Linnud ja kampsunid

Pääsukesed laulavad akna taga. Nüüd on vist Tartu kesklinnas juba linnupeletid tööle pandud. Ma pole seal viimasel ajal käinud. Vahepeal tundus, et siiapoole jõge on seetõttu rohkem suuri linde tulnud, aga eile ei tundunud. Praegu on ilmad üsna soojad. Kursusekaaslane arvas eilses lehes, et eestlastele sobib väga kitsas temperatuurivahemik, 20 kraadiga pidavat neil veel jahe olema ja varsti palav. Ma ennast selliseks eestlaseks ei pea. Mul pole midagi selle vastu, kui ilm nõuab pikki varrukaid. Kuna ma kõnnin kiiresti, siis 20 kraadiga hakkab mul palav. Aga kui ma paigal olen, siis võin teistest kiiremini lõdisema hakata, mida on juhtunud peamiselt klassikokkutulekutel. Bussipeatuses seistes, mida aeg-ajalt juhtub, ma veel lõdisema ei hakka, isegi mitte talvel. Võibolla mõnel korral hakkan, aga praegu ei tule need korrad meelde. Klassikokkutulekul paneb värisema võibolla lisaks külmale ka vanade tuttavate nägemine. Viimane pidu, kus ma käisin, olid katsikud. Seal hoiti aknaid ja rõduust rohkem lahti kui kodus ise hoian, seetõttu kartsin alguses, et mul võib külm hakata. Mulle pakuti kampsunit, aga seda ei läinud siiski vaja. Hiljuti oli mul kodus tarvitusel olevate riiete hulgas korraga kolm kampsunit. Kui ajalehe järgi ei taha inimesed pikki varrukaid kanda, siis mulle kampsunit kanda meeldib.