Pojengid

Elukutse kirjapanek

Käisin iga päev Helina pool. Ühel päeval ei pääsenud ma sisse, nagu ta ei tahaks enam, et ma tal külas käin. Aga järgmine päev läksin uuesti vaatama ja sain sisse. Istusin laua taha ja tegin raamatu lahti.

*
Ajaloo osakonnast anti paber, millele kõik pidid kirjutama oma nime ja elukutse. Üks kirjutas ajakirjanik. Mõtlesin, mida enda kohta kirjutada. Kuna ma praegu tõlgin raamatut, siis võiks kirjutada "tõlkija". Kui ma kirjutaks "ajaloolane", oleks see ajaloo osakonna jaoks liiga lai mõiste. Ma võiks kirjutada "ajaloo tõlkija". Aga see raamat, mida ma tõlgin, päris ajalugu ka ei ole. Siis võiks kirjutada "tõlkija ja ajaloolane". Aga et ajalugu on siiski tähtsam, peaks see eespool olema, nii et kirjutan "ajaloolane ja tõlkija".

*
Seisin koos vendadega maja ees murupatsil. Hakkasime üksteisele läbi õhu reketitega palli lööma. See oli unenägu, aga tuli välja, et läbi une sai ka treenida. Kui neid liigutusi unes harjutada, pidid need pärast ärkvelolles ka paremini välja tulema.

"Ivanhoe"

Walter Scott. „Ivanhoe“. Noorsoo kirjavara nr. 116. Inglise keelest tõlkinud A. Hansen. Tartu 1926. 510 lehekülge.

Lugesin selle raamatu läbi vist 8. klassi talvisel koolivaheajal. Eelmine aasta hakkasin uuesti lugema, sest sellele romaanile viidati korduvalt Carlyle’i raamatus, mida ma tõlkisin. Täna sain teist korda läbi. Lugemine võttis rohkem aega kui esimesel korral, sest tookord oli mulle prioriteetne ilukirjandus, aga nüüd teaduskirjandus. Vahepeal sain küll hulga hiljem alustatud ilukirjandusteoseid läbi. Scottiga ma ei kiirustanud, sest see pole mulle enam päris eakohane, samuti näen nüüd, et tõlge pole kõige parem.

Scott kirjutab samast 12. sajandist, millest Carlyle raamatus „Minevik ja olevik“, mis varsti eesti keeles ilmub. See oli aeg, kui inglise keelt ei olnud veel välja kujunenud. Ülemkiht oli prantsuse keelt kõnelevad normannid ja alamkiht kauem Inglismaal elanud saksid. Nagu ütles raamat „Kauge peegel“ ja nagu ütleb ka Scott, hakkas inglise keel võidule pääsema alles 14. sajandil, kujunedes saksi ja prantsuse keele kokkusulamisel. Kui esialgu oli alamkihi ja ülemkihi keel erinev, siis oli olukord samasugune nagu Eestis, kus aga eesti keel ja saksa keel jätsid kokku sulamata. Mingil määral see protsess siiski toimus, sest eesti keeles on palju saksa laene, samuti oleme me sakslastega veresugulased.

12. sajand oli ristisõdade aeg. Nii Carlyle kui ka Scott kirjutavad, et kuningas Richard Lõvisüda oli läinud ristisõtta ja ei pääsenud Inglismaale esialgu tagasi, sest viibis vangistuses. Sel ajal püüdis võimu omastada John Maata, kelle „Ivanhoe“ lõpus kodumaale jõudnud Richard võimult tõrjus, kuni John sai kuningaks Richardi surma järel. Raamatus ei ole tõlgitud John, vaid Johann. Algul mõtlesin, et see on nime tõlkes saksapärastamine, aga pärast mõtlesin, et kui inglise keelt ei olnud veel välja kujunenud, siis võibolla teda nimetatigi saksi keeles Johanniks.

Romaan on stiililt varajane romantism. Tegelaste omadused on väga liialdatud. Head tegelased on lõputult head ja halvad lõputult halvad. Hilisem romantik Carlyle on ka filosoofilises teoses öelnud, et kuristik hea ja halva inimese vahel on lõputult suur. Scotti juudi rahamees on väga ihne ja naistegelased väga ilusad, vähemalt kaks peamist naistegelast. Nagu ma kirjutasin romantik Ruskinist, et erinevalt tänapäeva inimestest ta ei pööra tähelepanu, et erinevad inimesed näevad ilu erinevalt, nii on ka kõigi Scotti tegelaste arvates kõige ilusamad ühed ja samad kaks naistegelast, mitte ainult meeste, vaid ka nende naiste enda arvates, nii sakside kui ka normannide. Tugev rüütel on lõputult tugev ja ka rahvaluulest tuttav Robin Hood, kes romaanis esineb algul Locksley nime all, laseb vibu lõputult hästi. Või halvad rüütlid siiski lõputult pahelised ei ole, sest neile on keskajale iseloomulikult tähtis au mõiste, seetõttu nad ei keeldu võitlusest.

Dumas’ romantism on Scotti omast küpsem ja meeldib mulle rohkem, samuti on ta paremini tõlgitud. Dumas’ positiivsetel tegelastel on ka nõrkusi, tema raamatutes on rohkem huumorit. Tegelikult on Scottil ka huumorit, sest üks tegelane on ametilt narr ja teeb nalja, aga see huumor ei pääsenud vähemalt minu juures eriti mõjule. Dumas’ romaanide tegevus on lapsepõlvest saadik hästi meeles, aga Scotti olin vahepeal suuremalt jaolt unustanud. Nüüd jääb vast tänu märkmete tegemisele ja vahepeal omandatud ajalooharidusele paremini meelde. Esimene kord lugesin vist liiga kiirustades ka, et enne koolivaheaja lõppu läbi saada.

Rahvastepall

Mängisime kooli saalis rahvastepalli. Rahvastepallis jooksis üks võistkond teise võistkonna palli eest kaugemale. Arvati, et siis on vastasel raskem pihta saada. Aga mõtlesin, et võibolla oleks tegelikult kergem püüda, kui olla viskajale lähemal. Üks meie võistkonna liige sai palliga pihta, aga jäi platsile. Varsti sai palliga pihta Kristin. Ütlesin, et siis peab ta platsilt lahkuma. Ta tegi nagu öeldud. Siis sai pihta Tristan. Ütlesin ka talle, et ta peab platsilt lahkuma. Aga ta läks lahkumise asemel teise võistkonda. Nii võis ka teha. Ise püüdsin palli kinni nii maapinna lähedal, et ma ei teadnud, kas ma pean lahkuma või mitte. Varsti kordus minuga umbes sama lugu. Pall oli tükk aega kinnipüüdmise ja mahakukkumise piiri peal. Läksime riietusruumi. Taheti, et ma annaks oma dressipüksid Lauri K-le. Ütlesin, et kui tema need jalga paneb, siis need lähevad lõhki. Aga proovisin järele, et need venivad hästi. Seetõttu andsin.

Hinnang punktidele

Viimasel malevõistlusel küsis üks osavõtja mult, kui palju mul punkte on. Mul olid parajasti pooled selleks hetkeks võimalikest punktidest. Küsija ütles selle kohta, et seda on vähe. Minu meelest 50 protsenti ei ole vähe, vaid täpselt keskmiselt. Pool punkti vähem oleks võibolla vähe ja pool punkti rohkem palju. Aga need oleks veel ka umbes keskmiselt. Eriti kui jagada võimalikud tulemused kolme võrdsesse rühma. Võibolla ta mõtles, et pooled punktid on minu kohta vähe, sest eelmisel turniiril, kus ma osalesin, olin saanud parema tulemuse. Aga pigem läks sellel ühel turniiril erakordselt hästi ja umbes pooled punktid on minu jaoks antud klubis üsna tavaline tulemus. Või oli seda minu vanuse kohta vähe, sest Kerese ajakirja järgi on maletaja kõige tugevam 40-aastaselt ja praegu olen ma 37? Aga kui keskmise inimesega võrrelda, siis ma arvan, et kõik turniiril osalejad mängivad malet keskmisest inimesest paremini, ma olen ka keskmisest omavanusest males tugevam. Võibolla isegi ühe protsendi kõige tugevamate hulgas, sest vähemalt kõrgema reitinguga inimesi Eestis sellest rohkem ei ole. Neist omavanustest, kes on minuga ühe palju malega tegelenud, olen ma võibolla nõrgemate hulgas. Aga tänavu olen ma malega tegelenud vähem kui mullu, siis ei ole imelik, kui tase peaks langema. Ja kui mulle male eest ei maksta, vaid pean ise peale maksma, siis mul ei ole kohustust väga palju tegeleda. Natuke tegelemiseks ma kohustust tunnen.

Vastane Soomest

Läksin viimasest uksest bussi peale. Hakkasin otsima piletit. Kõik olid augustatud. Ütlesin, et oi, ma pean uue pileti ostma. Minu ees seisev mees vastas, et ma pean selle ostma tema käest.

*
Mängisin maleturniiril. Laual oli etturilõppmäng. Mõlemad mängijad tegid veel viimaseid katseid kuningaga edasi tungida, aga mäng lõppes viigiga. Vastane oli Soome mängija Ševtšenko. Ta kirjutas protokolli oma allkirja ette sm., mis tähendas seltsimeest. Ta võibolla tahtis, et eestlased hakkaksid venelasi uuesti seltsimeesteks nimetama. Või oli ta käinud Eestis viimati Nõukogude ajal ja arvas, et seltsimehe sõna on ikka veel kasutusel. Täna pidi olema kolm vooru. Mõtlesin, kas käia wc-s esimesel või teisel voorude vaheajal. Või käia teise tänase vooru ajal. Siis läheb osa mõtlemisaega kaotsi. Rei rääkis, et Ševtšenko on Turu baptistide foogt ja väga rikas. Võistluste nimi oli maailmameistrivõistlused. Järgmises voorus pidin mängima Ehlvestiga. Eelmises mängus oli uskunud, et võidan, seetõttu olingi võitnud. Nüüd oli mu usk kõikuma löönud. Mõtlesin, et kui ma endale uuesti võiduusku sisendan, siis võidan jälle. Ehlvestile siiski kaotasin. Viimases voorus oli minu vastaseks Tulva, kellega mu reiting oli täpselt võrdne. Kaotasin ka temale. Kokku sain 3 punkti 8 võimalikust, vahepeal olin lootnud 4 punkti. Kuigi võistluste nimi oli maailmameistrivõistlused, ei olnud siin kõige tugevamaid mängijaid kohal. See ei olnud vist maailmameistrivõistluste finaal, vaid eelturniir. Ehlvest oli vanaks jäänud, seetõttu ei mänginud ta enam rahvusvahelisi turniire, vaid raha teenimiseks Eesti turniire.

Austria erinevatel sajanditel

Lugesin, et üks ja sama neeger oli Martin Luther Kingi võitluskaaslane ja kirjutas hiljem Bill Clintoni tellimusel luuletuse. See neeger on ameeriklane, aga oskab ka ühte Aafrika neegrikeelt. Kirjutati, et Ameerikas on neegrite raamatupoode vähemaks jäänud. Üks põhjus olevat, et nüüd on teised raamatupoed ka neegrite raamatuid müüma hakanud. Kuid alati polevat vaja alustada kõrgelt, võivat alustada ka madalalt. Üks austerlane koostas raamatu, millesse pani Austrias võidelnud või langenud punaarmeelaste nimesid. Putin andis talle selle eest mingi autasu. Austria jagati pärast Teist maailmasõda nagu Saksamaagi okupatsioonitsoonideks. Kui okupatsiooniväed välja viidi, oli üks tingimus, et Austria ei tohi Saksamaaga ühineda. Lugesin 1848. a. revolutsioonist Austrias. Ühe revolutsioonitegelase nimi oli Blum. Ülikooli loengus räägiti, et vanasti oli TRÜ-s sama nimega õppejõud, mistõttu üliõpilased loengus nime mainimisel naersid. Minu ajal sellist õppejõudu enam ei olnud ja ei naerdud, aga ma olin selle Blumi nime siiski lapsena ajalehest "Edasi" lugenud. Minu ajal naerdi selle üle, et ajaloo osakonna esimehel Rosenbergil oli sama perekonnanimi, mis natsipartei vahepealsel juhil.

