"Ajalooline Ajakiri" 1/2014

„Ajalooline Ajakiri“ 1/2014

Ajakiri avaldab praeguse peatoimetaja ajal nii eesti- kui ka ingliskeelseid artikleid. Selles numbris on kõik viis artiklit inglise keeles. See ehk suurendab ajakirja loetavust välismaal, aga ilmselt vähendab loetavust Eestis. Aga seda rohkem on mul põhjust seda eesti keeles tutvustada.

Kurmo Konsa ja Tiiu Reimo artikkel tuletab meelde ühte minu põhikooli ajalooõpetajat, kes alustas iga ajalootundi küsimusega, mis on kultuur, kust edasi jõuti alati selleni, et kultuur jaguneb vaimseks ja materiaalseks. Artikli järgi on raamat artefakt, kus saavad kokku vaimne ja materiaalne kultuur, erinevate inimeste looming ja erinevad materjalid. Paberraamatu digiteerimisel minevat artefakt kaduma. Sellest oli juttu juba magistriõppe seminaris, et arhiivisäiliku digiteerimisel läheb osa informatsiooni kaduma, sest tähendust võib kanda ka paberi värv. Artikli autorite arvates on elektroonilisele raamatule siiski parim nimetus raamat. Kui mult küsitakse, mitu raamatut ma olen avaldanud, nimetan ma aga ainult paberraamatute arvu, kuigi olen koostanud ka elektroonilisi luulekogusid. Viimaseid ma nimetaks pigem failideks. Paberraamatu puhul taotlen ka sisu osas kõrgemat kvaliteeti.

Meelis Friedenthal, Anu Lepp, Kurmo Konsa ja Kristjan Adojaan kirjutavad paberiajaloost. Paberraamatu puhul olevat iga eksemplar erinev, mõnel on mõni leht topelt või puudu. Briti Muuseumis tuldi mõttele kõik erinevused kirja panna. Mulle tundub, et see on teostatav ainult trükitud raamatute puhul, käsikirjalisel võib iga täht olla kirjutatud natuke erineva käekirjaga. Ka Eestis on koostatud raamatukahjustuste atlast. Üks kahjustuste alaliik on näiteks bioloogilised kahjustused, mille puhul alapunktidena on nimetatud putuka- ja hallitusekahjustusi. Minu teada võivad raamatuid närida ka hiired, vist ka kassid kriipida. Putukakahjustuste kohta olen lugenud raamatust „Loomade elu“, et Lõuna-Ameerikas leiab harva vanemat kui 50 aastat vana raamatut, sest termiidid on need ära söönud.

Janet Laidla artikkel vajaks veel toimetamist, mis seletub ehk sellega, et ta on selles numbris kirjutajatest kõige noorem. Ajaloolase parim vanus olevat alles 50-60-aastaselt. Artikkel räägib esimestest trükitud kroonikatest Eesti ajaloo kohta. Liivi sõda olevat andnud kroonikutele teema, millest kirjutada. Ka Carlyle on kirjutanud, et õnneliku rahva annaalid on tühjad. Võrdluseks mainin, et kui ma kirjutan üles unenägusid, siis on neid hoopis rahulikul ajal rohkem.

Artikli autoril ei paista olevat selge, kellele ta kirjutab. Joone all on seletatud, et Liivimaa oli Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, ning põhitekstis, et Põhjasõja võitis Venemaa. Selle põhjal võiks oletada, et artikkel oli algselt mõeldud mõnele välismaa ajakirjale, kus on vaja ka lihtsamaid fakte seletada. Aga üks lõik algab sõnadega „Isegi Enn Küng“, ilma et Enn Küngi oleks tutvustatud, mis näitab, nagu kirjutataks siiski kohalikele ajaloolastele. Mainitakse, et esimesed eestikeelsed trükised ilmusid aastatel 1525 ja 1535. Aga kui põhiteema on hoopis saksakeelsed kroonikad, siis võiks mainida esimest kohalikku saksakeelset trükist. Minu ülikooli konspekti järgi jõudsid trükikunsti saavutused Vana-Liivimaale 1470. aastatel. Artiklis on Eestimaa kohta kasutatud saksakeelset nimetust Estland ja eesti keelse trükise kohta keelenime Estonian, aga tagapool on ka Eestimaa ja Liivimaa vastanduses omadussõna Estonian, kuigi võiks olla Estland’s.

Anu Lepp kirjutab rootsiaegse ülikooli paberiajaloost. Juttu on paberi madalast kvaliteedist ja vesimärkidest, toodud on vesimärkide fotosid. See artikkel oli minu jaoks numbri kõige raskem ja kõige vähem huvitav, sest ta oli teistest tehnilisem ja vähem filosoofiline. Võibolla see pakuks rohkem huvi inimesele, kellel on suur margikogu või kes töötab trükikojas. Mõtlema pani, kui Vello Helgi raamatu puhul oli viidatud saksakeelsele originaalile, mitte eestikeelsele tõlkele. Ma ei tea, mis kaalutlustel seda tehti. Minu magistritöö juhendaja soovitas, et magistrieksami kirjanduse nimekirjas peaks olema võimalikult suur võõrkeelse kirjanduse osakaal, et muljet avaldada. Mina olen rahvuslane ja mulle avaldab muljet, kui võimaluse korral kasutatakse emakeelt. Emakeelsest raamatust saadakse tavaliselt paremini aru. Võõrkeelte oskus on ka vajalik, aga seda ei pea kontrollima ajalooeksamil, vaid võib korraldada eraldi võõrkeeleeksami.

Jürgen Beyer kirjutab 18. sajandi rootsikeelsetest pietistlikest trükistest. Kuigi Eestis oli alanud Vene aeg, trükiti neid siin, sest Vene aja algus tähendas luterlikult ortodoksse tsensuuri nõrgenemist, aga Rootsis ei olnud pietism soositud. Kui artiklile midagi ette heita, siis äratab nagu Laidlagi puhul kahtlust, kas kõige lihtsamaid fakte on vaja selles ajakirjas üle korrata. Seletatud on, millal algas Soomes Vene aeg, et seal oli ametlik keel rootsi keel, ja kõige üleliigsem ehk, et Soome ja Eesti elanikkonnst olid rootslased väike protsent. Aga võibolla mõne ajaloolase algkooliealine laps lehitseb ajakirja ja saab targemaks.