Tundusin peatoimetaja

Tõlkisin Carlyle'i. Uues lauses oli kaks tundmatut sõna. Just tundmatud sõnad olid kõige ilusamad ja helisesid. Lause oli pikk. Mõtlesin, et selle lause võiks feisbukis näidisena avaldada. Kuigi ma olin vilistlane, kirjutasin sageli meie kooli ajalehes. Selles ajalehes kirjutati palju malest, see oli maleleht. Henn tahtis näha, mida ma viimases numbris kirjutasin. Saatsin kaastöö uuele numbrile ära. Seejärel meenutasin, mida ma olin kirjutanud. Vist seda, et vist olen selle ajalehe peatoimetaja, aga ma ei tea üldse, mis põhimõttel numbrid kokku pannakse. Või et mind peetakse peatoimetajaks. Hakkasin vanu numbreid läbi vaatama. Kõige vanemas olemasolevas numbris ei olnud märgitud, et mina oleksin peatoimetaja, vaid koostajaks oli märgitud Sööt. Olin algul mõelnud, et ostan ainult ühe numbri vaatamiseks. Sellest vanemaid numbreid mul ei olnud. Järgmisel numbril oli koostajaks märgitud Söödi asemel üks teine inimene. Kolmandal jälle Sööt. Mõnel numbril oli koostaja märkimata. Esimene number oli tasuline, hiljem sai seda lehte tasuta. Sponsoriks oli märgitud A. Must. Kuna meil oli tarkade inimeste kool, siis peeti tähtsaks, et sellel oleks olemas maleleht. Lehe ilmumine oli kooli maletajaid juurde toonud ja olin kohanud ühte oma kooli õpilast maleklubis. Kuna ma olin vilistlane, siis nooremad võibolla ei tahtnud, et ma selles lehes nii palju kirjutaks. Ema rääkis juttu, millest ma sain algul valesti aru, aga siis sain õigesti aru, et vanaema oli pärandanud Mustale õunapuu, aga Must lubas emal selle alt õuna võtta.