Austria juurde tagasi tulles sattus Viin 1848 piiramisrõngasse. Ungaris toimus ka revolutsioon ja Ungari vägi lähenes Viinile, ähvardades piiramisrõnga läbi murda. Keiser ei olnud sel ajal Viinis, vaid oli põgenenud Olmützi. Aasta lõpul krooniti uus keiser Franz Joseph I, kes valitses aastani 1916. Võrreldava pikkusega kuninganna Victoriaga. Victoria oli ka India keisrinna. Indiat nimetati kroonijuveeliks.

Põhjalikum ranitsapakkimine

Oli tehtud film, kus lasti vahepeal õudusmuusikat ja näidati õuduspilte hävivast loodusest, vahepeal Eesti ja Soome tipp-poliitikute naisi paljana saunas. Poliitikuid ennast paljana ei näidatud, sest neid ei tohtinud kompromiteerida. Aga võibolla näidati ka poliitikuid, ainult ei öeldud nende nimesid.

*
Nõudsin ühelt teiselt poliitikult, et ta loobuks tulistamisõigusest. Tõmbasin tal pea küljest peotäie juukseid lahti. Siis tegin kompromissettepaneku, et ta peab loobuma kodus tulistamise õigusest, aga võib tulistada lasketiirus. Sellega oli ta nõus. Tal oli vaja tulistamist harjutada, sest teda võidi tahta tappa ja siis pidi ta vastu tulistama.

*
Hakkasin kooliminekuks ranitsat pakkima. Tavaliselt võtsin kaasa ainult osade ainete õpikud, aga mõtlesin, et täna võtan kõik. Tegin päeviku lahti, et vaadata, mis tunnid täna on. Päevik oli selleks hea, et oleks kuskil tunniplaan olemas. Kui päevikuid ei oleks enam müüdud, ei oleks teadnud, kuhu siis tunniplaani märkida. Võibolla ruudulisele paberile joonistatud tabelile. Kui ma võtsin kaasa kõik õpikud, pidi ranits tohutult raskeks minema ja pidin pika pakkimise tõttu kooli hiljaks jääma. Pealegi ma juba alustasin pakkimist liiga hilja. Oleksin pidanud veerand kaheksa kodust väljuma, aga pakkimist alustasin kell pool. Kuna ma vaatasin täna kõik õpikud laua pealt läbi, siis leidsin nende vahelt ka raamatukogu raamatu "Stepihunt". See oli olnud mõne aasta eest koolis kohustuslik, olin selle raamatukogust välja laenanud, aga polnud lugenud. Seetõttu olin unustanud, et olin selle üldse laenanud. Linnaraamatukogust oli tulnud hiljuti kiri, et praegu on viivisevaba nädal. Olin mõelnud, miks nad mulle selle kirja saatsid, kui mul pole ühtegi raamatut käes. Aga tuli välja, et see oli. Viivis pidi selle ajaga olema läinud hiigelsuureks. Ma ei olnud kindel, kas viivisevaba nädal on läbi või kestab veel. Samuti ei olnud ma kindel, kas see raamat on laenatud linnaraamatukogust või kooliraamatukogust. Raamatusse oli tehtud küll raamatukogu märke, aga raamatukogu täisnime ei olnud välja kirjutatud. Läksin küsisin kooliraamatukogust järele, kumma raamatukogu raamat see on. Õpetaja Miti kõrval istuv tüdruk uuris raamatusse tehtud märke, naeris ja ütles, et see on kooliraamatukogu raamat.

*
Kaks vana naist arutasid maailma asju. Üks ütles, et peaminister on liiga edev ja räägib kogu aeg endast. Teine vastas, et praegu on autobiograafiline kirjandus moes. Esimene naine oli vist vähem lehti lugenud, sest ta vaidles vastu, et ei ole moes. Teine naine rääkis, et Eestis on demokraatiat liiga vähe, rahvas valib ainult 14 võimu. Ta pidas silmas vist 12 maakonnavolikogu, Riigikogu ja europarlamenti.

Puruvana tähendus

Olen püüdnud kala saia, vihmaussi ja puruvanaga. "Loomade elu" edasi lugedes hakkas paistma, millest puruvana nimi tuleb. Sõna esimene pool ei viita vist sellele, et ta näeks väga vana välja, vaid puruvana on putukas, kelle vastne elab taimrepurust ehitatud kojas. Tema sugulase liivavana vastne elab liivateradest kojas. Kolmanda nende sugulase koda on spiraalikujuline ja võib seetõttu minna segi teokarbiga, aga tigu ei ole erinevalt temast putukas.

Sekkumine tõestatud

Inimestele jagati seadmed, millega sai kindlaks teha, kes nende fotosid vaatavad. Mõtlesin, et võibolla minu fotot vaatab Kristel. Lülitasin seadme sisse. Seade mängis ühe muusikapala. Kõndisin Kaunase puiesteel. Meil oli seal kaks korterit. Üks oli seal, kus me vanasti elasime, teine sellest järgmise maja kaugemas otsas. Seda teist hoovi tuli nimetada roheliseks hooviks, kuigi antud maja ei olnud roheline. Kõndisin Kalda tee suunas. Lasin käed sirgeks ja mõlemas käes olevad kotid ulatusid maapinnani, sest inimese käsi oli nii pikk. Sellepärast Reeli ei olnudki kõndides käsi sirgelt hoidnud. Kõndisin edasi kottidega maapinnalt hoogu tõugates. Mõtlesin, et kui igasugu seadmeid tuleb juurde, siis võiks elu minna järjest paremaks, kui need ainult sõltuvust ei tekitaks.

*
Hakkasin lugema "Maalehte". Mõtlesin, et ema tellib "Maalehte" sellepärast, et talle meeldib Peedul käia ja Peedu on maakoht. Kuigi tegelikult loetakse seda Elva linna osaks. Aga Peedut võib lugeda maakohaks, sest seal on metsa. Kuigi mõnes suures linnas on ka metsa. Ajalehes oli pealkiri, et Egiptuse teadlased tõestasid Jumala sekkumise. Artiklis öeldi, et tõestati, et loomadesse ohu eest hoiatavat ainet sisestab mingi väline looduslik objekt. Ajakirjanik lisas omapoolse kommentaari, et tema isiklikult arvab, et selleks objektiks on Jumal. Magasin laagris. Ajakirjanik ronis mulle selga. Ta oli vist naine, aga võibolla ka mees.

Kolm erinevat tulemust

R-O-L-V-K-V-O-R

1. c4 f5 2. Rg3 f4 3. Re4 e5 4. f3 Rg6 5. Rb3 c6 6. Of2

(6. Rg5 Rc7 7. Og6 hg 8. d4 Re6 9. Re6 Oe6 10. d5 cd 11. cd Lc1 12. Rc1 Of7 13. d6 0-0 14. Oc5 Vc8 15. Oa3 Vc6 16. 0-0 Oc4 17. b3 Ob5 18. Vd5 Va6 19. Vb5 Va3 20. Vb7 Od6 21. Vd7 Va6 22. Vd1 Oa3 23. Rd3 Ve8 24. Rf2 Of8 25. a4 Vb8 26. V1d3 Vab6 27. Rg4 Vb3 28. Re5 Kh7 29. Va7 Vb1+ 30. Kf2 Oc5+ 31. e3 V8b2+ -+)

6. ... d5 7. ed cd 8. Rg5 Rb6 9. Og6+ hg 10. Lb1 Of7 11. Ob6 ab 12. 0-0 0-0 13. h4 Ld7 14. h5 Lf5 15. Rf7 Kf7 16. hg+ Lg6 17. Lg6+ Kg6 18. Vc1 Vc8

(18. ... Vh8 19. Vc2 Vh6 20. Vfc1 Vh8 21. Vc8 Vh1+ 22. Kf2 Oa7 23. Vc7 b5+ 24. e3 fe+ 25. de d4 26. ed ed 27. Vb7 Vc1 28. Rc1 d3+ 29. Ke1 Of2+ 30. Kd2 Vh5 31. Rd3 Vd5 32. Ke2 Og3 33. b3 +-)

19. Vc8 Vc8 20. Vc1 Vc1 21. Rc1 Kf5 22. Rd3 e4 23. Rb4 Ke5 24. Kf2 Od6 25. Rc2 Oc5 26. e3 g5 27. b4 Od6 28. b5 Oc5 29. fe Ke4 30. Ke2 g4 31. ef Kf4 32. Re3 Oe3 33. de+ Kg3 34. Kf1 Kh2 35. Kf2 Kh1 36. Kg3 Kg1 37. Kg4 Kg2 38. Kf4 Kf2 39. Ke5 Ke3 40. Kd5 Kd3 41. a3 Kc3 42. Kd6 Kc4 43. a4 Kb4 44. Kc7 Ka4 45. Kb6 Kb4 46. Kb7 Kb5 =

Eesti Päevaleht 1977

EESTI PÄEVALEHT 1977

19. ja 20. sajand

Pärast seda, kui olin läbi vaadanud 1878. a. „Sakala“ ja 1882. a. „Virulase“ aastakäigud, tegin suurema ajalise hüppe ja hakkasin lugema 1977. a. rootsieestlaste „Eesti Päevalehte“. Et see ilmus „Sakalast“ ja „Viruasest“ kaks korda sagedamini – kaks korda nädalas – ja oli kaks korda suurema lehekülgede arvuga – 8-leheküljeline, üks number ka 12-leheküljeline – siis piirdusin esialgu kahe kuu numbritega. Need olid 1977. a. mai ja juunikuu. Sellise ajalõigu valisin välja sellepärast, et need olid minu elu kaks esimest kuud. Jõudsin 1980. aastatel lugeda ka kommunistliku korra all kodumaal ilmunud lehti ja hakkasin aastal 1987 kuulama „Ameerika Häält“, nüüd tahtsin lugeda midagi tõepärasemat ka elu algusaja kohta. Aga tundub, et kuigi kodumaal tol ajal tsenseeriti ja valetati, siis Läände jõudsid kodumaalt kuulujutud, mis olid samuti tahtmatult moonutatud.

Eelmisena läbi vaadatud „Virulasega“ on „Eesti Päevalehel“ tehnilisi sarnasusi. Nimetatud 19. sajandi lehes ei kasutatud enamasti õ-tähti, vaid ö-d, kuid mõlemast võib leida ka õ-sid. „Eesti Päevalehes“ on pealkirjades olemas õ-d, aga väiksed tähed on kõik ö-d. „Virulases“ tarvitati vist aastakäiku hilisemast osast alates ka väikseid õ-sid, aga mitte järjekindlalt. Ühes sõnas esinesid isegi õ ja ö kõrvuti, kus tänapäeval peaks olema mõlemad õ-d. Nii „Sakalas“ ja „Virulases“ kui ka „Eesti Päevalehes“ oli nii anonüümseid kui ka autorinimega kirjutisi. „Sakala“ ja „Virulase“ puhul oli kohe selge, kes on peatoimetaja, aga „Eesti Päevalehest“ ma peatoimetaja nime ajalehe päisest ega lõpust ei leidnud, vaid alles viimasena läbi vaadatud numbri ühe artikli sisust selgus, et peatoimetajaks oli Juhan Kokla. „Sakalas“ ja „Virulases“ olid kõik kirjutised kindlas temaatilises järjestuses. Mõlemad alustasid juhtkirjast, „Sakalas“ olid eespool välisuudised ja „Virulases“ kodumaa omad. Kodumaa puhul paigutasid mõlemad ajalehed esikohale kodulinna, milleks „Sakalal“ oli Viljandi ja „Virulasel“ Tallinn. „Eesti Päevalehe“ artiklite paigutamise süsteem oli hoopis segasem. Ei olnud teemalehekülgi, vaid kirjutised erinevate riikide kohta ning poliitika, kultuur ja usuelu olid läbisegi.

