Stalinistlik Poola ajalugu

А. Я. Манусевич. „Очерки по истории Польши“. Москва 1952. 407 lehekülge.

Lugesin selle raamatu läbi, sest kodus olemasolevaid raamatuid tahaks lugeda ja teist Poola ajalugu mul kodus ei ole. See on kunagi minu vanaisa hangitud, tol ajal ei olnud paremaid raamatuid saada. Teistel ma seda lugeda ei soovita, sest see on ilmunud Stalini ajal ja kubiseb moonutustest.

Ülikoolis õpetati, et tuleb eelistada viidet autoriteetsemale raamatule. Minu lapsepõlves peeti kõige autoriteetsemaks kõigis küsimustes Leninit, selle raamatu ilmumise ajal Stalinit. Õigemini kellelegi peale Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini viidatud ei olegi.

Poola enda valitsejaid kujutatakse raamatus pahadena, aga Vene valitsejaid headena. Tekib küsimus, kuidas saab siis üldse Oktoobrirevolutsiooni õigustada, kui omad olid juba võimul. Aga 19. sajandil muutuvad ka Vene valitsejad ajutiselt pahadeks, head on siis revolutsionäärid, kes 20. sajandil võimule tulevad.

Kui Venemaa võttis Poolalt Ida-Ukraina ära, õigustab raamat seda sellega, et seal elasid õigeusklikud, kes ei tahtnud elada katoliiklikus Poola riigis. Aga kui hiljem ühendas Venemaa endaga ka katoliiklike Poola alasid, siis usuküsimusest vaikitakse.

18. sajandil toimus kolm Poola jagamist Venemaa, Preisimaa ja Aurstria vahel. Kuigi Venemaa vallutas siis kolm korda järjest Poola alasid, oli raamatu järgi Venemaa erinevalt Preisimaast ja Austriast Poola sõber, sest olevat tahtnud iseseisvat Poola riiki säilitada. Kolmandal jagamisel seda enam ei säilitatud. Alade Venemaale mineku puhul kasutati kaartide leppemärkides teist tegusõna kui Preisimaa ja Austria puhul. Preisi ja Austria olevat maid vallutanud, aga Venemaa tagasi võtnud. Kui piirid nihkusid nii kaugele läände, et tagasivõtmisest ei saanud enam kuidagi rääkida, kasutati kolmandat tegusõna, et ei peaks ikkagi vallutamisest rääkima.

Neljandaks Poola jagamiseks nimetatakse raamatus Viini kongressi, kuigi siis jagati tervet Euroopat. Poolakad on lugenud jagamiste hulka ka Molotovi-Ribbentropi pakti, aga sellest raamat vaikib.

Vene kodusõjaga samaaegset Poola-Nõukogude sõda kujutab raamat poolakate vallutussõjana. Poola olevat olnud imperialistlik riik, aga temast suurem Nõukogude Venemaa mitte. Samal ajal tunneb raamat Poolale kaasa sellepärast, et piir Saksamaaga ei tulnud Poolale soodne.

Kuigi Stalin vallutas Poola riigi idaosa, oli ta raamatu järgi poola rahva suur sõber. Teise maailmasõja ajal oli Poolal kaks valitsust, üks Londonis ja teine Nõukogude tagalas. Raamat väidab mitteusutavalt, et Londoni eksiilvalitsus oli ainult Nõukogude Liidu, aga mitte Saksamaa vastu.

Teise maailmasõja järgset Poola ülesehitamist kirjeldades kasutatakse tuttavat statistikaga manipuleerimist, nagu oleks läinud kõik sõjaeelse olukorraga võrreldes paremaks, aga samal ajal ei öelda midagi selle kohta, milline oli samal ajal majanduse areng vabas maailmas.

Kuigi raamat on näide ajaloovõltsimise ajaloost, saab sellest kriitilise pilguga lugedes ilmselt ka tõtt teada. Poolal on olnud tihedaid ajaloolisi sidemeid ka Eestiga, korduvalt nimetatakse raamatus ka Eestit või Eesti alal asunud riike.