Kino eilsest homseni

Kui ma lapsena kinos käisin, istuti saali jopiga. Saali siseneti ühest uksest ja väljuti teisest, nii et on kindel, et riideid riidehoidu ei jäetud. Kui ma viimati kinos käisin, oli küll külm aastaaeg, aga riidehoid oli olemas. Seega hoolitsetakse nüüd vaatajate mugavuse eest ja köetakse ruume rohkem kui Nõukogude ajal. Aga võibolla tunduks film realistlikum, kui kinosaali temperatuuri reguleeritaks vastavalt filmi sisule. Et kui näidatakse Aafrikat, siis köetakse saal kuumaks, ja polaaraladest rääkiva filmi puhul lastakse publikul lõdiseda. Vabaõhukinos saaks filmi valik sõltuda sellest, milline ilm on. Et kui sajab vihma, siis näidatakse filmi vihmametsast.

See film, mida ma vaatasin, oli dokumentaalfilm. Dokumentaalfilmidesse ei püüta valida dokumentaalselt keskmisi kaadreid, vaid paremaid. Aga kui tehakse juba õudusfilme, siis on võimalik ka dokumentaalõudusfilm, kus valitakse võimalikult halbu kaadreid. Küllap on neidki tehtud, aga ma pole filme väga palju näinud. Kui kodus veel televiisorit ei olnud, vaatasin võibolla isegi rohkem, sest käisin koolivaheagadel kinos või vanaemal külas.