19. sajandil ei olnud eestlastel veel palju üles kirjutatud enda ajalugu, aga 20. sajandil sai avaldada juba tagasivaateid 19. sajandile. Nii leidsin „Eesti Päevalehest“ täiendavat informatsiooni ka „Virulase“ peatoimetaja Jaak Järve kohta. Temast kirjutati kui esimese eestikeelse romaani autorist, kuigi kaasautor olevat olnud Eduard Vilde.

Eestlased paguluses

Ilmar Talve, kes elas pikemalt Eestis, Rootsis ja Soomes, pani oma mälestustetriloogia Rootsist rääkiva köite pealkirjaks „Kutsumatu külaline“. See tähendas, et Teise maailmasõja ajal põgenenud eestlasi Rootsis ei oodatud, avalikus kohas võõrkeele rääkimise eest tegid rootslased märkusi.

Kalju Lepiku luuletuses „Mängumees“ mängitakse külarahvale viiulit, aga külas jäävad uksed suletuks, ainult kodutud tulevad mäelt. Minu vend seletas, et selles luuletuses on külarahvas rootslased ja kodutud eestlased. See võis nii olla, kuigi minu meelest on võimalik ka laiem seletus.

Ükskord räägiti seltskonnas, et Külma sõja ajal tehtud küsitluse järgi suhtusid rootslased sisserännanutest kõige paremini eestlastesse ja kõige halvemini soomlastesse, sest Eestist põgenesid Nõukogude võimu eest eelkõige haritlased, aga Soomest läksid Rootsi lihttöölised.

1977. a. „Eesti Päevalehte“ lugedes paistab, et siis oli suhtumine eestlastesse juba parem kui 1940. aastatel. Üks rootslane avaldas eestlastele tunnustust selle eest, et nad on oma emakeele säilitanud. Samas toodi intervjuu aga ka sotsiaaldemokraatliku poliitiku Olof Palmega, kes oli selle vastu, et sisserännanutel oleks rootsi lastest eraldi koolid, kuigi ta pidas võimalikuks eraldi klasse. Üks valitsuse liige ütles, et tuleb lõpetada sisserännanute diskrimineerimine korteriturul, mis tähendas, et see ei olnud lõppenud. Eestlased meenutasid, et 1940. aastatel palusid nad endale emakeelseid koole, põhjendusega, et Eestis olid olemas rootsikeelsed koolid, kuid rootslased ei tahtnud sellepärast veel eestlastele sama lubada, kuigi eestikeelsed koolid siiski loodi.

Lehes kirjutatakse ka teiste riikide väliseestlastest. Kanada Quebeci provintsis võideldi prantsuse keele õiguste eest inglise keele vastu, aga koos inglise keelega piirati ka eesti keele õigusi. Samal ajal Ontario provintsis vähemuskeelte olukord paranes.

Külm sõda

Rootsis ilmub „Eesti Päevaleht“ ka praegu, kuigi teine samanimeline leht ilmub ka Eestis. Olen lugenud rootsieestlaste lehe ka ühte tänavuaastast numbrit. Seal meenutas rootsieestlane 1970. aastaid, kui rootslaste hulgas ei kritiseeritud Nõukogude Liitu, vaid Ameerikat. Üks rootslane oli nõudnud, et Lõuna-Vietnamis viidaks läbi demokraatlikud valimised, kuid polnud tulnud oma peaga selle peale, et seda võiks teha ka kommunistlikus Põhja-Vietnamis. 1977. a. „Eesti Päevaleht“ on aga täielik Külma sõja ajaleht. Ameerika president Carter oli väliseestlastest isegi Nõukogude Liidu sõbralikum ja tahtis suhteid kommunistliku riigiga parandada. „Eesti Päevaleht“ kirjutas kommunistide ja nende vastaste võitlusest kogu maailmas. Lahingud nende vahel toimusid parajasti Aafrikas. Vabasse maailma jõudsid uudised võitlusest ka kommunistlikes riikides võimude ja põrandaaluste vahel. Tartus oli näiteks heisatud „Vanemuise“ teatrile sinimustvalge lipp. Julgeolek avastas salatrükikodasid, millest suur osa kuulus kirikutele. Tšiili ja Ida-Saksamaa vabastasid vastastikku kommunistlikke ja kommunismivastaseid vange. Omavahel tülis olid ka kommunistlikud Nõukogude Liit ja Hiina. Hiina oli paremini läbi saanud Albaaniaga, aga ka nende suhted olid jahenema hakanud.

Pikk käik

Mängisin Klausiga malet. Tema kuningas kõndis ühelt tiivalt teisele ja hakkas minu nuppude suunas tulema. Vaatasin, et mul on seal kaks vaba liini, ma saan vist kahte vankrit kasutades mati panna. Aga enne pidin ühe viguri vankril eest saama. Ütlesin, et Klaus on teinud pooled käigud kuningaga - enne oli see h6, siis c2, nüüd c6. Klaus lõi äkki ühe minu hästi suure läbimõõduga ümmarguse nupu. Mõtlesin, kas nii suurt nuppu lüiakse. Minu nupp oli kõrgemal korrusel kui Klausi vanker, seetõttu ta ei oleks tohtinud seda vist lüia. Kui minu nupp oli vigur ja nüüd oli mul vigur vähem, siis olin nüüd nähtavasti kaotusseisus. Aga mul ei olnud vigurit vähem, sest Klaus oli teinud vankriga nii pika käigu, et oli käinud üle laua ääre.

Koolimedalid ja tuleviku hindamine

Tänases lehes kirjutati, kes on tänavused kuldmedalistid. Kuldmedali saab see, kellel on kõik ained viied. Aga varem on kirjutatud, et tahetakse minna uuele hindamisele, et ei hinnata enam õpilast võrdluses keskmise õpilase taseme või õppekava omandamise protsendiga, vaid enda varasema tasemega. Kas sellisel juhul saab üldse kellelegi kuldmedalit anda? Kui antakse, siis saavad need kõige halvemad õpilased, kes suurem osa koolist ei õpi üldse, aga viimasel aastal natuke õpivad. Ja üldse on mul sellise hindamissüsteemi osas kahtlusi, nagu ma olen varemgi väljendanud. Lisan, et selline süsteem eeldab, et õpetajal on väga hästi meeles iga õpilase varasem tase. Kui vahetub õpetaja või õpilane läheb teise kooli, siis ei saagi hindeid panna. Kehalises kasvatuses saaks, kui on kirjas, et eelmine aasta hüppas õpilane nii palju, aga tänavu nii palju. Aga siis mõõdab hindamine seda, kes antud aastal kõige kiiremini kasvab, treeningul ei pruugi kasvuaastal olla tulemuse paranemises mingit osa. Kes kasvab kõige hiljem, selle hinne võib olla viimases klassis teiste omast parem ja tema saab kuldmedali.

Mälestuste sahtel

Vaatasin, et mul on päeviku vahel veel bussipileteid. Olin arvanud, et need on otsas. Esimesed piletid olid juba augustatud. Hakkasin augustatuid kõrvaldama. Siis jõudsin sellisteni, millel olid küll augud sees, aga auke ümbritses metallrõngas, mis näitas, et need augud ei olnud tekkinud augustamisest, vaid olid algusest peale piletitel olemas olnud. Ütlesin, et kust mina pean aru saama, milline auk millest tuleb. Eurodel oli varem kujutatud arhitektuuriobjekte, aga nüüd olid neil inimeste näod. Üheeurosel oli võõrast rassist inimene, et näidata rahvaste sõprust. Põrandale oli pandud minu vanade asjade sahtel ja vennad vaatasid selle sisu läbi. Klaus luges juttu, mille ma olin temaga kahekesi kirjutanud. Klaus küsis, mitu osa me sellele kirjutame. Vastasin, et seda juttu ma enam edasi ei kirjuta. Teises märkmikus on sellel veel minu kirjutatud osi, mida Klaus pole lugenud. Vennad olid saanud nii vanaks, et ei leidnud enam ühiseid tegevusi, seetõttu lugesid nad vanu pabereid vanade ühiste tegevuste kohta. Endal neil ei olnud selle kohta pabereid alles, aga minul selles sahtlis olid. Varem ma polnud lubanud teistel seda sahtlit avada. Aga nüüd lubasin, sest ema tahtis neid asju ära visata ja mul oli vaja näidata, et kellelgi on neid vaja ka. Vennad leidsid sahtlist kaks mitu aastat vana jäätist. Nad pakkusid neid mulle, aga ma ei söönud, sest ma ei teadnud, kas nii vanad kõlbavad süia. Kuigi sahtlis olid soojakraadid, ei olnud jäätised ära sulanud.

*
Mängisin maleturniiril. Alistusin. Vastane ütles, et ma oleks saanud lipu peale panna. Vastasin, et seda ma ei näinud, ma arvasin, et ettur käib teist pidi. Ütlesin Reile, et ta paneks mulle kaks kaotust, sest pidasin võiduseisust alistumist suuremaks kaotuseks. Ma ei teadnud, kas sellel turniiril peab ühe vastasega mängima üks või kaks partiid. Küsisin järele, mitu vooru turniiril on. Rei vastas, et kuus. See tähendas, et ühe vastasega pidi mängima ühe partii. Vastane ja Rei arvasid mõlemad, et ma oleks saanud lipu peale panna. Aga mina mõtlesin järele ja jõudsin veendumusele, et nii see siiski ei olnud, sest valge ettur seda pidi ei käi. Teiseks oli vastane näidanud, nagu oleks kuningas pidanud oda tulest välja käima, aga tegelikult kuningal tuld ei olnud. Mõtlesin, et partiikommentaare võib avaldada ükskõik kui nõrk mängija, sest kuigi need kommentaarid on valed, näitavad need, kuidas see mängija mõtleb. Ühel mehel oli müts peas, et ta ära tuntaks.

Minu aed

Nägin ühes aias tuttavat õppejõudu ja üliõpilast. Läksin aeda sisse. Mul rippusid ühel võrguleheküljel pildid. Neid ei olnud mõnda aega vaadatud, aga nüüd näitas loendur, et just praegu külastas neid mitu inimest korraga, kellest üks oli Kristel Hollandist. Ühelt poisilt, kes neid pilte vaatas, küsiti, miks ta minu aias on. Ta vastas, et sellepärast, et see on Eesti juhtiv kultuuriportaal, üks teine on langenud teisele kohale. Üks poiss leidis riimi USA - asu. See oli selline riim, kus teine sõna oli tagurpidi lugedes sama, mis esimene õiget pidi. Mõtlesin, et kõik tähed ei pea olema tagurpidi samad, võib riimida ka USAs asus ja jätkata tusa lasus. Mõtlesin välja luuletuse:

Kui sa ei taha tallata palja jalu usse,
siis kasuta teine kord meie aias susse.

Kreeka matemaatikaülesanne

Üks mees luges mulle raamatu peatüki ette. Varsti pidi ta tulema järgmist peatükki lugema. Mõtlesin, et see on hea, kui osa asju ette loetakse, sest siis saab vahepeal silmi puhata. Tõnu arutles, kas me käisime ühes kohas autoga või bussiga. Pakkusin, et ühe korra sõitsin sinna autoga ja ühe korra bussiga. Ma mäletan, et sõitsin sinna ühe sugulase autoga ja ta parandas tee peal auto ratast. Teiseks ma mäletan, et ühte teise kohta sõites vahetas Vihmand tee peal ratast. Tõnu küsis, millega seda seletada, et emal ja isal on hea mälu ja nad õppisid koolis viitele, aga kuigi mul on ka hea mälu, õppisin ma kolmedele. Vastasin, et Tõnu unustab, et ülikoolis ma kolmesid ei saanud, esimesel kursusel olid mul kõik viied. Huvitav, et Tõnu unustas uuemad andmed, aga vanemaid mäletas. Ütlesin, et kaheteistkümnenda klassi tunnistusel mul ka kolmesid ei olnud. Otsisin keskkooli lõputunnistuse välja. Keskkooli lõputunnistus oli paremini säilinud kui põhikooli oma.

