Saatesõna mustand

Lugesin saatesõna, mis ma olin ühele raamatule kirjutanud. Saatesõna lõpus toimus pööre, et see, mis eelnevas lõigus kirjas on, on siiski vale. Kui ma seda saatesõna kirjutasin, oli mul veel selline kirjutamisstiil, et jätsin vale variandi ka alles. Hiljem oli stiil muutunud. Nüüd kustutasin lõpu ära, et ei oleks vastuolusid. Saatesõnale järgnes kapis veel terve pakk vihikuid, sest olin alles pärast saatesõna mustandi kirjutamist koostatava raamatu autori paksemaid teoseid lugema ja nende kohta märkmeid tegema hakanud. Sain ema jutust aru, et ta on vist ühe vihiku ära visanud. Ütlesin, et neid ei tohi ära visata, sest kui ma vihikut ei leia, võin seda 12 tundi otsida. Mõtlesin saatesõna võrku üles riputada. Mõtlesin, et ma parem siiski ei tee seda, muidu kui raamat ilmub, siis seda ennast ei osteta.