"Tuna" 4/2014

"Tuna" 4/2014.

Jüri Kivimäe kirjutab, et seoses Eesti Euroopa Liitu kuulumisega on sõdadevaheline saksavastasus jäänud minevikku. Ma mäletan, et saksameelsusesse kalduvale "Eesti ajaloo" teisele köitele sai siiski osaks tugev kriitika. Ka antud "Tuna" numbris kritiseerib Madis Maasing arvustuste rubriigis saksa vallutuse ilustamist ja vallutajate omakasupüüdlikkuse eitamist. Kui keegi hindab praeguse Euroopa Liitu kuulumise tõttu ümber sakslaste rolli ka minevikus, siis jääb oodata, kas ta Putini võimu kehtestamise korral hindab uuesti ümber ka Stalini rolli, nagu minu neljanda klassi ajalooõpikus antigi küüditamisele positiivne ja metsavendlusele negatiivne hinnang.

Inna Põltsam-Jürjo kirjutab keskaegsest pimeda aja ajaloost. Tol ajal olevat inimesed jaganud aasta ainult kaheks aastaajaks, pimedaks ja valgeks ehk talveks ja suveks. Selles ma kahtlen, nii võis see olla juriidilistes dokumentides, aga kevade ja sügise sõnad on vanemad ja ei ole unustusse vajunud. Keskajal oli öösel linnatänavatel liikumine piiratud. Tuletab meelde Nõukogude aja lapsepõlve, kus hilja õhtul võisid väljas viibida küll täiskasvanud, aga mitte lapsed. Räägiti, et omapead väljas liikuvad lapsed viiakse miilitsa lastetuppa. Me ei jõudnud alati ettenähtud kellaajaks koju, aga miilitsaga ei kohtunud. Kella panime siiski valeks, et kinnivõtmisel oleks vabandus olemas. Vahepeal vabadus suurenes, aga praeguste euroseaduste järgi ei või isegi suurt last üksi koju jätta, võibolla tänavale võib lubada. Ka täiskasvanutele on kehtestatud isegi valgustatud tänavatel öösel helkuri kandmise kohustus. Trahvi vältimiseks olen seda kandnud, aga kui helkuri mittekandmise pärast pole minuga veel midagi halba juhtunud, siis helkur peksab igale poole vastu ja helkurikandjate üle tehakse nalja. Keskajal neil, kellel siiski lubati öösel väljas liikuda, oli keelatud pimedal kellaajal relvade kandmine. Tänapäeval arvavad paljud, et just öösel peab olema kaasas nuga, käärid või gaasiballoon.

Kaja Kumer-Haukanõmm püiab ümber lükata müüti, nagu oleks 1944. aasta põgenemine olnud eelkõige eliidi põgenemine. Kui ma veel uskusin, et haritlasi põgenes rohkem kui vähem harituid, siis imestasin juba, kui Jüri Allik kirjutas, et eestlastel on suhteliselt head intelligentsusgeenid. Kui Eestisse jäänutel on intelligentsusgeenid säilinud, siis intelligentsemad inimesed võib-olla tõesti ei lahkunud suuremas osakaalus. Aga küsimus ei puuduta ainult 1944. aastat, vaid ka küüditamist ja Johannes Aaviku väidet, et eestlastele on olnud läbi sajandite omane vastupidine selektsioon ja parematest eestlastest on saanud sakslased. Ka "Tuna" artikli järgi ei lahkunud küll 1944 eliit, aga siiski potentsiaalne eliit, kes välismaal hakkas hästi haridust omandama ja jõudis kõigil aladel tippu.

Peeter Kaasik kirjutas ka eelmises "Tuna" numbris, siis pidasin tema allikakriitikat eeskujulikuks. Aga uues numbris ta liialdab, kui ütleb, et Nõukogude ajal valetasid kõik kõigile. Mõni rääkis tõtt elu või vangimineku hinnaga, teised valetasid küll avalikkuse ees, aga lähedasematele inimestele rääkisid tõtt. Kaasik kirjutab, et kõik ei toetanud metsavendi, oldi kahe tule vahel, ühelt poolt kommunistide ja teiselt poolt metsavendade. Seda väidet kinnitab ühe minu hõimlase räägitud lugu, et metsavennad tahtsid nende peret maha lasta, sest nad olid uusmaasaajad ja neid peeti seetõttu kommunistideks, aga ise nad olid kommunismi vastu.

Mart Kuldkepp kirjutab, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele 24. veebruaril 1918 aitas kaasa Jaan Tõnissoni esimene välismaalt saadetud raport. Varem on kirjutatud, et Tõnissoni pooldajatele oleks sobinud Eesti riigi sünnipäevaks pidada Maapäeva otsust 1917. a. sügisel end kõrgeimaks võimuks kuulutamise kohta, mis sündis Tõnissoni algatusel. 24. veebruari on seostatud rohkem Pätsi kui Päästekomitee juhi ja umbes sel ajal isiklikku sünnipäeva tähistavaga. Aga nüüd võib 24. veebruari seostada varasemast rohkem ka Tõnissoni osalusega.

Heino Arumäe kirjutab, et Eesti ei saanud 1. detsembri mässu järel Suurbritannialt loodetud abi. Ka Locarno lepinguga oli määratud, et Briti huvid nii kaugele itta ei ulatu, sest ta garanteeris Saksamaa läänepiiri, aga mitte idapiiri. Seda lugedes meenub, et Teise maailmasõja algul kuulutas Suurbritannia siiski Poola toetuseks Saksamaale sõja ja ka vahepealsel ajal ulatus Briti enda impeerium kaugemale itta. Eestile abi mittesaatmise korral arvestati võibolla ka sellega, et Eesti suutis kriisi ise lahendada.

Ants Hein eespool ja Ivi Tomingas tagapool kirjutavad Oleviste kirikust. Käisin esimest korda Tallinnas 7-aastaselt. Koju tagasi sõites ütlesin, et Tallinnas meeldisid mulle kõige rohkem tornitippude kuldsed kuulid. Võibolla need oleks meeldinud vähem, kui ma oleks teadnud, et need pole üleni kullast. "Tunast" võib lugeda, et Oleviste tornimuna on täidetud odraterade ja paberitega. Ülikooli teisel kursusel käisin Tallinnas seoses arhiivinduse praktikaga. Pidin leidma üles Tolli tänava, aga see oli nii pisike, et oli linnakaardile märkimata jäänud, samuti ei osanud kohalik elanik teed juhatada. Siis meenus, et tänav oli Oleviste torni lähedal, see paistis ja selle järgi leidsin üles.