Blogi külmutuskapis

Olime Peedul. Ütlesin Helenale, et jõgi on nii madal, et sellest saab läbi kõndida. Läksin üle tammi. Ühe paberi peal oli palju luuletusi, mul paluti märkida, millised neist mulle kõige rohkem meeldivad. Märkisin ära väikse arvu luuletusi. Need, mis olid varem meeldinud, ei tundunud praegu enam ideaalsed.

*
Sain ajalehest teada, et üks poliitik on surnud. Tema mälestuseks kirjutas lühikesi nuppe hulk inimesi. Kirjutati halvustavalt. Isa pahandas, et inimese surma puhul ei tule halvustada, vaid omastele kaastunnet avaldada ja vabandust paluda. Mõtlesin küsida, kes minu surma puhul sellise halvustava nupu kirjutab. Kui seda ei panda suurde ajalehte, siis kooli seinalehte ikka. Mõtlesin, et minu eluajal on nii palju muutunud. Kui käisin nooremates klassides, kirjutati veel seinalehte, aga vanemates klassides juba kooli ajalehte. Vaatasin kooli stendilt, mis sinna minu sünnipäeval on kirjutatud. Märkasin, et ei ole kirjutatud ainult ühte ruutu, vaid igal klassi õpilasel on igal päeval üks ruut. Minu sünnipäeval polnud ühele õpilasele hinnet pandud, ülejäänutele oli.

*
Minu blogi oli külmutuskapp. Villemil oli selles oma riiul, mis oli tema blogi. Selle nimi oli Ahjuonu. Teisest riiulist kuulus Villemile osa, mille nimi oli Ahjukartulid. Näitasin Villemi blogi Pillele ja ütlesin, et sellest ei tohi kellelegi rääkida. Villem hoidis seal piimapakke, mis hakkasid vanaks minema, aga pididki sinna jääma.