapsena sõitsin. Ma polnud siiski kindel, võibolla sellega olin sõitnud ainult Paides, siin tõukerattaga. Ma polnud kunagi sõitnud käed lahti, sest mul ei olnud nii hea koordinatsioon. Emal oli ka halb koordinatsioon ja ta oli vanasti keelanud võõrastel lastel käed lahti sõitmist. Hea koordinatsiooniga inimeste jaoks oli see nõudmine arusaamatu. Henn käratas mulle, et seda ratast ei tohi lõhkuda. Sõitsin väiksest mäest alla. Seejärel tuli suur mägi, millest Henn sõitis suure rattaga alla, aga minu jaoks oli see mägi liiga suur. Võtsin ratta kätte ja kõndisin jala alla. Ma ei istunud ratta selga tagasi ka siis, kui mägi lõppes, vaid otsustasin ratta käes koju kanda.

*
Vaatasin ajakirja tagakaane siseküljelt ilmunud artiklite nimekirja. Seal kirjutati, et iga teadus tegeleb oma probleemiga, aga tegelikult on eesmärk tervik. Mõtlesin, et mulle sobib lähem ajalugu paremini kui kaugem, sest mind huvitavad muutused. Siis ma võiksin hakata futuroloogiks. Ainult et tänapäeval pole enam mõtet futuroloogiaga tegeleda, sest see tulevik, mis on veel jäänud, on liiga masendav.