"Ajalooline Ajakiri" 4/2013

„Ajalooline Ajakiri“ 4/2013

Olen lugenud ajalooajakirju ülikooli esimesest kursusest alates, aga need on jäänud halvemini meelde kui raamatud. Et viimati läbi saadud number paremini meelde jääks, siis ma kirjutan sellest mõne sõna.

Ivar Leimus on varem kirjutanud artikleid müntidest, seekord on tema teemaks hinnad, mida nende müntidega tasuti. Euroopa keskaegsetest hindadest olevat rohkem teada vaid Inglismaa, Madalmaade ja Itaalia kohta, tema on uurinud nüüd Tallinna hindu, millise linna arhiivimaterjalid on samuti suhteliselt hästi säilinud. Leimus eristab hindu müntides ja hindu hõbedas. Viimast ta nimetab reaalhinnaks. Mulle ei tundu see termin kõige õnnestunum, sest minu jaoks ei ole kõige reaalsem raha hõbedaväärtus, vaid toiduväärtus. Ülikoolis õppisime, et pärast Ameerika avastamist aastal 1492 algas varsti Euroopas hindade revolutsioon, sest Uuest Maailmast toodi sisse nii suurtes kogustes väärismetalli, et selle enda hind odavnes. Seega ei muutunud ainult müntide hind, mille väärtusemuutustest Leimus kirjutab. Leimuse järgi oli aga nii Eestis kui ka Euroopas 15. sajandi teisel poolel hõbedapuudus. Seda võiks teise sõnaga nimetada deflatsiooniks. Ilmselt siis see oli üks põhjus, mis üldse sundis Ameerikat avastama minema. Leimuse järgi lahenes kriis küll juba enne Ameerika avastamist. Aga hinnad olevat inertsist veel odavad püsinud. Võibolla siis Ameerika avastati ka inertsist.

Arvo Tering kirjutab skorbuudi uurimisest varauusajal. Skorbuut on haigus, mis tekib vitamiinipuudusest. Ilukirjandusest on see tuttav eelkõige meresõitudega seoses. Teringu artiklist saab teada, et sageli on seda haigust esinenud ka sõdade ajal kindluste piiramisel. Artiklis vaadeldakse nelja varauusajal skorbuudi kohta kirjutatud väitekirja. Tolleagsed väitekirjad olevat olnud referatiivsed, autorid ei olnud ise ühtegi selle haiguse põdejat näinud. Haiguse põhjuse osas eksiti, arvates, et see võib levida nakkuslikult ja tekkida veekogude läheduse tõttu. Ravimeeetodite osas soovitati nii õigeid kui ka selliseid, mis pidid haige seisundi veel halvemaks tegema. Kui tänapäeval teadustöö kaitsmisel selgub, et põhijäreldused on valed, jäetakse kraad andmata. Vahel tühistatakse kraad ka pärast väljaandmist, kui töö osutub plagiaadiks ehk on liiga referatiivne, ilmselt ka võltsingu korral. Rootsi ajal välja antud kraade nähtavasti enam tühistama ei hakata, aga ma ei tea, kui kaugele ajas tagasi võivad tühistamised minna.

Jürgen Beyer ja Kristiina Ross võrdlevad 1715 aastal ilmunud põhjaeestikeelse (artiklis tallinnakeelse) Uue Testamendi esmatrükki ja selle proovitrükki. Proovitrükke tehakse ka tänapäeval, aga kirjastuses, millele ma olen kaastööd teinud, nimetatakse seda teise sõnaga. Kirjastuses tehakse käsikirja toimetamise käigus väljatrükke ja trükikojast tulevad enne raamatut ülevaatamiseks pruufid, mis eesti keelde tõlkides oleks proovid või proovitrükk. Artikli autorid kirjutavad, et esmatrükis on võrreldes proovitrükiga trükivigu parandatud, aga ka uusi juurde tekkinud. Selle põhjal nad oletavad, et esmatrüki jaoks tehti uus ladumine. Mulle on tänapäeval tööst raamatute käsikirjadega tuttav, et ka praegu võidakse töö igas järgus lisaks vigade parandamisele ka uusi juurde teha. Erinevate järkudega tegelevad erinevad inimesed ja nende arusaamad ja teadmised erinevad. Mis puutub sellesse, et Uue Testamendi proovitrükk on säilinud, siis kui mõne teose puhul soovitakse võimalikult suurt kunstiväärtuslikkust, siis pole kindel, kas mustandite alles hoidmine on õige. Mulle on üks tuttav kirjanik andnud nõu, et teose saamisloost ei tohi kunagi rääkida, muidu publik vaatab, et tagamõte ei olegi nii sügav, kui nemad arvasid. Üks teoreetik on selle kohta kirjutanud aga, et kirjanikud ise ei tea, mida nad teevad, alateadlikult nad mõtlevad teose sügavamalt läbi kui teadvustatult. Heino Kiik saamisloost rääkimist ei kartnud, vaid kirjutas oma raamatute kirjutamisloo kohta uusi raamatuid. Puhtandid on tavaliselt sügavamalt läbi mõeldud kui mustandid, aga ajalooteadlasele võib vanema algvariandi arhiivist leidmine tunduda uuema avastusena.

Vladimir Sazonov arvustab Indrek Jürjo ja Sergei Stadnikovi raamatut baltisaksa orientalistist Otto Friedrich von Richterist. Kõige huvitavam fakt arvustuses oli, et vanad egiptlased ei teinud mitte ainult inimese- vaid ka loomamuumiaid. Kari Tarkiainen arvustab raamatut Soome ajaloost ja seletab, et Vana-Soome oli ala, mis läks Venemaa koosseisu muust Soomest varem. Huvitav oli veel, et Soome ajaloos nagu Eesti omaski on lisaks muudele keeltele olulist rolli mänginud ka saksa keel. Ma olen mõelnud, et ajakirjale kaastöö kirjutamine on palju aeganõudvam kui võrgus mõtete avaldamine, sest ajakirja jaoks peaks täpsed viited välja otsima. Aga mõlema selles numbris avaldatud arvustuse puhul torkab silma, et eriti palju viitamist ei ole kasutatud.