*
Olin koos emaga pangas. Ütlesin, et ma tean, miks üks vana kreeklane mõtles välja matemaatikaülesande rahasummade kohta. Tal endal ei olnud nii palju raha, seetõttu ei saanud ta seda üle lugeda ja pidi arvutama. Ema juhtis tähelepanu, et pangatöötaja ütles meile sina. Ema ütles, et talle meeldib, kui Eesti ühiskonnas öeldakse sina, mitte teie. Mõtlesin, et kui ma koolis käisin, siis ütlesid õpetajad õpilastele teie. Aga õpetajad olid Nõukogude aja inimesed. Tol ajal oli kool Nõukogude repressiivasutus. Seetõttu ei ole võibolla õige kooliteemalisi unenägusid avaldada. Mul on 50 protsenti lapsepõlvemälestustest koolist. Või ma olen öelnud, et kodu on mulle tähtsam kui kool. Seega on kooliga seotud lapsepõlvemälestusi 45 protsenti. Läksin tiivaklassi, kus pidi tulema inglise keele tund. Täna pidi tund tulema teise rühmaga koos. Aga ma ei näinud klassiruumis selle teise, vaid kolmanda rühma õpilasi. Seetõttu läksin uuesti fuajeesse, et vaadata stendilt ruumijaotusplaanist, kus peab tund tulema. Ruumijaotusplaani ma stendilt ei leidnud. Ja kui kaks rühma olid kokku pandud, siis see pealegi ruumijaotusplaanis ei kajastunud.

Baden-Württembergist

Viimati lugesin ajalehte "Badische Zeitung". Vikipeedia andmetel ilmub see Baden-Württembergi linnas Freiburgis. Baden-Württemberg on üks 16 Saksa liidumaast Eestist natuke väiksema pindalaga 35 742 ruutkilomeetrit ja tunduvalt suurema rahvaarvuga 10,7 miljonit inimest. See asub Prantsusmaa ja Šveitsi piiril, Baieri liidumaast läänes. Baden-Württembergi pealinn on Stuttgart, kus aastal 2011 elas 613 000 inimest. Freiburgi rahvaarvuks märgib vikipeedia 230 000 inimest. "Badische Zeitungi" trükiarv on ingliskeelse artikli järgi 151 000 ja lugejaid arvatakse olevat 440 000. Saksakeelse artikli järgi on trükiarv 143 923. Leht olevat parteideülene ja kristliku põhihoiakuga.

Lugesin sealt artiklit "Uurimine õppimise asemel". Artikli järgi andvat sealne haridussüsteem rohkem üliõpilasi kui õpilasi. Süsteemil olevat kaua aega ebaõnnestunud noori värvata. Ehmatav olevat, et liiga paljud noored katkestavad õpingud või ei leia õppekohta. Leiduvat ettevõtteid, kes valmistavad suure kannatlikkusega ka raskusitekitavaid kandidaate väärtuslikuks tööjõuks ette, kuid enamik alustavat selle asemel kaebamisest ja nõudmiste esitamisest poliitikale ja ühiskonnale. Kes keeldub panustamast, ei tohtivat imestada sotsiaalsete probleemide ega spetsialistide puuduse üle.

Teaduskondade liitmine

Ühel päeval lugesin ajalehest, et Valgevenes taastatakse pärisorjus. Kohe järgmisel päeval sain teada, et Tartu Ülikoolis kavatsetakse vähendada teaduskondade arvu uuesti neljale, nagu see oli Rootsi ajal. Mulle tundub, et selle reformi varjukülg on, et siis on edaspidi vähem neid üliõpilasi, kes endale kõige sobivama eriala üles leiavad. Osad minu klassikaaslased ei teadnud veel 12. klassis, mida nad tahaksid edasi õppima minna. Kui paljud kooliõpilased tulevad edaspidi õigel ajal selle peale, et arstiteaduskonna alt tasub otsida ka kehakultuuri?

Jätsin üle leti hüppamata

Kõndisin mööda tänavat. Läksin ühe tüdruku selja tagant läbi. Teised jalakäijad võisid näha, millise näoga ma seda tegin. Majja pääsemiseks pidin minema läbi poe. Ükskord oli müüja mulle öelnud, et ma võin üle leti hüpata. Sellest ajast peale olin iga kord üle leti hüpanud. Aga täna nägin, et teised majja sisenejad lähevad leti tagant. Seetõttu tegin seda ka mina. Jõudsin koolimaja kolmandale korrusele. Pidin maksma ära ekskursiooni raha. Üks klassivend tuli vastu ja ütles, et iga päev tehakse ühe palju valeraha. Vastasin, et elektroonilist raha võidakse ka võltsida. Klassivend viskas paberikorvi viieeurose. Võtsin selle välja ja vaatasin, et see on tõesti valeraha. Teine klassivend pistis käe minu rahakotti. Ta pistis sõrmed selle ühte otsa, aga tõmbas samal ajal pöidlaga teisest otsast kümneeurose välja. Nõudsin, et ta selle tagasi annaks. Ta andiski. Aga tagastatud kümneeurosel oli kahelt poolt kaarekujuline tükk puudu. Sellisega vist ei saanud maksta. Minu rahakotis polnud katkist raha olnud. Kas see ikka oli minu rahakotist võetud?

Naerev pere

Üks mees kirjutas feisbukis, et kellel on korralik sõnavara, sellel tekivad unenäos luuletused, eriti emakeelsed luuletused. Mõtlesin, et ma olen võõrkeelseid luuletusi ka unes näinud. Liis saatis mulle kirjastusest kirja. Enne lugemise alustamist kirja silmanurgast nähes tundus mulle, et ta kommenteerib minu väidet, et mul on vähe raha, sellega, et ta teab küll, kui palju mulle on tegelikult makstud. Aga lugema hakates selgus, et ta kommenteeris hoopis fotot, millel meie pere istub ümber laua ja kõik naeravad. Kirjutasin kirjale vastuse, et osadest asjadest tuleb paratamatult loobuda, tegelikult suuremast osast asjadest. Mul valgus pastakas kirjutades laiali. Seetõttu kustutasin osa kirjutatust ära ja kirjutasin samadesse vagudesse teise pastakaga uuesti. Esimene pastakas oli sinine ja teine must. Tõnu ütles, et talle on selge, mida fotol on kujutatud - tema teeb nalja ja teised naeravad. Vastasin, et ei ole selge, ma ei mäleta, miks pildil naerdakse.

*
Lugesin raamatut. Raamat tekitas minus mõtte, et maailm võib siiski olla unenägu. Sest juhul kui maailm on Jumala loodud, siis suudaks ta luua ka maailma moodi unenäo. Kell oli juba kolm öösel. Vaatasin aknast välja. Nägin naiste jalgu. Jäin neid vaatama. Siis nägin, et aknast vaatab sisse kolm nägu. Seetõttu läksin aknalt ära.

Ajalugu saksa lehtedes

Inglise keele pealetungile vastuseisu avaldamine ei ole ainult emakeele rääkimine, vaid ka mõne teise võõrkeele peale inglise keele õppimine. Käisin inglise keele kallakuga koolis, juba sellepärast on minu esimene võõrkeel inglise keel. Aga olen õppinud ja õpin edasi ka teisi võõrkeeli. Selleks pakub võimaluse muuhulgas erinevates maailma keeltes ajalehtede lugemine. Neid otsida saab leheküljelt www.onlinenewspapers.com .

Võõrkeelsetest lehtedest on mulle viimastel aastatel meeldinud lugeda rohkem kultuuri kui poliitikat. Ajaloolasena võin lugeda ka ajalugu. Kõige põhjalikuma Ajaloorubriigi olen leidnud saksa ajalehest "Die Welt" aadressil www.welt.de. Selle all on veel eraldi Arheoloogia, Keskaja, Esimese maailmasõja, Teise maailmasõja ja Külma sõja rubriik. Eile ja üleeile otsisin tähelepanelikumalt, kas ajalugu sisaldub ka teistes suuremates saksa lehtedes, millega seoses kirjutasin ajaloolisti kahes järjestikuses kirjas umbes järgmist (tänaste täienduste ja parandustega blogi jaoks):

Ajalehes "Spiegel" leidub ajalugu Teaduse rubriigi Inimese osakonnas. Artiklis http://www.spiegel.de/wissenschaft/mensch/ddr-1989-und-1848-sind-tiefer-verbunden-als-wir-ahnen-a-973864.html seostatakse omavahel Saksamaa 1848.-1849. ja 1989. a. revolutsioone. Ühes lauses mainitakse ka "Baltikumi laulvat revolutsiooni".

Ajalehes "Frankfurter Allgemeine Zeitung" on samuti olemas Inimese rubriik, aga sealt ajalugu ei leia, vaid rubriik on loodusteaduslik. Aga ajaloost kirjutatakse seal sõnaraamatu järgi tõlkides Följetoni ehk Veste rubriigi Humanitaarteaduse ehk Vaimuteaduse osakonnas. Võõrsõnade leksikon erinevalt saksa-eesti sõnaraamatust seletab, et följeton võib tähendada ka lisalehte või joonealust, mitte ainult vestet. Kuna asju ei nimetata harjunud nimedega, oli mul varem jäänud mulje, et ajalugu ei tasu sellest lehest otsida.

Lugesin sealt nüüd 9 lehekülge pikka intervjuud Esimese maailmasõja kohta kellegi Herfried Münkleriga. Intervjuu tuletas meelde Eesti ajaloolast Hendrik Seppa, sest tema kohta olen kirjutanud, et ta oskas sõjaajalugu ja majandusajalugu hästi seostada. Münkleri intervjuus öeldakse muuhulgas, et Saksa sotsiaalsüsteem on Esimese maailmasõja saadus. Riiklik hoolekandesüsteem loodud vastuseks rahva ohvrimeelsusele. Osad kaotasid sõjas perekonnaliikmeid ja osad raha, osad inimesed mõlemad. Münkleri vanaema pärandus kulutatud sõjalaenudele ja kaotatud seetõttu juba enne sõjajärgset hüperinflatsiooni.

Intervjuu lugemisega samal päeval korraks raadiot lahti tehes kuulsin, kui Vikerraadios tuletati meelde juttu, et paljud tehnikasaavutused on samuti sõjatööstuse kõrvalsaadus, aga viimasel ajal vähem, kuna kaitse-eelarveid olevat vähendatud. Pätsi raamatus "Eesti riik I" on toodud ära tema Esimese maailmasõja aegne artikkel, kus ta tsiteerib vana kreeklast Herakleitost, kes ütles, et sõda on kõigi asjade isa. Päts lootis seetõttu Esimesest maailmasõjast varakult eestlastele head. Hiljem Tõnissoni raamatut koostades lugesin, et Tõnisson ei olnud selle Herakleitose ütlusega nõus, sest Tõnisson pooldas inimeste koostööd ja ühistegevust, mitte tüli. Kokkuvõttes võiks järeldada, et sõda kahe riigi vahel paneb omasid ühtekuuluvust tundma ja aktiivsemalt koostööd tegema.

