"Keiser Julianus" II

Leo Metsar. „Keiser Julianus. Päevik. Teine raamat“. Tallinn 1983. 416 lk.

Raamatus on vahepeal Julianus juba surnud ja vahepeal on juttu ajast, kui ta veel elab. Kasutatud on erinevaid jutustajaid. Selle poolest võiks raamat teoreetiliselt sarnaneda Faulkneri teosele „Kui ma olin suremas“. Aga kui Faulkneril ja eesti kirjandusest Lutsu „Kevades“ on tegelased üksteise suhtes kontrastsed, siis Metsaril vähem. Kontrastsed on tal erinevad koolkonnad, mille põhirühmad on kristlased ja paganad, aga üksikisiku tasandile kontrastid eriti ei ulatu.

Kirjutasin varem esimese köite kohta, et kuigi teosest võib otsida analoogiaid Nõukogude ajaga, räägib raamat rohkem Rooma riigist. Teisest köitest ma leidsin Nõukogude aja analoogiaid juba rohkem või olin nende suhtes lihtsalt tähelepanelikum. Aga need ei pruugi olla igal üksikul juhtumil tahtlikud, vaid autor oli ise Nõukogude aja inimene ja võibolla ei kujutanudki teistsugust elu ette. Uku Masing kujutas. Ta oli elanud ka vabas Eestis ja tegeles kõige erinevamate aegade ja kultuuridega, ta ei pidanud kirjutama ainult Nõukogude võimu poolt või vastu.

Metsar annab ka ise raamatus mõista, et asjad võivad tähendada teist asja kui nad vormiliselt võttes tähendavad. Ta rõhutab seda nii kristlike tähendamissõnade kui ka paganlike müütide puhul. Kohas, kus öeldakse, et ajaloolane suudab kirjutada ainult oma ajast, on kasutatud isegi sõrendust, justkui andmaks mõista, et Metsar teeb seda ka ise. Muudes teostes öeldakse küll sageli, et just oma ajast ajaloolane kirjutada ei suuda, objektiivsete hinnangute andmiseks on vajalik pikem ajaline distants.

Julianuse lühike paganluse taastamise aeg oleks justkui lühike Eesti aeg, millele eelnes ja järgnes Vene aeg. Erinevus on küll selles, et paganlusele lõpu teinud kristlased ei olnud algselt roomlastest suurem rahvas, nagu olid venelased eestlaste suhtes. Aga kui kristlasi nimetatakse kalilealasteks, siis neid justkui seostatakse rahva nimega.

Kui raamatus sobimatute poliitiliste loosungite hüüdja ei saa karistada, sest teda peetakse peast segaseks, siis see tuletab meelde, kuidas Nõukogude ajal vabadusvõitlejaid vaimuhaigeteks kuulutati. Neid küll võidi sundraviga karistada. Tahtlikult tekitatud nälg tuletab meelde Stalini aegset Ukraina näljahäda. Paganate kristlaste ajal põrandaaluseks muutunud orgiad tuletavad meelde, et Nõukogude võim erinevalt hilisemast ajast pornograafiat ei soosinud. Repressioonid tuletavad meelde repressioone, salakuulajad julgeolekutöötajaid. Lõpuks hakkab isegi imestama, kuidas sellel raamatul ilmuda lubati.

Aga raamatu autorile oli teada, kuidas lõppes Rooma ajalugu, kuid ei olnud veel teada, millega lõppeb Nõukogude võim. Selle poolest võiks kommunismi ja kristluse vahel paralleeli tõmbamist ka ebaõnnestunuks pidada, sest kristlus on pidanud vastu 2000 aastat, aga Nõukogude Liit varises kokku vähem kui 100 aastaga. Kommunism ei ole maailmast küll veel kadunud, mõnes riigis on kommunistid endiselt võimul. Ridade vahelt võib välja lugeda, nagu peaks ka Metsar Nõukogude Liidu lagunemist võimalikuks, kui ta paneb raamatu tegelase suhu sõnad, et ta tahab tõestada, et Tacitus eksis, kui ta oli Rooma tuleviku suhtes pessimistlik. Kui seda siiski Rooma enda ajaloo seisukohalt võtta, siis panin ükskord ühe artikli pealkirjaks „Rooma pärand ei kao“, kirjeldades seal impeeriumi taastamise soovi edasielamist läbi aastatuhandete, aga oleks saanud kirjutada ka kultuurilisest seisukohast Rooma mütoloogia ja ladina keele edasielamise ning renessanssi ja valgustuse lainete kaudu. Ka olümpiamängude taastamist saab võtta järjekordse antiikaja renessansina, rohkem küll kreeka kui rooma.

Kolmandat ja neljandat köidet ma pole veel lugenud. Need ilmusid juba vabas Eestis. Kunagi nende lugemisega jätkates huvitab mind, kas ka sealt leiab paralleele Nõukogude ajaga või on sisse toodud juba paralleele Eesti uue isesesivusajaga, mida Rooma ajalugu ilmselt küll nii hästi ei võimalda.