Raudkaart

Андрей Васильченко. „Между Дуче и Гитлером“. Москва 2004. 480 lehekülge.

Ostsin selle raamatu umbes üheksa aastat tagasi ühest Tartu raamatupoest ja lugesin lühikeste juppide kaupa tollest ajast kuni tänaseni. Märkmeid ma ei teinud, seetõttu palju meeles ei ole. Mõne jupi lugemise järel oli näha, et raamatu sisu või selles esinev vene keel mõjutas unenägude sisu. Need unenäod on üles kirjutatud, aga peast neid enam ei mäleta. Raamatu lõpul on kokkuvõte, mis tuletab unustatut natuke meelde.

Raamat räägib maailmasõdade vahel ja Teise maailmasõja ajal Rumeenias tegutsenud poliitilistest jõududest, mida võiks nimetada fašistlikeks. Need olid Peaingel Miikaeli Leegion ja Raudkaart. Raudkaardi juht oli Codreanu. Pealkirjas on nimetatud Ducet ehk Mussolinit ja Hitlerit, aga liikumine oli selle poolest sarnasem Saksa natsidele kui Itaalia fašistidele, et oli algusest peale antisemiitlik. Itaalia fašistid muutusid selleks alles 1930. aastate teisel poolel, kui võimule olid nad tulnud juba 1922. Rumeenias ei olnud kõik rahul sellega, et ülikoolides oli ebaproportsionaalselt suur juutide osakaal. Raudkaart pidas oma vaenlasteks ka kommuniste.

Autor ei pea kergelt vastatavaks küsimuseks, millisele ühiskondlikule kihile kõige rohkem orienteeruti, kas keskkihile või kellelegi teisele. Aga ta arvab, et kui Itaalia fašistid ja Saksa natsid orienteerusid erinevatel ajahetkedel erinevatele kihtidele, siis nii võis see olla ka Rumeenias. Vanuseliselt oli tegemist noorteliikumisega. Osad on pidanud Eestis fašistlikuks vabadussõjalasi, keda ma olen samuti nimetanud noorteliikumiseks. Rumeenia Raudkaarti kuulus liikumise tipphetkel 1,5 protsenti riigi elanikkonnast, mida oli rohkem kui Itaalia fašistidel või Saksa natsidel võimuletuleku ajal.

Raudkaardi tegevust saatsid verised kokkupõrked teiste poliitiliste jõududega. Liikumisel oli oma sotsiaalne organisatsioon, mis tegeles ka muuga peale poliitika. Rumeenia oli kuningriik, kus valitses õigeusk, aga see oli juba 19. sajandil nõrgenema hakanud. Codreanu oli õigeusu müstik.

Teise maailmasõja ajal kehtestati Rumeenias Antonescu diktatuur. Raudkaart alustas Antonescu vastu relvastatud ülestõusu, aga see suruti maha. Ülikooli fašismi ajaloo loengutest on veel meeles, et Kasekamp nimetas Rumeeniat Dracula maaks ja ütles, et Raudkaardi riigipöördekatse ajal vallutati raadiojaam ja eetris kõlas loosung: „Elagu surm!“ Hitlerile oli Raudkaart küll ideoloogiliselt lähemal kui konservatiivsem Antonescu, aga Saksamaa toetas siiski Antonescut. Hitler teostas Teise maailmasõja ajal vallutatud maades võimu üldse konservatiivsemate, mitte fašistlikumate jõudude abil.

Teises maailmasõjas vallutas Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti alusel Rumeenia idaosa. Natuke hiljem astus Rumeenia Saksamaa poolel sõtta ja sai praeguse Moldova ala mõneks ajaks tagasi. See oli aga ka varem Vene keisririiki kuulunud, mistõttu raamatu venelasest autori arvates on moldaavia keel rumeenia keelest eraldiseisev keel ja okupant oli Rumeenia.