Mihkel Martna

Mihkel Martna. „Oma kodu“. Eesti mõttelugu 116. Koostaja: Hando Runnel. Tartu 2014. 440 lk.

Selle raamatu kohta on mul plaanis pakkuda ühele ajakirjale avaldamiseks pikemat ja täpsete viidetega arvustust. Enne kirjutan lühemalt võrgulugejatele. Trükis olen varem avaldanud vist 8 arvustuselaadset kirjutist pluss üheksa raamatu saatesõna. Üks arvustus lükati tagasi, aga avaldasin selle hiljem võrgus.

Martna oli eesti vanema põlvkonna sotsialist. Olen toimetanud teise sotsialisti Johan Jansi raamatut „Mälestusi ja vaatlusi“ kordustrüki jaoks. Esimene trükk ilmus aastal 1940. Oli säilinud ka originaalkäsikiri, mida oli toimetatud natuke punasemaks ja venemeelsemaks, oletatavalt baasideajastu õhkkonna mõjul. Toimetasin raamatu originaalkäsikirja lähedasemaks tagasi. Nüüd Martna raamatu lugemine andis kinnitust, et tagasitoimetamine oli õige samm, sest kui eeldada, et Jans ja Martna olid mõttekaaslased, siis Martna raamat jätab mõistliku mulje. Martna mõjub aga Jansist targema ja eestimeelsemana.

Kirjutasin juba varem Martnast seoses 1882. a. „Virulase“ aastakäiguga. Kirjutasin, et leht jätab vasakpoolse mulje, aga selle autorid Jaak Järv ja Mihkel Martna olid lisaks majanduslikule vasakpoolsusele ka rahvuslased, kes nõudsid emakeelset haridust. Nüüd loetud raamatus kinnitab Martna, et „Virulase“ toimetus oli sotsialistide klubi. Jaak Järve kohta arvasin, et tal oli põhjust ennast mitte sotsialistiks pidada, kui ta seostas sotsialismi verevalamisega, aga oli ise verevalamise vastu. Aga Martna sõnul oli „Virulase“ sulgemise põhjus, et Järv oli Aleksander II tapmise üle heameelt tundnud.

Rahvusluse omistamise seaks raamatule lisatud Nigol Andreseni artikkel Martna kohta justkui kahtluse alla, sest ta ütleb, et Martna areng viis teda internatsionalismini. Aga võibolla on siin võimalik öelda, nagu on öeldud Linnart Mälli kohta, et ta oli nii rahvuslane kui ka internatsionalist. Martna sõnul pooldasid emakeelset haridust kõik maailma sotsiaaldemokraadid. Nad esindasid vaesemate inimeste huve, kellel oli raskem haridust saada ja seega ka keeli õppida. Martna toetas erinevalt enamlastest Eesti iseseisvumist, aga oli Eesti-Soome ühisriigi vastu. Eesti Vabadussõjas oli ta Eesti poolt, aga Soome kodusõjas tundis sümpaatiat pigem punaste vastu. Erinevalt teisest sotsialistst Karl Astist pooldas ta Eesti kommunistidest kurjategijatele amnestia andmist, sest nägi neis enda kui endise põrandaaluse saatusekaaslasi. Aga ta ei võtnud arvesse, et kui tema pooldas demokraatiat, siis Nõukogude agentidena tegutsenud kommunistid võitlesid sisuliselt demokraatia vastu. Demokraatia kohta arvas Martna, et demokraatia korral on võimalik jõuda sotsialismi evolutsioonislisel teel, aga sotsialistide võitluse algpäevil, kui nad olid keelatud, tuli kasutada teistsuguseid võitlusmeetodeid. Siit võiks järeldada, et revisionism sotsiaaldemokraatide hulgas oli nende vastaste revisionismi tulemus. Ehk ka siin kehtis vastaste sarnastumise seadus, nagu seda ühes raamatus üldmõistena nimetati.

Parempoolsed on vasakpoolsetele ette heitnud, et vasakpoolsed on tigedad. Seda võib mõista, kui vasakpoolsed esindavad rohkem nende huve, kellel on elus halvemini läinud. Martna teeb ise teravat kriitikat ja peab kahtlaseks seda, kui kodanlane sotsialisti kiidab. Aga Martna kõige tigedam ei ole, vähemalt raamatusse valitud kirjutiste põhjal otsustades. Ta tunnustab oma vastase Tõnissoni saavutusi Grenzsteiniga võrreldes. Ta suudab vaimustuda nii lapsepõlve kodu kasepuust kui ka masinatest. Kui romantismile oli omane masinatevaenulikkus, nagu see väljendus Ruskini raamatus „Arhitektuuri seitse lampi“, siis Martna pidas töölisliikumise algusaegade masinavaenulikkust veaks, kuna masinad kergendavat töö tegemist. Martna väljendub raamatu esimeses pooles, nagu oleks ta realismi pooldaja, aga hiljem mälestusi rääkides iseloomustab Venemaa ja Eesti varast sotsialismi romantilisena. Kõige kindlama vastuse annab siin vast, et vasakpoolne kirjanik Eduard Vilde oli puhas realismi esindaja.