Münklerilt küsitakse veel, et inglise ajaloolane Niall Ferguson on nimetanud Esimest maailmasõda valeks sõjaks, kuna see lükkas Euroopa ühendamist Saksamaa juhtimisel 90 aastat edasi. Küsija arvates olid Esimese maailmasõja aegsed jutud Kesk-Euroopast sakslaste juhtimisel kummaliselt sarnased hilisemale Euroopa Liidule. Münkler vastab, et Fergusoni järgi oleks Inglismaa Esimesse maailmasõtta astumata jätmise korral Euroopa ühendamine Saksamaa juhtimisel järgnenud Briti impeeriumi lagunemisele aeglasemalt kui see tegelikult juhtus. Ferguson pidavat Inglismaa sõttaastumist valeks sellepärast, et enne sõda oldi maailma võlausaldaja, aga sõja lõppedes Ameerika Ühendriikide võlgnik. Kuid sakslaste sõjaaegne jutt Kesk-Euroopast olevat alternatiiv sõjaeelsele maailmamajandusele. Euroopal olevat valida, kas keskenduda oma majandusruumile või globaalsesse majandusse tagasi minna. Ega sellega ometi mõeldud maailma uut koloniseerimist?

Ma mäletan, et ühele minu kursusekaaslasele tehti ülikooli lõputöö kaitsmisel etteheide, et ta oli liigitanud Taani Kesk-Euroopaks. Taani asub Saksamaaga samadel pikkuskraadidel. Saksamaad nimetati Esimeses maailmasõjas keskriigiks ja Teises maailmasõjas teljeriigiks. Keskkohta saab määrata nii ida-lääne kui ka põhja-lõuna suunda aluseks võttes. Hendrik Sepa kirjutistest on mul meeles, et erinevalt praegusest ajast võttis ta keskkoha määramisel aluseks põhja-lõuna suuna. Praegu nimetatakse Kesk-Euroopaks tavaliselt seda, mis Külma sõja ajal oli Ida-Euroopa. Siis oli Lääne-Saksamaa Lääne-Euroopa ja Ida-Saksamaa Ida-Euroopa.

Münkleri intervjuud saab saksa keeles lugeda aadressilt http://www.faz.net/aktuell/feuilleton/geisteswissenschaften/herfried-muenkler-ueber-den-ersten-weltkrieg-zeitraffer-eines-jahrhunderts-12766254-p8.html

Valged-mustad 0,5:6,5

Täna mängisin päevakeskuses 7-voorulist 14 osavõtjaga, 15 minuti mõtlemisajaga kiirmaleturniiri, mis lõppes järgmiste tulemustega:

1. Kõiv 6
2. Metsoja 5
3.-4. Liiva, Tätte 4,5
...
7. Runnel 3,5

Punktid jagunesid minu mängudes järgmiselt:

1. Runnel-Seljodkin 0:1
2. Viller-Runnel 0:1
3. Runnel-Šukys 0:1
4. Oja-Runnel 0:1
5. Runnel-Tätte 0,5:0,5
6. Runnel-Hinrikus 0:1
7. Tobre-Runnel 0:1

Kasutamisõigus

Olin leidnud ühe lehekülje, mille kaudu sai minu koduleheküljele siseneda. Sellele leheküljele sisenemise meetodi olin leidnud isa arvutist. Sealt leheküljelt sai minna ka mõnedesse blogidesse, millest üks oli Oudekki oma. Üks vendade tuttav oli võtnud minuga ühendust ja öelnud, et mul ei ole õigust seda lehekülge kasutada, sest õigus ei ole vormistatud minu nimele. Aga ma kasutasin edasi. Nüüd Tõnu tahtis mulle kasutamisõigust teha. Ta võttis oma tuttavaga skaibiühenduse, selle nägu ilmus seinal hiigelsuurele ekraanile. Mina magasin pead laua peal hoides. Tõnu tuttav hakkas minuga rääkima, aga ma tegin, nagu ei saaks aru, et ta räägib minuga. Ma ei vastanud midagi ja magasin edasi. Tõnu tuttav ütles, et enne kui ta mulle õiguse vormistab, tahab ta minuga võidelda. Ma ei teadnud, kas ta peab silmas malepartiid või midagi tõsisemat. Varem ma olin saanud oma koduleheküljele minna ka otse, aga nüüd olid piirangud peale pandud, et töökellaajal ei saanud, mistõttu läksin selle teise lehekülje kaudu. Ütlesin, et ma pean saama oma koduleheküljele igal kellaajal otse minna. Kui varem sai, siis peab nüüd ka saama. Kui takistatakse, siis see on tsensuur. Mõtlesin lisada, et kui keegi näeb minu nime kuskil ainult üks kord, siis ta tahab koduleheküljelt järele vaadata, kes ma olen.

Teistsugune silt

Kirjutasin ajalehest ühe malepartii blogisissekandeks ümber. Kõigi inimeste blogide sama sildiga sissekanded läksid ühte kohta kokku. Panin oma blogisissekandele sildi "arvamus". Silti "male" ma ei pannud sellepärast, et maletajad olid seda partiid isegi ajalehest näinud, aga mittemaletajad ei olnud. Ette tuli õpetus, kuidas lisada blogisissekandele silti "male". Arvasin, et keegi tahab öelda, et ma olen sissekandele vale sildi pannud. Siis nägin, et mul oli endal hoopis raamat malerubriigi koha pealt lahti. Raamatul olid viimased lehed puudu, seetõttu kõigi rubriikide kohta ei saanud andmeid vaadata. Oudekki teatas, et Venemaa on suurim autoriteet. Laar küsis, kas isegi Maailma Tervishoiuorganisatsioon ei ole Venemaast suurem autoriteet. Oudekki vastas, et Maailma Tervishoiuorganisatsioonil on oma struktuur. Olime Paides. Vend ütles, et siin pool sood on suur tulekahju. Nägin aknast, kuidas tuli tuleb soo poolt lähemale, tuleb üle autotee ja tulekeel jõuab meie majani. Ütlesin, et tuli jõudis siia, tooge vett. Ise hakkasin päevariideid selga panema. Siis nägin, et maja siiski ei põle. Ütlesin, et ma nägin hoopis viirastust.

*
Panin enda feisbuki avalehele ainult selliste inimeste näopildid, kelle postitusi ma olin laikinud, et feisbukki avades tekiks alati positiivsed emotsioonid. Mõtlesin, et aga võibolla edaspidi osad neist enam minu postitusi ei laigi.

Raamatukogu juubeliaasta

Olin ühel peol. Vana naine istus ette pinki. Makk mängis. Makk ei oleks eest pingist palju kaugemale kostnud. Seetõttu kui lint läbi sai, pani Pille sama lindi uuesti mängima. Isa küsis vanalt naiselt, kuidas ta koju läheb. Vana naine vastas, et ta kõnnib koos ühe teise inimesega jala, ta kõnnib viis kilomeetrit, see ei ole pikk maa. Ta elas ühes maamajas. Isa vastas vanale naisele, et täna on pidu, seetõttu viiakse teda täna siiski autoga. Läksin trepist teise ruumi. Seal oli vana mees, kelle raamatut ma koostasin. Tal oli pandud kirja, kes on tema abilised. Aga kui ma uuemat trükki vaatasin, siis seal ei olnud enam kõiki nimesid kirjas, sest ta oli osades inimestes pettunud. Tahtsin küsida, kes on abiline ja kes abilise abiline. Vana mees ütles, et kui keegi teda loeb, siis peab lugema õpilasena, mitte teise kangelasena. Mõtlesin, et kõike tema kirjutatut ma küll uskuda ei saa. Aga võibolla olen mina siiski keskmisest parem lugeja, sest mina loen teda huviga, samal ajal kui mõni teine ainult pilkab.

*
Tõnu käis mulle peale, et ma alkoholi tarvitaks. Küsisin ühe märgi ja selle topsi kohta, miks see põrandal on. Henn vastas, et see märk ei ole vajalik. Sellise vastuse peale hakkasin nutma. Sest see oli ülikooli raamatukogu 200. aastapäeva märk, kuidas ei saadud aru ülikooli raamatukogu tähtsusest? Oli olemas ütlus, et mehed ei nuta, seetõttu ma poleks avalikus kohas nutnud. Aga kas kurva asja üle siis ei tohtinud nutta? Vana mees, kes oli öelnud, et teda tuleb lugeda õpilasena, oli teinud ühte kindlat tüüpi maale. Ta ütles, et hakkas tegema selliseid maale ülikooli raamatukogu juubeliaastal. Minu jaoks oli ka ülikooli raamatukogu juubeliaasta olnud hea aasta. See oli aasta 1983. Aasta 1986 kohta olin vastaval aastal mõelnud, et see on halb aasta, sest tol aastal me kolisime. Ma olin mõelnud seda uues korteris kirjutuslaua taga istudes. Tegelikult oli uus korter suurem. Aga ma pääsesin kirjutuslaua taha nii uues kui ka vanas korteris, sest teistel oli sinna istumiseks vähem huvi. Läksin kooli riidehoidu. Mul oli praegu täiesti tuim nägu ja ma ei vaadanud vastutulevate klassikaaslaste poole. Ühe poole siiski korraks silmi pöörasin, mis näitas, et tegelikult olen ma kogu aeg piisavalt elav. Mulle oli toodud kodust teine jopp ja teised jalanõud. Kooli olin tulnud suvekingade ja teksajakiga, sest kevad oli käes, aga nüüd oli ilm külmaks läinud ja lumi maha sadanud. Panin soemad jalanõud jalga ja suvekingad kojuviimiseks kilekotti. Mõtlesin, et teksajaki jätan kooli. Aga mõtlesin ümber, sest muidu ma poleks pruukinud seda enam koolist leida, seetõttu panin ta kilekotti suvekingade peale. Mõtlesin, et ma vahetasin Helinaga kirju täiesti seaduslikult, sest ta on minu kursuseõde, ma pole varem selle peale tulnud. Siis tuli meelde, et kursuseõde oli hoopis Reeli. Ma olin vist kirjavahetusest kirjutades Helina ja Reeli nimed segi ajanud. Vanasti olin läinud koolist koju koos Erikuga. Kui olime jõudnud bussi peale, siis olime me rääkimise lõpetanud. Mõtlesin, et kuigi Erik ei teinud nii palju nalja kui Krister, on ta minu jaoks siiski tähtis inimene, sest ma olen temaga koos bussiga sõitnud. Jäin riidehoidu viimase inimesena. Siis saabus sinna Pille klass. Nende riidehoiuruum oli kõige otsmine ja lapikuma kujuga. Sinna olid nüüd riputatud mõned maalid. Saabujad said kohe aru, et need maalid on "Bullerby laste" stiilis. Hakkasin riidehoiust välja minema. Sinna oli lisaks Pille klassikaaslastele saabunud veel üks inimene.

"Ajalooline Ajakiri" 4/2013

„Ajalooline Ajakiri“ 4/2013

Olen lugenud ajalooajakirju ülikooli esimesest kursusest alates, aga need on jäänud halvemini meelde kui raamatud. Et viimati läbi saadud number paremini meelde jääks, siis ma kirjutan sellest mõne sõna.

Ivar Leimus on varem kirjutanud artikleid müntidest, seekord on tema teemaks hinnad, mida nende müntidega tasuti. Euroopa keskaegsetest hindadest olevat rohkem teada vaid Inglismaa, Madalmaade ja Itaalia kohta, tema on uurinud nüüd Tallinna hindu, millise linna arhiivimaterjalid on samuti suhteliselt hästi säilinud. Leimus eristab hindu müntides ja hindu hõbedas. Viimast ta nimetab reaalhinnaks. Mulle ei tundu see termin kõige õnnestunum, sest minu jaoks ei ole kõige reaalsem raha hõbedaväärtus, vaid toiduväärtus. Ülikoolis õppisime, et pärast Ameerika avastamist aastal 1492 algas varsti Euroopas hindade revolutsioon, sest Uuest Maailmast toodi sisse nii suurtes kogustes väärismetalli, et selle enda hind odavnes. Seega ei muutunud ainult müntide hind, mille väärtusemuutustest Leimus kirjutab. Leimuse järgi oli aga nii Eestis kui ka Euroopas 15. sajandi teisel poolel hõbedapuudus. Seda võiks teise sõnaga nimetada deflatsiooniks. Ilmselt siis see oli üks põhjus, mis üldse sundis Ameerikat avastama minema. Leimuse järgi lahenes kriis küll juba enne Ameerika avastamist. Aga hinnad olevat inertsist veel odavad püsinud. Võibolla siis Ameerika avastati ka inertsist.

