Presidenditöö võib sarnaneda näitlejatööle

Parem on olla kirjanik kui näitleja, sest näitleja ei kirjuta teost ise, vaid tema looming seisneb hääle ja näo moonutamises. Osad näitlejad küll kirjutavad mälestusteraamatuid, mis on seletatav sellega, et nad on rollide pähe õppimisega mälu treeninud või et neil on juba varem mälutüüp, mis võimaldab näitlejatööd teha. Presidendiamet võib olla paljuski näitlejatöö sarnane - ametisse valitakse näo järgi, oma kõnesid ei pea kirjutama ise, vaid ainult ette kandma, ei räägita tõtt, pärast ameti mahapanekut oodatakse mälestusteraamatut. Üks Ameerika populaarsemaid presidente Reagan töötaski nooremana filminäitlejana. Kui presidendiks sai kaks Bushi, siis võibolla tuli see sellest, et isa oli pojale pärandanud vajaliku välimuse. Mõistuse pärandamist on kergem kahtluse alla seada, kui on väidetud, et nooremal Bushil oli alla keskmise IQ. Presidendiks kandideeris ka teine Clinton, aga võibolla ei saanud sellepärast, et abikaasale välimust pärandada pole võimalik, vaid ainult nime. Ajaloost leiaks küll ka teistsuguseid näiteid. Väga geniaalne inimene peaks oskama oma nõrku külgi tugevatega kompenseerida.