Naerev pere

Üks mees kirjutas feisbukis, et kellel on korralik sõnavara, sellel tekivad unenäos luuletused, eriti emakeelsed luuletused. Mõtlesin, et ma olen võõrkeelseid luuletusi ka unes näinud. Liis saatis mulle kirjastusest kirja. Enne lugemise alustamist kirja silmanurgast nähes tundus mulle, et ta kommenteerib minu väidet, et mul on vähe raha, sellega, et ta teab küll, kui palju mulle on tegelikult makstud. Aga lugema hakates selgus, et ta kommenteeris hoopis fotot, millel meie pere istub ümber laua ja kõik naeravad. Kirjutasin kirjale vastuse, et osadest asjadest tuleb paratamatult loobuda, tegelikult suuremast osast asjadest. Mul valgus pastakas kirjutades laiali. Seetõttu kustutasin osa kirjutatust ära ja kirjutasin samadesse vagudesse teise pastakaga uuesti. Esimene pastakas oli sinine ja teine must. Tõnu ütles, et talle on selge, mida fotol on kujutatud - tema teeb nalja ja teised naeravad. Vastasin, et ei ole selge, ma ei mäleta, miks pildil naerdakse.

*
Lugesin raamatut. Raamat tekitas minus mõtte, et maailm võib siiski olla unenägu. Sest juhul kui maailm on Jumala loodud, siis suudaks ta luua ka maailma moodi unenäo. Kell oli juba kolm öösel. Vaatasin aknast välja. Nägin naiste jalgu. Jäin neid vaatama. Siis nägin, et aknast vaatab sisse kolm nägu. Seetõttu läksin aknalt ära.