Raamat põue

Lugesin ühes majas Vaga kunstiajalugu. Ülikoolis võidi hiljem aru saada, et ma olen seda raamatut lugenud. Loengus oli öeldud, et selle raamatu eesmärk on võimalikult palju nimesid loetleda. Aga ma leidsin sealt ka muud, sealhulgas kinnitust oma juttudele. Asusin koos Klausiga kooli poole teele. Majast väljudes oli mul raamat käes lahti. Aga vihma sadas ja lahti olev leht sai märjaks. Panin raamatu põue. Klaus ütles, et see ei tohtinud märjaks saada, sest see raamatueksemplar on ühe poisi käest laenatud. Vaatasin, et vihmapiisad võivad põue järele minna, seetõttu tõmbasin ka luku kinni. Loengus istusin Klausi kõrval. Tõmbasin tabelit enda poole, aga Klaus tõmbas enda poole. Tabelis olid andmed põue pandud raamatu lehekülgede kohta. Märjaks saanud lehe kohta oli toodud arv 40 000, mis oli kõige suurem ja tähendas viimast kohta. Teised arvud olid palju väiksemad. Aga mõned olid veel üsna suured, mis tähendas, et vihmapiisku oli langenud külje pealt ka teistele lehtedele. Kui Klaus oli ära rääkinud, arvasin, et tuleb minu kord rääkida, sest ma istusin temast järgmisel kohal. Aga sõnaandja jättis mind vahele, sõna sai minu taga istuja. Ma olin vilistlane ja minu käitumist peeti vist väga halvaks, mistõttu ei peetud võimalikuks mulle sõna anda. Ajalehes oli kirjutatud, et ajaloo osakonnas kasutatakse uusi ja huvitavamaid uurimismeetodeid, mida mina ei tunne. Mõtlesin küsida, kas mu elu keskseks faktiks jääb elu lõpuni ka teiste arvates, et ma sain lõputöö B, mitte et ma sain suulistel eksamitel 5,0. Mõtlesin, et võibolla peaks ütlema 5,00, et ei arvataks, et tagapool tuleb nullist väiksemaid komakohti. Mõtlesin küsida, mis seal ajaloo osakonnas pärast minu lõpetamist mõne aastaga nii väga muutunud on, mida ma kellegi kirjutistest välja ei suuda lugeda. Mõtlesin, et minust järgmisest inimesest järgmisena saab sõna minust ülejärgmine. Kaks tükki, kes istuvad minust eespool, jäid vahele, et ei peaks mulle sõna andma. Aga sõna ei antud nüüd minust ülejärgmisele, vaid natuke kaugemal istuvale inimesele. Sõnaandjale tehti märkus, et ta ei anna sõna järjest. Ta vastas, et ta tahab kõiki päästa. Rääkis Merje. Ta ütles: "Klaipeda asub kaugemal ... mm ... kui Ujula tänav." See oli sama konstruktsioon, kui 19. sajandil oli kirjutatud, et Etioopia asub kaugemal kui Muhu saar.