Arvo Tering kirjutab skorbuudi uurimisest varauusajal. Skorbuut on haigus, mis tekib vitamiinipuudusest. Ilukirjandusest on see tuttav eelkõige meresõitudega seoses. Teringu artiklist saab teada, et sageli on seda haigust esinenud ka sõdade ajal kindluste piiramisel. Artiklis vaadeldakse nelja varauusajal skorbuudi kohta kirjutatud väitekirja. Tolleagsed väitekirjad olevat olnud referatiivsed, autorid ei olnud ise ühtegi selle haiguse põdejat näinud. Haiguse põhjuse osas eksiti, arvates, et see võib levida nakkuslikult ja tekkida veekogude läheduse tõttu. Ravimeeetodite osas soovitati nii õigeid kui ka selliseid, mis pidid haige seisundi veel halvemaks tegema. Kui tänapäeval teadustöö kaitsmisel selgub, et põhijäreldused on valed, jäetakse kraad andmata. Vahel tühistatakse kraad ka pärast väljaandmist, kui töö osutub plagiaadiks ehk on liiga referatiivne, ilmselt ka võltsingu korral. Rootsi ajal välja antud kraade nähtavasti enam tühistama ei hakata, aga ma ei tea, kui kaugele ajas tagasi võivad tühistamised minna.

Jürgen Beyer ja Kristiina Ross võrdlevad 1715 aastal ilmunud põhjaeestikeelse (artiklis tallinnakeelse) Uue Testamendi esmatrükki ja selle proovitrükki. Proovitrükke tehakse ka tänapäeval, aga kirjastuses, millele ma olen kaastööd teinud, nimetatakse seda teise sõnaga. Kirjastuses tehakse käsikirja toimetamise käigus väljatrükke ja trükikojast tulevad enne raamatut ülevaatamiseks pruufid, mis eesti keelde tõlkides oleks proovid või proovitrükk. Artikli autorid kirjutavad, et esmatrükis on võrreldes proovitrükiga trükivigu parandatud, aga ka uusi juurde tekkinud. Selle põhjal nad oletavad, et esmatrüki jaoks tehti uus ladumine. Mulle on tänapäeval tööst raamatute käsikirjadega tuttav, et ka praegu võidakse töö igas järgus lisaks vigade parandamisele ka uusi juurde teha. Erinevate järkudega tegelevad erinevad inimesed ja nende arusaamad ja teadmised erinevad. Mis puutub sellesse, et Uue Testamendi proovitrükk on säilinud, siis kui mõne teose puhul soovitakse võimalikult suurt kunstiväärtuslikkust, siis pole kindel, kas mustandite alles hoidmine on õige. Mulle on üks tuttav kirjanik andnud nõu, et teose saamisloost ei tohi kunagi rääkida, muidu publik vaatab, et tagamõte ei olegi nii sügav, kui nemad arvasid. Üks teoreetik on selle kohta kirjutanud aga, et kirjanikud ise ei tea, mida nad teevad, alateadlikult nad mõtlevad teose sügavamalt läbi kui teadvustatult. Heino Kiik saamisloost rääkimist ei kartnud, vaid kirjutas oma raamatute kirjutamisloo kohta uusi raamatuid. Puhtandid on tavaliselt sügavamalt läbi mõeldud kui mustandid, aga ajalooteadlasele võib vanema algvariandi arhiivist leidmine tunduda uuema avastusena.

Vladimir Sazonov arvustab Indrek Jürjo ja Sergei Stadnikovi raamatut baltisaksa orientalistist Otto Friedrich von Richterist. Kõige huvitavam fakt arvustuses oli, et vanad egiptlased ei teinud mitte ainult inimese- vaid ka loomamuumiaid. Kari Tarkiainen arvustab raamatut Soome ajaloost ja seletab, et Vana-Soome oli ala, mis läks Venemaa koosseisu muust Soomest varem. Huvitav oli veel, et Soome ajaloos nagu Eesti omaski on lisaks muudele keeltele olulist rolli mänginud ka saksa keel. Ma olen mõelnud, et ajakirjale kaastöö kirjutamine on palju aeganõudvam kui võrgus mõtete avaldamine, sest ajakirja jaoks peaks täpsed viited välja otsima. Aga mõlema selles numbris avaldatud arvustuse puhul torkab silma, et eriti palju viitamist ei ole kasutatud.

Reklaam äratas tähelepanu

Ühtedes ameeriklastes äratas üks reklaam tähelepanu. Reklaamis näidati inimesi, kes midagi ei teinud, vaid hoidsid kõrget positsiooni. Need ameeriklased olid ise samasugused, seetõttu nad mõtlesid, et reklaam võib käia nende kohta. Kontrolliks võtsid nad tööle ühe poisi. Nad unustasid ta paariks päevaks, andmata talle süia või luba wc-s käia. Öeldi, et kui seekord ka inimelu peale kaarte oleks mängitud, siis poleks sõda puhkenud. Üks kursusevend küsis mult, mis siis oleks saanud, kui oleks plahvatus käinud. Vastasin, et võibolla see oleks hea olnud, sest siis ma oleks vene keele ka selgeks õppinud. See kursusevend ei olnud ülikooli ajal õppimisega silma paistnud, aga nüüd oli ta õppejõud. Ta rääkis, et peab uusaja loenguid õpiku põhjal. Minu arvates pidi loeng olema loomingulisem, mitte raamatu põhjal. Aga ise olin ma alles üliõpilane ja ei osanud loengupikkuselt rääkida, vaid ainult veerandtunnilisi eksamivastuseid anda. Läksin kooli ja hakkasin kirjutama kontrolltööd. Vaatasin kogemata, mida pinginaaber kirjutab. Õpetaja tegi minu üle nalja, et ma pole trükis avaldamisega midagi saavutanud. Sain vihaseks.

37-aastaselt

Malematš reketitega

Toimus Karpovi-Polgari matš. Nad mängisid malet pingpongireketitega. Enamasti tegid nad ainult ühe löögi - kas sai servija kohe punkti või kaotas punkti. Polgar tahtis Karpoviga matši mängida vist sellepärast, et Karpov oli mänginud hiljuti Kasparoviga ja kaotanud, seetõttu arvas Polgar, et Karpov on nõrgemaks jäänud, teda on kerge võita. Aga praegu Karpov juhtis. Üks pealtvaataja ennustas, et ühest hetkest saab punkte ainult Polgar. Võibolla ta algul andis meelega punkte ära, et Karpovit psühholoogiliselt töödelda. Üks naine rääkis, et kui ta meie maja numbri meelde oleks jätnud, siis ta oskaks sellest numbrist midagi rääkida. Ta küsis, kas me sõidame bussiga number 18. Vastasin, et tavaliselt me sõidame bussiga number 1. Mõtlesin, et nüüd võis jääda mulje, et ma sõidan kogu aeg bussiga, kuigi tegelikult ma sõidan harva. Ema segas vahele, et meie peatuses peatub kaks bussi - 1 ja 18. Räägiti, et nüüd on bussiliinid pikemaks läinud. Üks ring on 180 kilomeetrit pikk ja seda sõidab buss üle 24 tunni. Mind sõidutati selle bussiga. Istusin bussi välisküljel oleval istmel. Ütlesin, et mootorratastel on alati külgkorvid olnud. Mind sõidutati linna servale, seal keeras buss ootamatult ära ja mind tõugati maha. Juht ütles, et nüüd ta tegi midagi, mida sõiduplaanis ei ole. Buss sõitis minema. Sinna kus ta oli peatunud, sõitis üks auto, kust tuli välja üks mees. Mina põgenesin mööda metsaalust ja mees jälitas mind. Mets ei olnud nii tihe, et tal silmist kaduda. Mees tulistas minu suunas, aga ei saanud pihta. Varsti tulistas ta teist korda, aga ei saanud jälle pihta. Jooksime edasi. Mees tulistas mind kolmandat korda, nüüd möödus kuul nii lähedalt, et kuulsin, kuidas ta kõrva ääres vihises. Väljusime metsast ja põgenemine jätkus mööda linnatänavaid. Mõtlesin, et majade taga saab paremini silmist kaduda kui puude taga. Põgenesin ühte koolimajja. Mõtlesin, et võibolla näen siin ka televiisorist Karpovi-Polgari matši vaatajaid. Ütlesin ühtedele inimestele, et nad mind jälitatakse ja minu suunas tulistati, kutsuge politsei. Jooksin edasi ja varsti ütlesin sama asja järgmistele inimestele, arvestusega, et esimesed ei pruukinud politseid kutsuda. Jooksin trepist üles. Vaatasin, milliseid uksesilte ülemisel korrusel on. Ühel uksel oli silt, et selle taga on lasketiir. Teise ukse peale oli kirjutatud nimi Henn. See oli direktori eesnimi. Läksin tema kabinetti sisse ja ütlesin kolmandat korda sama asja, mida olin siin majas juba kaks korda öelnud. Direktor vastas, et ma ise politsei kutsuks. Vastasin, et ei kutsu. Rääkisin, mis oli juhtunud enne tagaajamise algust.

Lugemisvara täiendamine

Sain kätte "Eesti Maleelu" teise numbri, mis on sama hinnaga, mis esimene, aga kaks korda paksem. Lisaks ostsin ajalehe "Rahvuslik Teataja", kus on lehekülje suurune malenurk, kuigi seda lehte ma pidevalt lugema ei kavatse hakata. Ajalehed ostsin "Tartu Suve" toimumise ruumis, aga ise turniiril ei osale. Mind püüti mõjutada, et ma hakkaks turniiri mängima veel sellest hoolimata, et ei ole eelnevalt registreerunud. Elus olen kuulnud ka vastupidiseid soovitusi, et ma ei peaks malet mängima. "Tartu Suve" kohta ütlesin, et võibolla ma järgmine aasta mängin. Klubi kohta ütlesin, et võibolla mängin seal järgmine nädal, aga ma ei tea kunagi ette.

