Eesti Päevaleht 1977

EESTI PÄEVALEHT 1977

19. ja 20. sajand

Pärast seda, kui olin läbi vaadanud 1878. a. „Sakala“ ja 1882. a. „Virulase“ aastakäigud, tegin suurema ajalise hüppe ja hakkasin lugema 1977. a. rootsieestlaste „Eesti Päevalehte“. Et see ilmus „Sakalast“ ja „Viruasest“ kaks korda sagedamini – kaks korda nädalas – ja oli kaks korda suurema lehekülgede arvuga – 8-leheküljeline, üks number ka 12-leheküljeline – siis piirdusin esialgu kahe kuu numbritega. Need olid 1977. a. mai ja juunikuu. Sellise ajalõigu valisin välja sellepärast, et need olid minu elu kaks esimest kuud. Jõudsin 1980. aastatel lugeda ka kommunistliku korra all kodumaal ilmunud lehti ja hakkasin aastal 1987 kuulama „Ameerika Häält“, nüüd tahtsin lugeda midagi tõepärasemat ka elu algusaja kohta. Aga tundub, et kuigi kodumaal tol ajal tsenseeriti ja valetati, siis Läände jõudsid kodumaalt kuulujutud, mis olid samuti tahtmatult moonutatud.

Eelmisena läbi vaadatud „Virulasega“ on „Eesti Päevalehel“ tehnilisi sarnasusi. Nimetatud 19. sajandi lehes ei kasutatud enamasti õ-tähti, vaid ö-d, kuid mõlemast võib leida ka õ-sid. „Eesti Päevalehes“ on pealkirjades olemas õ-d, aga väiksed tähed on kõik ö-d. „Virulases“ tarvitati vist aastakäiku hilisemast osast alates ka väikseid õ-sid, aga mitte järjekindlalt. Ühes sõnas esinesid isegi õ ja ö kõrvuti, kus tänapäeval peaks olema mõlemad õ-d. Nii „Sakalas“ ja „Virulases“ kui ka „Eesti Päevalehes“ oli nii anonüümseid kui ka autorinimega kirjutisi. „Sakala“ ja „Virulase“ puhul oli kohe selge, kes on peatoimetaja, aga „Eesti Päevalehest“ ma peatoimetaja nime ajalehe päisest ega lõpust ei leidnud, vaid alles viimasena läbi vaadatud numbri ühe artikli sisust selgus, et peatoimetajaks oli Juhan Kokla. „Sakalas“ ja „Virulases“ olid kõik kirjutised kindlas temaatilises järjestuses. Mõlemad alustasid juhtkirjast, „Sakalas“ olid eespool välisuudised ja „Virulases“ kodumaa omad. Kodumaa puhul paigutasid mõlemad ajalehed esikohale kodulinna, milleks „Sakalal“ oli Viljandi ja „Virulasel“ Tallinn. „Eesti Päevalehe“ artiklite paigutamise süsteem oli hoopis segasem. Ei olnud teemalehekülgi, vaid kirjutised erinevate riikide kohta ning poliitika, kultuur ja usuelu olid läbisegi.

19. sajandil ei olnud eestlastel veel palju üles kirjutatud enda ajalugu, aga 20. sajandil sai avaldada juba tagasivaateid 19. sajandile. Nii leidsin „Eesti Päevalehest“ täiendavat informatsiooni ka „Virulase“ peatoimetaja Jaak Järve kohta. Temast kirjutati kui esimese eestikeelse romaani autorist, kuigi kaasautor olevat olnud Eduard Vilde.

Eestlased paguluses

Ilmar Talve, kes elas pikemalt Eestis, Rootsis ja Soomes, pani oma mälestustetriloogia Rootsist rääkiva köite pealkirjaks „Kutsumatu külaline“. See tähendas, et Teise maailmasõja ajal põgenenud eestlasi Rootsis ei oodatud, avalikus kohas võõrkeele rääkimise eest tegid rootslased märkusi.

Kalju Lepiku luuletuses „Mängumees“ mängitakse külarahvale viiulit, aga külas jäävad uksed suletuks, ainult kodutud tulevad mäelt. Minu vend seletas, et selles luuletuses on külarahvas rootslased ja kodutud eestlased. See võis nii olla, kuigi minu meelest on võimalik ka laiem seletus.

Ükskord räägiti seltskonnas, et Külma sõja ajal tehtud küsitluse järgi suhtusid rootslased sisserännanutest kõige paremini eestlastesse ja kõige halvemini soomlastesse, sest Eestist põgenesid Nõukogude võimu eest eelkõige haritlased, aga Soomest läksid Rootsi lihttöölised.

1977. a. „Eesti Päevalehte“ lugedes paistab, et siis oli suhtumine eestlastesse juba parem kui 1940. aastatel. Üks rootslane avaldas eestlastele tunnustust selle eest, et nad on oma emakeele säilitanud. Samas toodi intervjuu aga ka sotsiaaldemokraatliku poliitiku Olof Palmega, kes oli selle vastu, et sisserännanutel oleks rootsi lastest eraldi koolid, kuigi ta pidas võimalikuks eraldi klasse. Üks valitsuse liige ütles, et tuleb lõpetada sisserännanute diskrimineerimine korteriturul, mis tähendas, et see ei olnud lõppenud. Eestlased meenutasid, et 1940. aastatel palusid nad endale emakeelseid koole, põhjendusega, et Eestis olid olemas rootsikeelsed koolid, kuid rootslased ei tahtnud sellepärast veel eestlastele sama lubada, kuigi eestikeelsed koolid siiski loodi.

Lehes kirjutatakse ka teiste riikide väliseestlastest. Kanada Quebeci provintsis võideldi prantsuse keele õiguste eest inglise keele vastu, aga koos inglise keelega piirati ka eesti keele õigusi. Samal ajal Ontario provintsis vähemuskeelte olukord paranes.

Külm sõda

Rootsis ilmub „Eesti Päevaleht“ ka praegu, kuigi teine samanimeline leht ilmub ka Eestis. Olen lugenud rootsieestlaste lehe ka ühte tänavuaastast numbrit. Seal meenutas rootsieestlane 1970. aastaid, kui rootslaste hulgas ei kritiseeritud Nõukogude Liitu, vaid Ameerikat. Üks rootslane oli nõudnud, et Lõuna-Vietnamis viidaks läbi demokraatlikud valimised, kuid polnud tulnud oma peaga selle peale, et seda võiks teha ka kommunistlikus Põhja-Vietnamis. 1977. a. „Eesti Päevaleht“ on aga täielik Külma sõja ajaleht. Ameerika president Carter oli väliseestlastest isegi Nõukogude Liidu sõbralikum ja tahtis suhteid kommunistliku riigiga parandada. „Eesti Päevaleht“ kirjutas kommunistide ja nende vastaste võitlusest kogu maailmas. Lahingud nende vahel toimusid parajasti Aafrikas. Vabasse maailma jõudsid uudised võitlusest ka kommunistlikes riikides võimude ja põrandaaluste vahel. Tartus oli näiteks heisatud „Vanemuise“ teatrile sinimustvalge lipp. Julgeolek avastas salatrükikodasid, millest suur osa kuulus kirikutele. Tšiili ja Ida-Saksamaa vabastasid vastastikku kommunistlikke ja kommunismivastaseid vange. Omavahel tülis olid ka kommunistlikud Nõukogude Liit ja Hiina. Hiina oli paremini läbi saanud Albaaniaga, aga ka nende suhted olid jahenema hakanud.