Jõulud lasteluuletustega

Jõulukuusk toodi meile hommikul kingitusena. Isa ütles, et mina selle püsti paneks. Aga kui ma ei hakanud esialgu panema, siis pani ikka ise. Kuusk on tänavu suhteliselt väike - minust lühem. Sellist me soovisimegi. Poe juures olevat müüdud koledamaid kuuski ja need olevat pealegi otsa lõppenud. Üks meie kuuse oks läks küünlatulest kõrbema, kuigi leek eriti lähedal ei olnud.

Kingitusi jagas jõuluvana asemel päkapikk. Ja mitte inimese suurune päkapikk, vaid nukk. Mina lugesin esimese kingituse eest oma luuletuse. Teise eest lugesin Ott Arderi luuletuse ja lisaks teise enda oma. Ma küll see aasta ei plaaninud seda teha, et lasen juuresviibijatel märksõnu öelda, millisega luuletusi nad soovivad, aga märksõna öeldi ikkagi, mis oli teise enda luuletuse lugemise põhjus. Vend ütles esimesed read läti lasteluuletaja eesti keelde tõlgitud kahest luuletusest. Mul juhtusid need luuletused ka peas olema ja lugesin need venna eest lõpuni. Hiljem lugesin veel vähemalt ühe enda luuletuse lihtsalt sellepärast, et see seostus jutu teemaga. Kui hakkasin meenutama seoses teise jutga ühte Contra luuletust, paluti Contrat mitte lugeda. Tegelikult see Contra oma täielikult peas ei olnudki.

Kogu peo aja lasin taustaks mängida jõulumuusika linte. Algul pani ema käima televiisori, lootuses sealt muusikat leida, aga televiisorit meil jõulude ajal eriti ei pooldata ja tõin maki asemele. Kõige rohkem on lintidel soomekeelset jõulumuusikat. Kui kõik kodus olevad lindid ei ole hästi säilinud, siis jõulumuusikaga on olukord parem.

Need raamatud, mille eest ma poes maksta aitasin, kingiti kõik mulle endale, mida ma poes veel ei teadnud. Ühe raamatu ostis ema sellepärast, et tal läheb seda töös vaja, aga selle kinkis ka mulle. Mind huvitab muidugi see ka, sest see on ajalooraamat. Ainult et mul ei ole eelmisteks jõuludeks saadud raamatud veel läbi. Ühest olen lugenud 450 lehekülge, aga 400 on veel ees. Ütlesin, et osad neist raamatutest tuleb kuulutada sünnipäevakingiks, muidu tuleb sünnipäeva ajal neid veel juurde. Sünnipäev on mul mais. Ma ei kujuta ette, mis tunne on nendel inimestel, kellel jõulude ja sünnipäeva vahele jääb vaid mõni päev.

Peol pandi tähele, et palju oli juttu võrgus kirjutatavast. Arutati, kas seal kirjutamist tuleb nimetada kirjutamiseks või rääkimiseks. Mina ütlesin, et tänapäeval tuleb kirjakeeleks nimetada vist seda, mis on koos emotikonidega. Minu kohta tehti märkus, et ma hüppan pidevalt tagasi eelmise jutu juurde. Õde ütles, et ma teen seda meelega, see on mul kirjanduslik võte. Seepeale öeldi, et see ei ole meelega, A. Ehin teeb ka nii. Mina ütlesin, et ma olen mitu aastat hiljem ka vana jutu juurde tagasi pöördunud.