Lapsehoidmine ja muud asjad

Täna maalisin ühe pildi, Tõnis maalis sama ajaga kaks pilti. Tõnise pildid kuivasid kiiremini kui minu oma. Pärast näitasin Tõnise pilte Kadrile. Kadri küsis, kas Tõnis tegi kõik ise, kas kaared ka. Tõnis oli tõesti kõik ise maalinud. Tegin ka kaks fotot. Ühel olid mänguautod ja nende klotsidest garaažid, teisel Tõnise kokku pandud mosaiik. Selle puhul soovis Tõnis ise, et ma seda pildistaks. Mõtlesin algul, et pildistan nii, et Tõnise nägu jääks ka peale, aga seda ta ei soovinud ja läks laua alla. Mulle ka väga ei meeldi, kui mind pildistatakse. Sünnipäeva paiku tegin pikema autoportreede seeria. Võibolla ma oleks neid pilte vähem teinud, kui ma oleks esimesega täielikult rahul olnud. Teistele ei paista minust tehtud fotod ka väga meeldivat, sest feisbukis on minu profiilipilt saanud 0 punkti, samal ajal kui teised saavad 30-200. Ise pean seda üheks paremaks minust tehtud fotoks. Mõned teised fotod olen endast sinna ka üles riputanud, mõni on 2 punkti saanud. Üks perekonnapilt, mille vend üles riputas ja kus ma peal olin, sai palju punkte. Homme on maleturniir, aga ma ei saa seal ühtegi punkti, sest ei osale. Aga kohale lubasin korraks minna, sest on ilmunud malelehe teine number, mida tahan kätte saada. Võibolla on mõne teise maletajaga ka midagi rääkida. Mõtlesin vahepeal, et võiks teha ka mõne foto. Aga pärast mõtlesin, et mulle fotograafia ei meeldi, fotodel on asjad liiga teravad ja see tundub kuri. Maalidel on objektid udusemad, mis on ilusam. Tõnise arvates olid pildid, mida ma talle täna näitasin, ilusad. Lugesin talle ette üle kahe peatüki ühte "Muumitrolli" raamatu peatükki. Kolmandat peatükki luges Tõnise vanaema hiljem edasi. Tõnis ja tema vanaema tahtsid käia õues, aga kaua nad ei saanud seal olla, sest siis algas just äike. Täna oli vist kaks äikest. Täna olevat Normandia dessandi aastapäev, nagu ajaloo listis kirjutati. Lugesin sel puhul kõigepealt kahte saksakeelset ja hiljem ühte eestikeelset artiklit. Saksakeelsetest ühes olid 90-aastase naise mälestused. Ta oli kutsutud mõni päev enne dessandi toimumist selles osalevate ohvitseride salajasele peole. Ohvitserid olid hirmust värisenud. Dessant oli lükkunud halva ilma tõttu edasi. Peole kutsutud naiselt oli võetud vaikimisvanne, palju aastakümneid ta vaikiski. 90-aastaste inimeste mälestused ei ole väga usaldusväärsed, aga tõendiks oli tal ka ühe ohvitseri hiljem saadetud kiri. Teises artiklis võrreldi dessandiaegseid ja praeguseid fotosid Normandiast. Tolleaegsed majad olevat ka praegustel fotodel äratuntavad. Eestikeelses lehes tsiteeriti ühte sõjaveterani, kes kartis, et inimestel võivad sõjakoledused meelest minna. Mul on vahel soovitatud, et ma mõne asja ära unustaksin. Aga kuna ma olen ajaloolane, siis mu tööülesanne on pigem mäletamine. Ema arvas, et ma olen küll ajaloolane, aga mitte teadlane, vaid literaat. Mina ütlesin selle peale, et minu magistritöö on tunnistatud teadustööks ja pärast seda peaks mu tase olema tõusnud, mitte langenud. Ütlesin, et kui mul on rohkem kui üks anne, see ei tähenda, et teist annet ei ole. Üks feisbuki kasutaja kirjutas hiljuti, et ma olen multitalent. Tal võib õigus olla, aga ma lisan, et mul ka paljud anded puuduvad, mille olemasolu on teiste inimeste puhul tavaline. Autot juhtida ei oska, laulda ei oska, kümne sõrmega kirjutada ei oska. Autistide kohta räägitakse, et neil võib tekkida ülimälu sellepärast, et üks aju osa on vähem arenenud, mistõttu teine ajuosa areneb kompensatsiooniks rohkem. Nii on arvatavasti mingil määral kõigi inimestega.

Rootsi kuningas Tartus

Kirjutasin vastuseks ühele kirjale:

Nõukogude ajal Eestis välisriikide juhte peaaegu ei käinud, aga üsna kohe pärast taasiseseisvumist tulid Rootsi kuningas ja kuninganna. Tartu koolides jäi vist sel puhul koolipäev ära, et kõik õpilased saaksid minna kuningat vastu võtma. Kuningas saabus kõigepealt Raekoja platsile ja sealt suunduti ülikooli peahoone taha avama ülikooli asutaja Gustav II Adolfi ausammast, mis oli seal juba Eesti ajal olnud.

Läksin Raekoja platsile koos vendadega. Tahtsime seista eesreas, aga politsei ajas aeg-ajalt inimesi tahapoole ja siis läksid mõned meist ette. Näha oli eriti lapsi. Raekoja platsilt ülikooli taha hakkas rahvamass minema mööda tolleaegset "Poola koridori" ehk planguga kitsaks tehtud tänavat, kust mahtus korraga väga vähe inimesi läbi. Aga ma pidasin ennast kõige kavalamaks inimeseks ja olin teinud kodus valmis plaani, et läheme teist teed. Me ei hakanud vendadega minema mitte Poola koridori suunas, vaid vastassuunas. Liikusime Vallikraavi tänava otsale ja läksime sealt kiiruga üle Toomemäe, nii jõudsime suuremast osast rahvast varem kohale ja saime endale sobivad vaatekohad. Seisime puude taha, et keegi meid paigast ei saaks liigutada.

Kuningas või kuninganna meenutas hiljem, et nad on käinud paljudes kohtades, aga nii rahvarohket vastuvõttu nagu Tartus pole neile kusagil osaks saanud.

Aastal 1988 toimusid Tartu muinsuskaitsepäevad, kus müüdi kolme kleepekat, vist hinnaga rubla tükk. Raha pidi minema Raadi mõisas muuseumihoone taastamiseks, mida ei tehtud. Ühel kleepekal kujutati vist Raadi mõisahoonet, ühel endist Kalevipoja kuju ja ühel endist Gustav Adolfi kuju. Samal kevadel osalesin sünnipäevaviktoriinil, kus üks küsimus oli: "Miks oli Gustav Adolfi kuju ülikooli taga?" Üks lapsevanem, kes viktoriinil ei osalenud tegi nalja, et võib midagi loogika põhjal pakkuda, Annelinna ei oleks saanud panna, seal oli soo ja oleks maa põhja vajunud.

Magistriõppe keskaja loengukursus

Olin kirjutanud, et ratsionalism ja irratsionalism vahelduvad lainetena, me oleme praegu ratsionalismi laines ja läheme varsti jälle irratsionalismi. Ainult et me peame selleks hoolega ette valmistuma, muidu libiseme ratsionalismi tagasi. Pildil oli kujutatud mäge, millest me üles ronisime. Pärast olin aru saanud, et ma kirjutasin nii sellepärast, et ei olnud õppinud ülikoolis kunstiajalugu realismist kaugemale. Aga pärast realismi tuli modernism, mis oli juba irratsionaalne. Ja pärast modernismi tuli postmodernism, millest ma ei teadnud, kumb ta on. Võibolla modernism ja postmodernism kuulusid kokku, nagu romaani ja gooti stiil olid mõlemad keskaja kunst. Aga võibolla mind eksitas, et sõnas "postrealism" esines sõna "realism", mistõttu ma hakkasin postrealismi ka ratsionaalseks pidama. Ema rääkis mulle loo, et Tõnu oli talle 17. sajandil ühe küsimuse esitanud. Ema oli sellele vastanud. Seejärel oli vastanud üks sotsialist, kes oli läinud vastuse eest vangi. Eesti sai iseseisvaks ja see vastus ei olnud Eestis enam kuritegu, aga sotsialist oli Peterburi vanglas ja ei pääsenud vabadusse. Vanglast sai ta välja alles hiljem, siis ta ei suundunud Eestisse, vaid Läände. Hakkasin emalt kuuldud lugu Tõnule rääkima. Kui hakkasin jõudma jutuga selleni, mida Tõnu oli küsinud, läks mul küsimus meelest. Võibolla sellepärast, et Tõnu sai kontrollida, kas mul on tema jutt õigesti meeles. Küsisin Tõnult endalt, mida ta emalt küsis. Tõnu vastas, et ta küsis seda öösel ja pimedas. Kirjutati, et mehhanitsism ütleb täpselt ära, kui palju jõutakse, sest vaatab seda selle järgi, kui palju aega kulutatakse. Kommenteerisin, et nii see ei ole, sest inimene võib igal hommikul äratuskella abil samal kellaajal ärgata ja minna igal õhtul samal kellaajal magama, aga see, kui kiiresti uni tuleb, on erinevatel öödel erinev.

*
Olin magistriõppes. Ma polnud ammu ülikoolis käinud. Pidin tegema keskaja eksami. Mul oli meelde jäänud, et viimane eksami tegemise võimalus on kolmapäeval, aga ma ei mäletanud, kas täna või nädala pärast. Ma polnud eksamiks valmistunud. Mõtlesin, et pean endale tunnistama, et ma ei ole enam hea üliõpilane, sest tervis on halvemaks läinud. Mõtlesin, et lähen täna eksamit tegema kohale, sest kui ma teen eksami kahele, siis saan seda vähemalt hiljem parandada, aga kui ma üldse kohale ei lähe, siis puudub seegi võimalus. Võibolla ma ei saa ka kahte, sest ma olen kodus ajalooga nii palju tegelenud. Võin kirjutada eksamil enda arendatud lainete teooriast. Olin eksamiruumis kohal. Üliõpilased rääkisid, et üks õppejõud hakkas tarvitama liiga palju sõna "nii". Mina polnud seda märganud. Üliõpilased rääkisid, et ühe õppejõu loengutes hakkasid lõpuks käima ainult vanad üliõpilased. See õppejõud oli Kasekamp. Olin sisenenud ruumi, kus pidi toimuma keskaja eksam, aga siin veel Kasekampi loeng käis. Seetõttu hakkasin uuesti ukse suunas minema. Nägin, et üliõpilased loengus on tõesti kõik minust vanemad. Ma olin bakalaureuseõppes juba teisele õppejõule keskaja eksami teinud, mõtlesin, et saan küsida, kas ma võin siis saadud punktid magistriõppes uue õppejõu samanimelisele loengukursusele üle kanda. Selgus, et täna ei ole veel eksam, vaid viimane loeng. Ma olin semestri algul loengutes kohal käinud, siis oli tulnud pikk paus, aga nüüd olin jälle kohal. Õppejõud hakkas loenguga pihta. Ta andis täiendavat kohustuslikku kirjandust. Ta oli seda varasemates loengutes ka andnud. Mõtlesin, et mina olen kirjutanud vahepeal listis primitiivsetest ajalooraamatutest, aga üliõpilased on samal ajal lugenud palju paremaid raamatuid, sest need on kitsamatel teemadel, samuti on nad lugenud arvult minust rohkem raamatuid. Kui ma olin esimene kord keskaja eksamit teinud, oli olnud kohustuslik ainult üks raamat. Õppejõud ütles, et ta on palju kordi järeleandmisi teinud ja andnud eestikeelset kirjandust, aga nüüd ta annab võõrkeelset. Ta põhjendas seda sellega, et üliõpilased reisivad maailmas ringi ja ütlevad, et tooge mulle Soomest see soomekeelne raamat. Mõtlesin, et siis ei saa mina enam ülikoolis käia, sest mina maailmas ringi ei reisi. Õppejõud dikteeris kohustusliku soomekeelse raamatu pealkirja. Minu pinginaaber oli Sander. Vaatasin, et ta on pannud pealkirja kirja õppejõu öeldust teisiti, vanamoodsas eesti keeles. Ta nähtavasti teadis, et see raamat on kunagi eesti keelde ka tõlgitud. Sander rääkis mulle midagi, aga ma olin uimane ja ei saanud ta jutust eriti aru.

"Male Eestis 1984-1991"

Tänase linnaskäiguga sai tehtud neli asja - ostsin raamatu "Male Eestis 1984-1991" ja kaks "Ajaloolise Ajakirja" numbrit ning panin hambaarsti aja kinni. Lisaks sain igapäevast füüsilist koormust ja värskeid muljeid. Läksin sealt sillast, kust on pikem maa, et rohkem kõndida. Raamatut "Male Eestis" ülikooli raamatupoes ei olnud, aga oli Taskus asuvas Rahva Raamatus.

Sügav äravooluauk

Meil oli põranda sees uus äravooluauk - hästi suur ja sügav. Mõtlesin, et ühel hetkel ma võin sinna kogemata ühte jalga pidi sisse astuda. Auk oli nii sügav, et kui sinna oleks midagi sisse kukkunud, ei oleks olnud ühtegi nii pikka vahendit, millega seda välja võtta. Nüüd mul põrandalapp kukkuski. See ummistas augu põhjas oleva resti, nii et vesi ei saanud enam ära voolata, vaid kerkis järjest kõrgemale. Aga koos sellega kerkis ka lapp. Kui ta augu ülemise servani oli kerkinud, korjasin ta välja. Nüüd pääses vesi ära voolama. Aga enne seda oli seda tulnud natuke juba üle augu serva ja voolanud ka läbi ukseaugu madalamasse tuppa. Ronisin redelist alla, et madalamat tuba lapiga pühkida. Redelist üles tagasi ronisin Pille P-ga kõrvuti. Mul kukkusid mõned veetilgad alla. Küsisin Pillelt, ega ta pihta ei saanud. Redeli ülemisse otsa jõudes läksid mõned tilgad mulle endale pihta. Nüüd pidi ennast ülemisele õuele vinnama, nii et kõht pidi vastu selle pinda märjaks saama.

