Hommik fotode ja kleepekatega

Ärkasin üles. Olin täna hommikul mitu korda unes näinud, et ärkan. Iga kord oli tundunud, et olen maganud mitu päeva. Iga kord olin tahtnud teada saada, kui palju aega tegelikult mööda on läinud. Nüüd päriselt ärgates tahtsin ka, kuigi une kestus ei tundunud nii pikk. Tõnu oli ka minu toas. Eile oli toimunud ühes maakohas klassikokkutulek. Seal olin rääkinud vähem nendega, kellega kooliajal rohkem rääkisin, uute inimestega rohkem. Kokkuvõttes olin rääkinud rohkem kui ühelgi varasemal klassikokkutulekul. Ema oli enne ärasõitu tellinud mulle kolm fotot. Nüüd sain voldiku, kus pidid olema toodud need kolm fotot ja lisaks muid fotosid. Nägin kahte fotot, millel mina peal olin. Aga ma ei olnud nendega rahul, sest mõlemal olin ma selja tagant. Ema oleks võinud osta sellise, kus mul nägu ka peale jääb. Pöördel oli kolmas ema ostetud foto, millel ei olnud üldse mind peal. Võibolla oli fotode hulgas ema ostetuid siiski rohkem, sest ta oli maksnud 36 krooni, mida oli päris palju. Ainult et ei teadnud, millised need võiksid olla. Lisaks minule oli minuga koos peale jäänud ujujaid. Ma ei tahtnud, et mul oleks fotoalbumis ujujate fotosid. Ütlesin, et ei saanud ühtegi head fotot juurde. Tegelikult kui oleks ilmutanud ujujate fotod eraldi paberitele, oleks need veidi paremad olnud. Viimase veeru alumises otsas oli Kairi K. näopilt, sest tema oli mulle selle voldiku andnud. Pille P. küsis, kus ma kleepekaid hoian. Näitasin, et kleebin need raamatukapi ukse peale. Oleks võinud lisada, et raamaturiiuli küljel kardina varjus on veel kleepekaid. Kapiuksel alumiste hulgas paremal nurgas oleks pidanud olema kleepekas Kairi K. pildiga, aga ma hetkel ei näinud seda. Ootasin, et Pille küsib, kui sageli ma neid kleepekaid vaatan. Sellele oleksin vastanud, et viimasel ajal olen sagedamini vaadanud.