Tulemäss

Juba aasta enne Vabadussõja aegset Saaremaa mässu toimus seal teine mäss. Selleks pandi asju põlema. Tuli levis järjest ühelt asjalt teisele. Me ei jõudnud otsusele, kas visata ämbrist vett peale või mitte. Kui lasta lõpuni põleda, pidi see mässajaid rahustama. Aga kui tuli levis kirjutuslaua peale, siis viskasin põleva halu sealt maha ja hüüdsin, et minu sahtli lähedal tuld ei tehta. Nüüd pani isa suurele leegile pihu peale, leek kustus ja sellega oli tulekahju läbi. Isa oli "Postimehe" peatoimetaja, sellepärast tema käeliigutusel selline mõju oligi. Räägiti, et nüüd, kus Eesti raha enam ei ole, võiks rahatähti muul eesmärgil välja andma hakata. Eesti penn võiks olla luba kuskile sisse pääsemiseks. Seda räägiti 1940. aastatel sõja ajal. Rääkijad olid vabadussõjalased. Nad ei olnud oma vabadussõjalaslikku hoiakut kaotanud.

*
Lugesin ühte romaani. Olin seda üks kord varem ka lugenud ja pooleli jätnud, sest see oli tundunud õudne. Nüüd ta mulle enam õudne ei tundnud. Nüüd tekitasid kõik raamatud minus ühe ja sama emotsiooni ja sain kõike rahulikult lugeda. Selles raamatus kasutas üks baltisakslasest naistegelane ühte laipa regulaarselt rituaalsel eesmärgil. Ta lootis, et laip, on sakslase, mitte sabaraku oma. Lõpuks sai ta teada, et selle laiba on tapnud tema sugulane, mistõttu ta pidi seda varjama hakkama.

*
Kõndisin Kalda teel. Vaatasin võrgust Eesti Rahva Muuseumi kodulehekülge. Selle avalehel domineeris suures kirjas Oudekki nimi. Sealt edasi minnes ilmusid nähtavale lipud, mis ei olnud ühegi päris riigi omad, aga pidid kindlasti tekitama vaatajas assotsiatsiooni Nõukogude Liidu lipuga. Et panna üles Nõukogude Liidu lippu meenutav lipp, selleks oli pandud ka Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide lippe. Mõtlesin Pillele öelda, et sellest leheküljest saab juba esimesel pilgul aru, et see on Oudekki tehtud. Jõudsin vanaema Peedu suvilasse. Sisenesin tagauksest. Koos minuga jõudsid sinna mõned tüdrukud.