Kiletiivalised

"Loomade elu" lülijalgsete köide läheneb lõpule, viimati sain läbi kiletiivaliste osa. Kiletiivalised on putukad nagu sipelgas, mesilane ja herilane. Paljud neist on ühiselulised, kuigi on ka mitteühiselulisi liike. Putukatest, kes ei ole kiletiivalised, on ühiselulisuseni jõudnud termiidid, nagu ka imetajatest inimesed, ühiselulisus olevat tekkinud erinevates evolutsiooni harudes üksteisest sõltumatult.

Mõne aasta eest ilmus ajalehes artikkel sipelgaliigist, kes võivat hävitada kõik teised sipelgaliigid. "Loomade elu" lugedes hakkab see tunduma ulmekirjandusena, sest sipelgaliike on tuhandeid. Lapsena lehitsesin raamatut "Huvitav zooloogia", kus öeldi vist, et inimene ei ole suutnud hävitada ühtegi putukaliiki.

Ühes raadiosaates hirmutas üks mesinik, et mesilased võivad välja surra ja siis surevat mõne aastaga ka inimene, sest kaovad taimede tolmeldajad. Kuigi on räägitud, et mõnes Hiina piirkonnas ongi mesilased juba kadunud, on "Loomade elu" valgusel ka see täieliku väljasuremise jutt üsna uskumatu, sest mesilaseliike olevat tervelt 20 000. Kodumesilane, kes võib elada nii inimesega koos kui ka metsikult, jaguneb veel omakorda tõugudeks. Osa mesilaseliike on küll kitsalt spetsialiseerunud ja kõiki taimi ei tolmelda. Kodumesilase tähtsust mainiti millegipärast kultuurtaimede tolmeldajana, nagu ta tolmeldaks muid taimi vähem või nagu ei oleks autorile sel leheküljel muud taimed nii tähtsad. Aga mõne taime parim tolmeldaja olevat hoopis kimalane.

On räägitud, et mesilased on mürkainete tõttu inimesele mürgisemaks läinud. Üks allikas ütles, et mesilase nõelamine on surmav ühele protsendile inimesetele. Varem ilmunud "Loomade elust" ma ei märganud veel üldse lauset, et mesilane oleks inimesele ohtlik, kuigi muude putukate ohtlikkusest on küll kirjutatud.