Malematš reketitega

Toimus Karpovi-Polgari matš. Nad mängisid malet pingpongireketitega. Enamasti tegid nad ainult ühe löögi - kas sai servija kohe punkti või kaotas punkti. Polgar tahtis Karpoviga matši mängida vist sellepärast, et Karpov oli mänginud hiljuti Kasparoviga ja kaotanud, seetõttu arvas Polgar, et Karpov on nõrgemaks jäänud, teda on kerge võita. Aga praegu Karpov juhtis. Üks pealtvaataja ennustas, et ühest hetkest saab punkte ainult Polgar. Võibolla ta algul andis meelega punkte ära, et Karpovit psühholoogiliselt töödelda. Üks naine rääkis, et kui ta meie maja numbri meelde oleks jätnud, siis ta oskaks sellest numbrist midagi rääkida. Ta küsis, kas me sõidame bussiga number 18. Vastasin, et tavaliselt me sõidame bussiga number 1. Mõtlesin, et nüüd võis jääda mulje, et ma sõidan kogu aeg bussiga, kuigi tegelikult ma sõidan harva. Ema segas vahele, et meie peatuses peatub kaks bussi - 1 ja 18. Räägiti, et nüüd on bussiliinid pikemaks läinud. Üks ring on 180 kilomeetrit pikk ja seda sõidab buss üle 24 tunni. Mind sõidutati selle bussiga. Istusin bussi välisküljel oleval istmel. Ütlesin, et mootorratastel on alati külgkorvid olnud. Mind sõidutati linna servale, seal keeras buss ootamatult ära ja mind tõugati maha. Juht ütles, et nüüd ta tegi midagi, mida sõiduplaanis ei ole. Buss sõitis minema. Sinna kus ta oli peatunud, sõitis üks auto, kust tuli välja üks mees. Mina põgenesin mööda metsaalust ja mees jälitas mind. Mets ei olnud nii tihe, et tal silmist kaduda. Mees tulistas minu suunas, aga ei saanud pihta. Varsti tulistas ta teist korda, aga ei saanud jälle pihta. Jooksime edasi. Mees tulistas mind kolmandat korda, nüüd möödus kuul nii lähedalt, et kuulsin, kuidas ta kõrva ääres vihises. Väljusime metsast ja põgenemine jätkus mööda linnatänavaid. Mõtlesin, et majade taga saab paremini silmist kaduda kui puude taga. Põgenesin ühte koolimajja. Mõtlesin, et võibolla näen siin ka televiisorist Karpovi-Polgari matši vaatajaid. Ütlesin ühtedele inimestele, et nad mind jälitatakse ja minu suunas tulistati, kutsuge politsei. Jooksin edasi ja varsti ütlesin sama asja järgmistele inimestele, arvestusega, et esimesed ei pruukinud politseid kutsuda. Jooksin trepist üles. Vaatasin, milliseid uksesilte ülemisel korrusel on. Ühel uksel oli silt, et selle taga on lasketiir. Teise ukse peale oli kirjutatud nimi Henn. See oli direktori eesnimi. Läksin tema kabinetti sisse ja ütlesin kolmandat korda sama asja, mida olin siin majas juba kaks korda öelnud. Direktor vastas, et ma ise politsei kutsuks. Vastasin, et ei kutsu. Rääkisin, mis oli juhtunud enne tagaajamise algust.