Aasta 1988 üritused

Ühel 1988. aasta fotol oli näha, et Tulviste osales ühel poliitilisel üritusel. Olime sellel üritusel. Seda juhatas vana naisvabadusvõitleja, kes tahtis anda sõna vanale meesvabadusvõitlejale. Aga üks noorem mees palus ka sõna. Naisvabadusvõitleja ei tahtnud anda, öeldes, et ta on meesvabadusvõitlejaga väga paljudes küsimustes samal arvamusel, aga noorema mehega tõenäoliselt ei oleks. Noorem mees tahtis ikka sõna saada. Naisvabadusvõitleja pakkus, et noorem mees võib talle pärast helistada. Noorem mees võttis omavoliliselt sõna. Ta hakkas rääkima teedeehitusest. Praegu kuulates oleks see jutt olnud huvitav, aga tol ajal mitte, kõik ootasid midagi poliitilist ja muul teemal rääkimine oli jutu kõrvale juhtimine. Mees luges oma juttu paberilt maha. Ta oli juba mitu lehekülge ette lugenud ja paks pakk pabereid ootas veel järge. Ema ütles sellele mehele, et ta on provokaator. Mees vastas, et sel juhul ta vabandab, ta läheb wc-sse, ja läks minema. Ta vist isiklikult ei tahtnud halba, talle oli ainult antud ülesanne seda teha. Kui ürituselt lahkusime, möödusime tänaval toimuvast rokk-kontserdist, mis oli korraldatud saalis toimunud poliitiliselt ürituselt rahva kõrvale meelitamiseks. Tänavaüritusel oli rohkem rahvast kui saaliüritusel.

*
Isa rääkis, et sõna "frank" on tegelikult lühend, see tähendab "Jeesus Kristusele". Keeleuuendajad olid leiutanud lühendeid, aga tulemuseks oli, et keegi ei osanud lühendist enam pikemat väljendit välja lugeda. Vastasin isale, et sõna "forint" kolm viimast tähte "int" tähendas vist "Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas". Sõna "frank" võis tähendada algselt ka "for Arthur, rex of England", sest Inglise kuningatel oli tol ajal ka Prantsusmaal valdusi. Oli aasta 1988 ja olime teel poliitilisele üritusele. Üks koolitüdruk tuli teatama, et teises kohas teine üritus juba ammu käib. Ema vastas talle, et me tahame minna just sellele üritusele, kuhu meie läheme. Muule üritusele kutsuja naine oli võimude saadetud ja see üritus võimude korraldatud, et poliitiliselt ürituselt rahvast kõrvale juhtida. Aastal 1988 ei aetud üritusi enam jõuga laiali, vaid püüti rahvast mujale meelitada. Läksime majja, kus meie üritus toimus. Trepil seisid koolivormis tüdrukud, kes olid väga lõbusate nägudega. Lõbusad olid nad nähtavasti sellepärast, et nägid ette, et varsti leiavad muutused aset ka mujal kui poliitikas ja nad saavad hakata vähem riideid kandma. Praegu olid need tüdrukud minu jaoks huvitavamate nägudega kui oleks olnud aastal 1988. Praegu vaatasin vana sündmust uuesti ise vanem olles. Läksime pimedasse saali. Laval hakati näitama filmi 13. sajandist. Ema ütles, et 13. sajandil ei pidanud Eestis ju püsivaid asulaid olema. Vastasin, et kui räägitakse, et ei olnud linnalisi asulaid, siis see ei tähenda, et üldse asulaid ei oleks olnud. Mõtlesin, kas istuda ema kõrvale, võibolla tahab sinna istuda isa. Aga isa sai emast teisele poole ka istuda. Minust teisel pool istus võõras noor naine, kellel oli väike laps süles. Laps võttis minu sõrmest kinni. Naine ütles, et ta ei näe lapse ühte sõrme. Seejärel küsis naine, mis ma lapsega tegin, lapsel on nüüd üks hammas puudu. Vastasin, et mina ei teinud lapsele midagi, laps tegi mulle. Küsisin, ega lapsel üks sõrm puudu ei ole. Naine vastas, et ei ole. Ütlesin, et kui lapse käsi peaks verine olema, siis see võib olla ka minu veri. Laps küünistas mind valusalt. Kartsin, et ta võib mul ka silma peast torgata. Võtsin oma käe temast kaugemale, et ta ei saaks rohkem küünistada. Mõtlesin, et nüüd ta võibki silma kallale minna.