"Mõtlemine ja kõne"

Lev Võgotski. "Mõtlemine ja kõne. Psühholoogilised uurimused". (Sari "Avatud Eesti Raamat".) Tõlkinud Peeter Tulviste. Ilmamaa, Tartu 2014. (Originaal vene keeles 1934.) 509 lehekülge.

Raamat juhib tähelepanu, et mõtlemine ja kõne on kaks erinevat asja. Tõepoolest – kui ma otsustan teha mingi liigutuse, siis ma tavaliselt ei sõnasta selle kohta lauset, aga liigutus saab tehtud. Kui ma joonistan, siis ma valmiva pildi kohta iga mõtet ei sõnasta, vaid näen vaimusilmas, kuhu oleks ilus milline joon tõmmata.

Raamatus on kasutatud näitena ahve, et ahvid küll mõtlevad, sest nad õpivad kasutama tööriistu, aga nad ei kõnele, neil on küll mõnikümmend sõna, aga viimseni ainult emotsioonide väljendamiseks. Papagoi oskab jäljendada helisid, aga ahv ainult liigutusi, kuigi tema hääldamisaparaat on inimese oma sarnane. Autor kahtleb, kas ahvidele õnnestuks õpetada viipekeeltki, aga kirjutamise ajal ei olnud sellealaseid katseid veel tehtud. Meile õpetati 1995 ülikoolis etnoloogia üldkursuse raames siiski, et ahv nimega Koko õpetati viibetega rääkima, sealhulgas õppis ta valetama.

Loomadest rohkem on Võgotski tegelenud laste psühholoogiaga. Algul tekitas minus kahtlusi, kas laste mõtlemine on ikka egotsentriline, nagu autor väidab, sest lastel on eeskujud. Rääkisin enne edasilugemist sellest tõlkijaga, kes kinnitas, et lastel on mõlemat. Võgotski järgi on lastele omane egotsentriline kõne ehk teiste lähedalolekul omaette rääkimine, mis hiljem jaguneb teistele suunatud sotsiaalseks kõneks ja sisekõneks. Omaette rääkimise teema juures tundsin ära, et lapsena ma algul oskasin tõepoolest lugeda ainult valju häälega. Mulle õpetati, et saab lugeda ka mõttes, mille peale ma polnud ise tulnud. Aga ajaloost olen teada saanud, et varasematel sajanditel lugesid ka täiskasvanud ainult valju häälega.

Võgotski ütleb, et väiksed lapsed ei ole võimelised moodustama mõisteid. See pani esialgu samuti kahtlema, sest mäletasin konkreetseid mõisteid, mille olin lapsena välja mõelnud. Aga Võgotski seletab järgnevalt, mida ta mõiste all silmas peab. Väike laps moodustavat vaid pseudomõisteid ehk komplekse, kus ta ühendab hulgaks valede tunnustega elemendid, aga hiljem muutuvat mõtlemine loogilisemaks. Mõiste all on mõeldud sõnast kui kõneühikust erinevat mõtlemisühikut. Kui inimene kasutabki kogu elu samasid sõnu, nende tähendus tema jaoks elu jooksul muutuvat, mistõttu väikese lapse mõtted olevat originaalsemad kui tema kõne.

Väike laps omandavat juba hästi emakeele grammatika. Koolis ei õpitavat emakeele grammatikat juurde, vaid seda teadvustama. Võgotski kirjutab ainult teadvustamise positiivsetest külgedest, aga saab välja tuua ka selle negatiivseid külgi. Teadvustatud liigutus on ebatäpsem kui teadvustamata, füsioloogia teadvustamine põhjustab ärevushäireid ja ohtude teadvustamine foobiaid.

On palju vaieldud, kas inimest mõjutavad rohkem geenid või kasvatus. Võgotski vastandab rohkem õppimist ja arengut. Ehk siis areng tähendab, et ka geenidest tulenev avaldub igas vanuses erinevalt.

Võgotski kirjutab, et lapsed on kõne arengult mitu aastat kirjutamise arengult ees. Suuremal osal inimestel jääb see vist ka hilisemas vanuses nii, aga mulle tundub, et ma isiklikult oskan praeguseks juba kirjutada paremini kui rääkida. Kui vahel rääkimine tulebki välja, siis sellepärast, et olen teema varem juba läbi kirjutanud.

Võgotski järgi on kõne ja eriti kirjalik kõne selgelt sõnastatud, aga mõtlemises kasutatakse lühendeid, mis on arusaadavad ainult mõtlejale endale. Seega kui tänapäeval räägitakse tulevikuaparaatidest, millega hakatavat teiste mõtteid lugema, siis Võgotski raamat juhib tähelepanu, et need aparaadiga välja loetud mõtted jääksid teistele ikkagi suurelt jaolt arusaamatuks.

Inimene teadvat lauset enne kui ta selle sõnastab. Olen pead murdnud, et kui ma mõtlen välja riimilise luuletuse, kas ma mõtlen välja enne riimid või ridade algused, sellest täpselt aru saamata. Aga mulle tundub, et kui midagi mõttes sõnastada, siis muutub mõte enda jaoks selgemaks ja meeldejäävamaks kui mingite lühendite kasutamisel. Raamat pöörab minu arvates liiga vähe tähelepanu sellele, et erinevate inimeste mõtlemine on erinev. Mul peaks olema keskmisest inimesest lauselisem ja pea sees kuuldavate helide rikkam mõtlemine, mis seletab ka ehk, miks mul lapsepõlv ja unenäod keskmisest paremini meelde on jäänud.