Raamatukogu juubeliaasta

Olin ühel peol. Vana naine istus ette pinki. Makk mängis. Makk ei oleks eest pingist palju kaugemale kostnud. Seetõttu kui lint läbi sai, pani Pille sama lindi uuesti mängima. Isa küsis vanalt naiselt, kuidas ta koju läheb. Vana naine vastas, et ta kõnnib koos ühe teise inimesega jala, ta kõnnib viis kilomeetrit, see ei ole pikk maa. Ta elas ühes maamajas. Isa vastas vanale naisele, et täna on pidu, seetõttu viiakse teda täna siiski autoga. Läksin trepist teise ruumi. Seal oli vana mees, kelle raamatut ma koostasin. Tal oli pandud kirja, kes on tema abilised. Aga kui ma uuemat trükki vaatasin, siis seal ei olnud enam kõiki nimesid kirjas, sest ta oli osades inimestes pettunud. Tahtsin küsida, kes on abiline ja kes abilise abiline. Vana mees ütles, et kui keegi teda loeb, siis peab lugema õpilasena, mitte teise kangelasena. Mõtlesin, et kõike tema kirjutatut ma küll uskuda ei saa. Aga võibolla olen mina siiski keskmisest parem lugeja, sest mina loen teda huviga, samal ajal kui mõni teine ainult pilkab.

*
Tõnu käis mulle peale, et ma alkoholi tarvitaks. Küsisin ühe märgi ja selle topsi kohta, miks see põrandal on. Henn vastas, et see märk ei ole vajalik. Sellise vastuse peale hakkasin nutma. Sest see oli ülikooli raamatukogu 200. aastapäeva märk, kuidas ei saadud aru ülikooli raamatukogu tähtsusest? Oli olemas ütlus, et mehed ei nuta, seetõttu ma poleks avalikus kohas nutnud. Aga kas kurva asja üle siis ei tohtinud nutta? Vana mees, kes oli öelnud, et teda tuleb lugeda õpilasena, oli teinud ühte kindlat tüüpi maale. Ta ütles, et hakkas tegema selliseid maale ülikooli raamatukogu juubeliaastal. Minu jaoks oli ka ülikooli raamatukogu juubeliaasta olnud hea aasta. See oli aasta 1983. Aasta 1986 kohta olin vastaval aastal mõelnud, et see on halb aasta, sest tol aastal me kolisime. Ma olin mõelnud seda uues korteris kirjutuslaua taga istudes. Tegelikult oli uus korter suurem. Aga ma pääsesin kirjutuslaua taha nii uues kui ka vanas korteris, sest teistel oli sinna istumiseks vähem huvi. Läksin kooli riidehoidu. Mul oli praegu täiesti tuim nägu ja ma ei vaadanud vastutulevate klassikaaslaste poole. Ühe poole siiski korraks silmi pöörasin, mis näitas, et tegelikult olen ma kogu aeg piisavalt elav. Mulle oli toodud kodust teine jopp ja teised jalanõud. Kooli olin tulnud suvekingade ja teksajakiga, sest kevad oli käes, aga nüüd oli ilm külmaks läinud ja lumi maha sadanud. Panin soemad jalanõud jalga ja suvekingad kojuviimiseks kilekotti. Mõtlesin, et teksajaki jätan kooli. Aga mõtlesin ümber, sest muidu ma poleks pruukinud seda enam koolist leida, seetõttu panin ta kilekotti suvekingade peale. Mõtlesin, et ma vahetasin Helinaga kirju täiesti seaduslikult, sest ta on minu kursuseõde, ma pole varem selle peale tulnud. Siis tuli meelde, et kursuseõde oli hoopis Reeli. Ma olin vist kirjavahetusest kirjutades Helina ja Reeli nimed segi ajanud. Vanasti olin läinud koolist koju koos Erikuga. Kui olime jõudnud bussi peale, siis olime me rääkimise lõpetanud. Mõtlesin, et kuigi Erik ei teinud nii palju nalja kui Krister, on ta minu jaoks siiski tähtis inimene, sest ma olen temaga koos bussiga sõitnud. Jäin riidehoidu viimase inimesena. Siis saabus sinna Pille klass. Nende riidehoiuruum oli kõige otsmine ja lapikuma kujuga. Sinna olid nüüd riputatud mõned maalid. Saabujad said kohe aru, et need maalid on "Bullerby laste" stiilis. Hakkasin riidehoiust välja minema. Sinna oli lisaks Pille klassikaaslastele saabunud veel üks inimene.