Käsikirja viimane lause

Läksime Raekoja platsile. Selja tagant mööda Ülikooli tänavat tuli auto. Põgenesime tema eest Rüütli tänavale. Kui olukord oli natuke rahunenud, läksime Raekoja platsile tagasi. Meie olime musketärid ja saabujad olid kaardiväelased. Alustasime nendega mõõgavõitlust. Mõtlesin, et võiks võidelda sõbralikult, nii et vastasel pead otsast ei löö. Kuninga kaardiväelaste ja kardinali kaardiväelaste vahel oli erinevus.

*
Ütlesin emale, et ühe välismaalase eest tuleks hoiatada, et eestlased tema järgi oma lastele vigaseid nimesid ei hakkaks panema. Läksin teise tuppa, aga varsti läksin suurde tuppa tagasi. Ema ütles, et Oudekkil on tänases lehes selle mehe kaitseks kiri. Olin juba unes näinud, et Oudekki selle mehe kohta ajalehele kirjutab, nüüd läks unenägu täide. Ma arvasin ära võibolla selle järgi, et see mees oli Oudekkil feisbukis. Lugesin Oudekki kirja tema maja lähedal. Ta kirjutas, et kui keegi midagi teeb, siis Oudekki arvates selleks, et tunda mõnu. Mõtlesin, et see on utilitarism. Minu arvates võis asju teha mitte ainult mõnu tundmiseks, vaid ka kannatustest vabanemiseks. Siis nägin, et Oudekki kirjutabki, et mõnu tundmiseks või kannatustest vabanemiseks. Aga minu arvates võidi mõnda asja teha, et teised kannatustest vabaneksid või et enda võimeid testida.

*
Olin Rauna pool. Mõtlesin, et ma olen tema käest saanud oma raamatut vist ainult kaks eksemplari, aga mul on veel terve pakk saada. Täpselt ei mäletanud. Rauna poole olin tulnud selleks, et saada tema raamatut. Ma tahtsin mõnda tema raamatut lugeda, aga mitte roppu. Raun ütles, et lühiajaline roppus on halvem kui pikaajaline. Vastasin, et jah, eriti halb on, kui teiste hulgas on ainult üks ropp sõna. Raun ütles, et kingib mulle ühe raamatu ja teise saadab minu isale sünnipäevakingiks. Ütlesin aitäh. Aga nüüd Raun ütles, et seda ta mulle ei anna. Põhjenduseks küsis ta, miks ma silma ei vaata. Vastasin, et mul on seda ebamugav teha. Öeldakse, et harjutades läheb ebamugavus üle, aga harjutamine pole midagi muutnud. Teiseks ma ei pea vajalikuks vaadata. Raun katsus minu pulsisageduse järgi, millal edasi rääkida. Klaus oli ka tema poole raamatut valima tulnud, olime siin kolmekesi. Vahepeal oli mulle meeldinud lugeda "Loomingu Raamatukogusid", aga nüüd tahtsin paksu raamatut. Mõtlesin, et kui terve raamat on ropendamine, siis ma seda ikka lugeda ei taha. Võibolla Raun mõtles lühiajalise roppuse all õhukest raamatut ja pikaajalise roppuse all paksu raamatut. Rauna jalg läks mulle vastu ribisid. Ütlesin, et esiteks ta valetas mulle, teiseks ütles, et ma olen ebaviisakas, kui ma ei olnud ebaviisakas, ja kolmandaks lõi mind jalaga. Ütlesin, et ma olen siin niikaua, kuni peatükk läbi saab, siis lähen koju või kuskile mujale. Lisasin, et kust mina tean, millal peatükk läbi saab. Raun hakkas naerma ja tõi teisest toast raamatu käsikirja. Ta ütles, et ma loeks selle viimast lauset. Küsisin, kust see lause algab. Leidsin alguse üles ja lugesin, et üks tegelane hakkas naerma ja ei tahtnud jutustajat kohtusse kaevata, mistõttu jutustaja ei tahtnud enam kedagi põue pista.