*
Vaatasime ühte maleseisu. Üks poiss kommenteeris, et siin on võimalik kolm löömist - kas võtta ära vastase oda, üks ettur või selle kõrval olev teine ettur, mis oleksid kõik olnud materjalivõidud. Aga ükski neist ei ole õige käik. Mina vastasin, et vankriga tagurpidi ühte etturitest lüia siiski ei saa, muidu lööb vastase vanker samas suunas lööva vankri. Poiss ei teadnud, mis on õige käik, aga teadis, et oda võtmine selleks ei ole. Mina oma peaga mängides oleksin löönud just oda. Aga vahel tuli tõesti arvestada positsiooniga ja materjal ei olnud kõige tähtsam. Istusin inglise keele tunnis uksepoolse rea tagumises pingis. Äkki leidsin ennast ukse kõrvalt. Läksin tagumisse pinki tagasi, öeldes esimeses pingis istuvast Pille P-st möödudes talle vaikse häälega, et ma ei tea, kuidas ma temast mööda sain. Istusin aknapoolse rea tagumises pingis. Õpetaja küsis uksepoolse rea esimeses pingis istuvalt Andreselt, kas šamaan saab halba teha. Hüüdsin ise vastuseks, et on olemas head šamaanid ja halvad šamaanid. Õpetaja tahtis kasutada šamaani abi tuumasõja ärahoidmiseks. Õpetaja ütles, et lasteraamatuid kirjutatakse selleks, et näidata autorite lastele, millised on nende võimalused. Ma ei teadnud, kas ta mind ka silmas pidas.

"Tartu Suvi" 7.-8. juunil

7.-8. juunil toimub malefestival "Tartu Suvi". Juhend asub aadressil http://kultuuriaken.tartu.ee/index.php?event=1401404970 .

Keerulisem piletiaugustaja

Vaatasin enda koostatud raamatut. Toimetamisel oli tekkinud hulk vigu, mida varem ei olnud. Registri registris oli viidatud märksõnale "avar silmaring" sõnaga "laiama", selle asemel, et kirjutada "lai silmaring". Ütlesin, et on näha, et toimetaja on alustanud sõnade kirjutamist ja seejärel tahtnud neid kustutada. Lisasin, et registri registrit ma nagunii ei vaata.

*
Olin bussi peal. Tahtsin piletit augustada, aga bussi oli pandud uus piletiaugustamisaparaat, millel ei mahtunud pilet pilust sisse. Mõtlesin, kas pilet tuleb pooleks murda. Minu juurde tuli kontroll. Ütlesin, et ma ei oska selle aparaadiga piletit augustada. Kontroll näitas, et allpool on teine pilu veel, pilet tuleb torgata sellesse. Enne tuleb vajutada ühte nuppu. See nupp lülitab inimese silma sisse. See aparaat oli palju keerulisem kui varasem, nagu kõigile asjadele leiutati uusi ja keerulisemaid variante. Seetõttu ütlesin, et pimedad ei saa sellist aparaati kasutada. Kontroll vastas, et küll pimedad ka hakkama saavad.

*
Klassiruumi tuli ühe teise aine meesõpetaja, kes rääkis, et kuna me õppimise asemel lobiseme, siis me ei saa ainet selgeks. Krister ütles sellele mehele, et ta homme meie klassi tundi ei tuleks. Mees näitas Kristerile ühte võõrkeelset lõiku ja küsis, kuidas seda tõlgitakse. Ja teatas seejärel võidukalt, et Krister ei oska tõlkida. Ütlesin, et võõrkeeli muidugi ei osata, aga meil on tarkade inimeste klass, meil mõned juba oskavad.

Uus tellimus. Tsitaadid ajalehes

Klaus soovitas mul teha endale ülikooli e-maili aadress ja tellida ülikoolileht. Sain ümbriku aadressi tegemise kohta kätte. Küsisin ühelt poisilt, kas tema muutis mu parooli ära. Ta vastas, et ta pole muutnud. Ta võis veel muuta, sest parool oli ümbrikus olnud kirja pealt näha. Siis nägin, et olin eksinud, seal ei olnudki parooli kirjas. Mõtlesin, et võiksin hakata Helinale uuelt aadressilt kirjutama. Või parem kirjutada siiski seniselt aadressilt, sest uus aadress võetakse millalgi uuesti ära, siis lähevad kirjad ka kaotsi. Sain kätte tellitud ülikoolilehe esimese numbri. Selle peale oli mulle õnnitlus lehe tellimise ja aadressi tegemise puhul kirjutatud, allkirja oli andnud pikk rida professoreid. Ma ei teadnud, kas nad olid andnud allkirjad oma käega pastakaga või olid need trükitud. Rääkisin, et mul on varem ka ülikooli aadress olnud, selle saamisel sellist õnnitlemist ei olnud. Võibolla mind õnnitletakse sellepärast, et arvatakse, nagu ma oleksin uuesti ülikooli astunud. Võidi arvata, et ma olen astunud doktorantuuri. Ma ei teadnud, kas õnnitlejad on dekanaat või kõik professorid. Klaus vastas minu jutule, et jah, tavaliselt teevad ülikooli aadressi endale esimesele kursusele astujad.

*
Klaus küsis mult, kas ma tean, et "Eesti Päevalehes" avaldatakse minu blogisissekandeid. Küsisin, mitu korda ta on näinud. Klaus vastas, et kolm korda. Küsisin, kas avaldatakse terveid sissekandeid või katkendeid. Klaus vastas, et katkendeid. Ütlesin, et siis see ei ole seadusega vastuolus. Aga nad võiks ikkagi teatada, kui nad on midagi avaldanud. Ma olin ise ühel korral ühte lühikest katkendit näinud. Minu sissekandeid ei pidavat nad avaldama iga päev, vaid kord nädalas kokkuvõtteid, pealkirjaga "Simo nädal". Ma olin just paaril päeval kirjutamise vahele jätnud. Kui mind ajalehes avaldati, siis ma pidin rohkem kirjutama. Aga niimoodi mõtlema hakates ma poleks enam kirjutanud vabalt, vaid adressaadile. Vaatasin, et tänases numbris blogide rubriigis mind tsiteeritud ei ole. Alguses olid paar poliitikut ja siis tulid lapsed. Tänane veerg kandiski pealkirja "Laste nädal". Kuigi need poliitikud ei olnud lapsed.

Ufimtsevi kaitse

Täna panin avanguraamatust lauale variandi 1. e4 d6 2. d4 Rf6 3. Rc3 g6 4. f4 Og7 5. Rf3 0-0 6. Od3 Rc6 7. e5 de 8. fe Rg4 9. h3 Rh6 10. Oe3 f6 11. Ld2 Rf7 12. ef ef 13. 0-0-0 Re7.

Suetin pidas seda seisu mustale soodsaks, aga kolm esimest edasimängu varianti, mis mul pähe tulid, pöördusid valge kasuks:

1) 14. Vhe1 Rf5 15. Of5 Of5 16. Of4 Ld7 17. g4 Oe6 18. d5 +-

2) 16. ... Ve8 17. g4 Od7 18. Ve8 Le8 19. Ve1 Lf8 20. Oc7 Vc8 21. Of4 f5 22. gf Of5 23. h4 Lb4 24. Rd5 Vc2+ 25. Lc2 Le1+ 26. Re1 Oc2 27. Rc2 +-

3) 14. ... Ve8 15. Of4 Od7 16. Oc4 Oc6 17. d5 Od7 18. d6 Rc6 19. dc Lc8 20. Ld7 +-

Higistavad olendid

Keegi on arvanud, et inimene on ainuke loom, kes higistab. Aga loetut suuliselt arutades kinnitati mulle, et kuigi koerad tõesti ei higista, siis hobused higistavad päris kindlasti.

Raudkaart

Андрей Васильченко. „Между Дуче и Гитлером“. Москва 2004. 480 lehekülge.

Ostsin selle raamatu umbes üheksa aastat tagasi ühest Tartu raamatupoest ja lugesin lühikeste juppide kaupa tollest ajast kuni tänaseni. Märkmeid ma ei teinud, seetõttu palju meeles ei ole. Mõne jupi lugemise järel oli näha, et raamatu sisu või selles esinev vene keel mõjutas unenägude sisu. Need unenäod on üles kirjutatud, aga peast neid enam ei mäleta. Raamatu lõpul on kokkuvõte, mis tuletab unustatut natuke meelde.

Raamat räägib maailmasõdade vahel ja Teise maailmasõja ajal Rumeenias tegutsenud poliitilistest jõududest, mida võiks nimetada fašistlikeks. Need olid Peaingel Miikaeli Leegion ja Raudkaart. Raudkaardi juht oli Codreanu. Pealkirjas on nimetatud Ducet ehk Mussolinit ja Hitlerit, aga liikumine oli selle poolest sarnasem Saksa natsidele kui Itaalia fašistidele, et oli algusest peale antisemiitlik. Itaalia fašistid muutusid selleks alles 1930. aastate teisel poolel, kui võimule olid nad tulnud juba 1922. Rumeenias ei olnud kõik rahul sellega, et ülikoolides oli ebaproportsionaalselt suur juutide osakaal. Raudkaart pidas oma vaenlasteks ka kommuniste.

Autor ei pea kergelt vastatavaks küsimuseks, millisele ühiskondlikule kihile kõige rohkem orienteeruti, kas keskkihile või kellelegi teisele. Aga ta arvab, et kui Itaalia fašistid ja Saksa natsid orienteerusid erinevatel ajahetkedel erinevatele kihtidele, siis nii võis see olla ka Rumeenias. Vanuseliselt oli tegemist noorteliikumisega. Osad on pidanud Eestis fašistlikuks vabadussõjalasi, keda ma olen samuti nimetanud noorteliikumiseks. Rumeenia Raudkaarti kuulus liikumise tipphetkel 1,5 protsenti riigi elanikkonnast, mida oli rohkem kui Itaalia fašistidel või Saksa natsidel võimuletuleku ajal.

Raudkaardi tegevust saatsid verised kokkupõrked teiste poliitiliste jõududega. Liikumisel oli oma sotsiaalne organisatsioon, mis tegeles ka muuga peale poliitika. Rumeenia oli kuningriik, kus valitses õigeusk, aga see oli juba 19. sajandil nõrgenema hakanud. Codreanu oli õigeusu müstik.

Teise maailmasõja ajal kehtestati Rumeenias Antonescu diktatuur. Raudkaart alustas Antonescu vastu relvastatud ülestõusu, aga see suruti maha. Ülikooli fašismi ajaloo loengutest on veel meeles, et Kasekamp nimetas Rumeeniat Dracula maaks ja ütles, et Raudkaardi riigipöördekatse ajal vallutati raadiojaam ja eetris kõlas loosung: „Elagu surm!“ Hitlerile oli Raudkaart küll ideoloogiliselt lähemal kui konservatiivsem Antonescu, aga Saksamaa toetas siiski Antonescut. Hitler teostas Teise maailmasõja ajal vallutatud maades võimu üldse konservatiivsemate, mitte fašistlikumate jõudude abil.

Teises maailmasõjas vallutas Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti alusel Rumeenia idaosa. Natuke hiljem astus Rumeenia Saksamaa poolel sõtta ja sai praeguse Moldova ala mõneks ajaks tagasi. See oli aga ka varem Vene keisririiki kuulunud, mistõttu raamatu venelasest autori arvates on moldaavia keel rumeenia keelest eraldiseisev keel ja okupant oli Rumeenia.