Saabujad oleksid mind metsinimeseks pidanud

Lõikasime lageda taeva all kartulisalatit. Mina lõikasin vorsti. Viilud olid varem valmis lõigatud ja mina tükeldasin need väikesteks kuubikuteks. Väike vend tsiteeris isa luuletust:
Schopenhauer, Kant ja Nietzsche
tegid uperkiike.
Nii väike laps ei saanud veel selle luuletuse mõttest aru, aga ta nägi juba, et rütm on hea. Isa ütles ette kolmanda rea ja seepeale luges vend ka neljanda.

*
Üks mees õpetas ühele naisele ujumist. Enne ujumise selgeks saamist seisis naine oma pikkusest sügavamas vees, aga põhja ei vajunud. Kui ta oli õpetuse ära kuulanud, hakkas ta tegema ujumisliigutusi. Nad valmistusid komandeeringusse minekuks. Mees ütles sageli: "Komandeering on arhipelaag."

*
Vaatasin Soome maastikku. Seal oli palju järvi ja järvede keskel palju saari. Esimesel pilgul ei olnud aru saada, mis on saar ja mis poolsaar. Seisin üksildases kohas toas ja vaatasin aknast välja. Nägin lähenemas paati. Nüüd pidin põgenema, sest paadiga saabujad oleksid mind metsinimeseks pidanud ja rünnanud. Kui nad juba paigal oleks olnud ja mina siis nende juurde saabunud, ei oleks seda vast juhtunud.

*
Toomas pani Peedul kartuleid mulda. Enne tuppa sööma minekut panin ka ühe kartuli, õigemini kaks. Et ma oma kartuli pealsed pärast ära tunneksin, panin need augu otsa. Kartuleid panime mulda ümmargusse auku. Nähtavale ilmus silt, mis hoiatas piparmündi eest. Mõtlesin, et sinna on vist kirjutatud, et piparmünt on narkootilise toimega. Aga oli kirjutatud hoopis, et piparmünt ei vabasta alkoholisõltuvusest. Läksin nüüd tuppa.

*
Lõpueksamiteni oli aega ainult poolteist nädalat. Otsustasin nendeks siiski õppima hakata, kuigi algul polnud seda kavatsenud. Algul mõtlesin, et teen seda päevaplaani järgi, et õpin ainult töökellaaegadel. Siis mõtlesin ümber, et õpin päev läbi.

*
Mängisime kabet. Ma ei mäletanud täpselt reegleid. Hakkasin Kolgi käest küsima. Küsima hakates ei saanud ma enam aru, mida ma polnud mäletanud. Küsisin, et kui ühte värvi nupp on nelja teist värvi nupu vahel, kas ta saab lüia kõigis neljas suunas. Kolk vastas, et saab küll. Küsisin, kas löömise suund ei ole oluline. Arvasin, et ei ole, sest see ei ole rahvusvaheline kabe. Ütlesin, et rahvusvahelist kabet ma ei mängi. Aga Kolk vastas hoopis, et löömise suund ei ole oluline sellepärast, et see on kiirkabe. Kiirkabes ei olnud aega vaadata, millised löömise võimalused olemas on, erinevalt pikast. Kolk seletas veel, et ühe käiguga saab lüia rohkem kui ühe nupu, kuigi seda ma teadsin. Algas klassikokkutulek. Jürgen ütles, et me pole enam selles vanuses, et meie maletulemused ainult paremaks läheksid. Inimesed panid laudadele toite. Ütlesin, et unustasin toitu kaasa võtta, kuigi ma ise kirjutasin, et igaüks ise toitu kaasa võtaks. Mõtlesin, et tordist võin ikka ühe tüki võtta. Õpetaja hakkas klassi liikmeid iseloomustama. Minu kohta rääkis ta tõele mitte vastavaid roppusi. Mina hoidsin pead laua peal ja ütlesin vaikselt, et ei ole nõus ja et ärge parem rääkige. Õpetaja ütles, et mind valiti järgmise aasta märtsilolli kandidaadiks. Kavatsesin tagasi astuda. Õpetaja küsis, kus Sander on. Vastati, et Sander on ikka veel Rios. Parandati, et ei, Santiagos. Mitu suud kordasid, et õige, Santiagos. Nüüd oli selge, et neil ei olnud tegelikult Sandri kohta mingeid andmeid, vaid nad lähtusid sellest, et Sander oli kunagi lugenud luuletust, mille refrään oli "Santiagosse lähen."