Lapsehoidmine ja muud asjad

Täna maalisin ühe pildi, Tõnis maalis sama ajaga kaks pilti. Tõnise pildid kuivasid kiiremini kui minu oma. Pärast näitasin Tõnise pilte Kadrile. Kadri küsis, kas Tõnis tegi kõik ise, kas kaared ka. Tõnis oli tõesti kõik ise maalinud. Tegin ka kaks fotot. Ühel olid mänguautod ja nende klotsidest garaažid, teisel Tõnise kokku pandud mosaiik. Selle puhul soovis Tõnis ise, et ma seda pildistaks. Mõtlesin algul, et pildistan nii, et Tõnise nägu jääks ka peale, aga seda ta ei soovinud ja läks laua alla. Mulle ka väga ei meeldi, kui mind pildistatakse. Sünnipäeva paiku tegin pikema autoportreede seeria. Võibolla ma oleks neid pilte vähem teinud, kui ma oleks esimesega täielikult rahul olnud. Teistele ei paista minust tehtud fotod ka väga meeldivat, sest feisbukis on minu profiilipilt saanud 0 punkti, samal ajal kui teised saavad 30-200. Ise pean seda üheks paremaks minust tehtud fotoks. Mõned teised fotod olen endast sinna ka üles riputanud, mõni on 2 punkti saanud. Üks perekonnapilt, mille vend üles riputas ja kus ma peal olin, sai palju punkte. Homme on maleturniir, aga ma ei saa seal ühtegi punkti, sest ei osale. Aga kohale lubasin korraks minna, sest on ilmunud malelehe teine number, mida tahan kätte saada. Võibolla on mõne teise maletajaga ka midagi rääkida. Mõtlesin vahepeal, et võiks teha ka mõne foto. Aga pärast mõtlesin, et mulle fotograafia ei meeldi, fotodel on asjad liiga teravad ja see tundub kuri. Maalidel on objektid udusemad, mis on ilusam. Tõnise arvates olid pildid, mida ma talle täna näitasin, ilusad. Lugesin talle ette üle kahe peatüki ühte "Muumitrolli" raamatu peatükki. Kolmandat peatükki luges Tõnise vanaema hiljem edasi. Tõnis ja tema vanaema tahtsid käia õues, aga kaua nad ei saanud seal olla, sest siis algas just äike. Täna oli vist kaks äikest. Täna olevat Normandia dessandi aastapäev, nagu ajaloo listis kirjutati. Lugesin sel puhul kõigepealt kahte saksakeelset ja hiljem ühte eestikeelset artiklit. Saksakeelsetest ühes olid 90-aastase naise mälestused. Ta oli kutsutud mõni päev enne dessandi toimumist selles osalevate ohvitseride salajasele peole. Ohvitserid olid hirmust värisenud. Dessant oli lükkunud halva ilma tõttu edasi. Peole kutsutud naiselt oli võetud vaikimisvanne, palju aastakümneid ta vaikiski. 90-aastaste inimeste mälestused ei ole väga usaldusväärsed, aga tõendiks oli tal ka ühe ohvitseri hiljem saadetud kiri. Teises artiklis võrreldi dessandiaegseid ja praeguseid fotosid Normandiast. Tolleaegsed majad olevat ka praegustel fotodel äratuntavad. Eestikeelses lehes tsiteeriti ühte sõjaveterani, kes kartis, et inimestel võivad sõjakoledused meelest minna. Mul on vahel soovitatud, et ma mõne asja ära unustaksin. Aga kuna ma olen ajaloolane, siis mu tööülesanne on pigem mäletamine. Ema arvas, et ma olen küll ajaloolane, aga mitte teadlane, vaid literaat. Mina ütlesin selle peale, et minu magistritöö on tunnistatud teadustööks ja pärast seda peaks mu tase olema tõusnud, mitte langenud. Ütlesin, et kui mul on rohkem kui üks anne, see ei tähenda, et teist annet ei ole. Üks feisbuki kasutaja kirjutas hiljuti, et ma olen multitalent. Tal võib õigus olla, aga ma lisan, et mul ka paljud anded puuduvad, mille olemasolu on teiste inimeste puhul tavaline. Autot juhtida ei oska, laulda ei oska, kümne sõrmega kirjutada ei oska. Autistide kohta räägitakse, et neil võib tekkida ülimälu sellepärast, et üks aju osa on vähem arenenud, mistõttu teine ajuosa areneb kompensatsiooniks rohkem. Nii on arvatavasti mingil määral kõigi inimestega.