Läti ajalugu

Uldis Ģērmanis. "Läti rahva elurada". Läti keelest Dzintars Sprivulis. Tartu 1995, Ilmamaa. 303 lehekülge. Läti keeles esimene trükk 1959, tõlgitud 1990. a. trükist.

Raamatu autor on pagulaslätlane ja tõlkija Eestis elanud lätlane. Tõlkijat ma tundsin tänu sellele, et mängisime mõlemad malet. Osalesime kaks korda koos Tallinna-Tartu kirjanike malematšidel Tartu võistkonnas, viieliikmelisse võistkonda kuulus ka üks raamatu toimetajatest Heino Puhvel, teine toimetaja Mati Laur õpetas mind umbes samal ajal ülikoolis. Sprivulise kutsel võistlesin mõned korrad ka Tartumaa valdade turniiridel Luunja võistkonnas, kuigi pole Luunja vallas elanud.

Läti ajalugu on Eesti ajaloole sarnasem kui ühegi teise maa oma. Ometi avaneb raamatust pilt, kus kõik paistab natuke teise nurga all.

Muinasaegseid soomeugrilaste ja baltlaste vahelisi sõdu nimetab autor vennatapusõdadeks. Selline väljend on natuke üllatav, sest tavaliselt kasutatakse seda rahvuskaaslaste või sugulasrahvaste vaheliste sõdade kohta. Aga selle kasutamist seletab, kui hiljem kirjeldatakse, kuidas liivlased sulasid lätlaste hulka ja lätlased pidasid ennast liivlaste järeltulijateks.

Eestis pidas Muistse vabadusvõitluse ajal kõige kauem vastu Saaremaa, mis alistati aastal 1227. Võiks arvata, et ta pidas teistest maakondadest kauem vastu saarelise asendi tõttu. Kuid ilma saarteta Lätil võitles samuti kauem maa lääneosa, veel kauem, 13. sajandi lõpuni. Semgalid tõusid uuesti üles aastal 1321. Kui Eesti naabruses toimus vabadusvõitlus nii kaua, siis muutub veelgi kahtlasemaks "Eesti ajaloo" teises köites toodud oletus, et Jüriöö ülestõusu ajaks olid eestlased juba vallutuseelse aja unustanud.

Jüri Kivimäe seab eelmise aasta viimases "Tuna" numbris kahtluse alla, kas paavst ikka pühitses Vana-Liivimaa neitsi Maarjale. Aga selles raamatus kasutatakse Vana-Liivimaa asemel just nimetust Maarjamaa. Nimetus olevat säilinud ka hiljem, kuid kitsenenud uusajal Latgalele, sest seal säilis katoliku usk. Teatavasti on siiski ka hiljem vahel selle alla mahutatud Eesti. Nõukogude ajal tunti keelatud laulu "Jälle Maarjamaa pinnal voolab sangarite verd" ja Lennart Meri võttis kasutusele Maarjamaa risti. Kui nimetus ei peaks ka pärinema paavstilt, siis kuskilt ta igal juhul pärineb.

Rootsi ajal ühendati Eesti ala ühe valitseja alla, aga Lätit mitte enne Vene aega. Põhja-Läti jäi Rootsi ja Latgale Poola-Leedu võimu alla. Kas nimetada seda Poola ajaks või Poola-Leedu ajaks, selles küsimuses võib arvestada ka asjaoluga, et Leedu aadel poolastus. Kuramaa hertsogiriik jäi raamatu autori sõnul aastani 1795 iseseisvaks. Eesti Entsüklopeedia nimetab seda siiski Poola-Leedu vasallriigiks. Kuramaal olid kolooniad Aafrikas ja Ameerikas. H. Piirimäe rääkis ülikooliloengus, et "Ajaloolises Ajakirjas" või "Kleios" oli ilmunud artikkel, mille järgi kolooniasse lätlasi ei jõudnud, aga see olevat vale, sest lätlastel olid saksa nimed.

Esimeses maailmasõjas kannatas Läti palju rohkem kui Eesti, kaotused olid võrreldavad Eesti Teise maailmasõja aegsetega. Lisaks sõjas langenutele kaotati inimesi sellega, et 2,5 miljonist sõjaeelsest elanikust miljon evakueeriti ja kõik ei tulnud tagasi, rahvaarv langes 1,8 miljonile.

Kuigi autor on kommunismi eest põgenenu, tunneb ta Venemaa kodusõja ning Eesti ja Läti vabadussõja ajast rääkides mõningat uhkust läti punaste küttide väeosade üle, kes olid kommunistliku Venemaa parimad väeosad. Autori hinnangul võitlesid nad oma teada vabaduse eest, aga tulemus oli teine. Läti punastele küttidele antakse üsna kõrge hinnang ka romaanis "Nimed marmortahvlil", et nad olid mehisemad kui venelastest või hiinlastest vaenlased.

Läti ajaloo tippajaks peab autor iseseisvusaega, millega kaasnenud suur töörõõm. Ulmanise diktatuuri suhtes on ta küll kriitiline, kuid peab seda Saksamaa omast leebemaks. Autor kasutab laialt fašismi mõistet, defineerides selle juhi austamisena, aga millegipärast ei nimeta siiski fašistideks kommuniste, kes ka oma juhte austasid.

Esimest Nõukogude okupatsiooni aastat nimetatakse raamatus korduvalt õuduste aastaks, aga samas öeldakse, et Saksa okupatsioon põhjustas pikema kestuse tõttu rohkem ohvreid. Kui tuuakse hukatud juutide arv, siis see vist pärineb Nõukogude allikatest ja võib olla võltsitud, nagu minu kaasmagistrant Riho Västrik tõestas, et vastav arv Eesti kohta oli tugevalt suurendatud.

Uue Nõukogude okupatsiooni aegsete pagulaste olukorda peab autor mõnes mõttes vabade rahvaste omast õnnelikumaks, kuna lätlastel oli eesmärk, mille nimel võidelda – oma riigi taastamine. Autor uskus, et see eesmärk võidakse saavutada ja tal oli õigus. Lõppu on lisatud kronoloogia Läti vabanemisaja sündmuste kohta.