Rääkimisraskused

Mõtlesin välja kaherealise luuletuse toidust, mille mõtlesin avaldada Twitteris. Aga siis hakkas see mul meelest minema. Tuletasin teda meelde mitmes variandis. Aga mäletasin, et algvariandis oli kokku neli riimsõna, uutes oli neid ainult kaks. Lõpuks sain uuesti kätte ka nelja riimsõnaga variandi. Aga otsustasin, et ma seda siiski ei avalda, sest mul on paremaid mõtteid, mida kirjutada. Lugesin Mälli raamatut. Mäll sai hästi läbi kõigi maailma rahvastega ja ka kõigi eestlastega, sest tema raamatul oli tohutu läbimüük. Millegipärast talle valimistel väga palju hääli ei antud. Aga siiski nii palju, et ta osutus valituks. Mäll kirjutas sellest, kuidas vanasti Idamaades mõned inimesed kõnevõime kaotasid. Mõtlesin, et ma võin ka kõnevõime kaotada. Siis hakataks minuga pahandama, sest ei saadaks aru, miks ma küsimustele ei vasta. Siis peaksin vastused paberile kirjutama. Kellel oli kõnevõime säilitamisega raskusi, panid raamatu andmetel kaela ümber erilise salli. Mul oli ka selline sall kaela ümber. See muutis hingamise raskemaks. Aga ma ei hakanud teda ära võtma, et paremini tajuda, kui raske vanasti Idamaa inimeste elu oli. Üks haigus oli raamatu andemetel selline, et inimene ei saanud hääldada sõnu, vaid ainult üksikuid häälikuid. Siis hääldas ta järjest ühe sõna jagu häälikuid, nii et need olid kokku arusaadav sõna, aga pikki lauseid ei moodustanud. Need inimesed olid minu toas ja hääldasid niimoodi. Mina lamasin voodis. Inimesed hakkasid minu voodisse trügima või voodi ees midagi tegema. Ma ei liigutanud ja nägin neid ähmaselt läbi teki.